Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Suured võidud… Töö ja jõupingutused… Sõbrataride uued rühmad… Rahu ja ühtesulamine homme ja igavesti…»

      «Kõigis asundustes, kuulsid?.. Tähendab meie omas ka… Suured võidud! Ma räägin ju kogu aeg: ei tohi… Rahu ja ühtesulamine – tuleb ju aru saada… Ja meil, tähendab, siis kah, kui kõigis… Ja sõbrataride uued üksused, said aru?..»

      Kuulaja jäi vait ja vajus kükakile. Lilla pilveke haihtus. Ätt koputas kannatamatult sõrmenukkidega vastu Kuulaja kiilast lagipead. Kuulaja hakkas silmi pilgutama ja hõõrus kõrvu.

      «Millest ma rääkisingi?» ütles ta. «Saade oli või? Kuidas seal Puhastusega on? Täidetakse või mis?.. Aga põllule ära sa, Vaikija, mine. Arvan, et tahad oma Navale järele minna, aga su Nava…»

      Candide astus üle taimetapjat sisaldava poti ja läks kiiruga minema. Ätti polnud varsti enam kuulda – too oli kas Kuulajaga karvupidi kokku läinud või ära väsinud ja mõnda majja sisse astunud, et hinge tõmmata ja ühtlasi ka keha kinnitada.

      Rusika tare seisis päris küla servas. Räsitud vanaeit, kas siis ema või tädi, ütles pahuralt turtsudes, et Rusikat pole kodus, Rusikas on põllul, aga kui oleks kodus, siis poleks mõtet teda põllult otsida, aga kuna ta on põllul, siis pole tal, Vaikijal, mõtet siin ilmaaegu seista.

      Põllul külvati. Lämbe seisev õhk oli läbi imbunud tugevast lõhnade segust, ninna lõi higi, kääritaja, mädanevate põlluviljade lehka. Hommikune lõikus oli paksu kihina piki vagu hunnikusse aetud, terad olid juba idanema läinud. Kääritaja pottide kohal tõuklesid ja tiirutasid töökärbeste pilved ning selle musta, metalse helgiga pöörise kõige tihedamas massis seisis külavanem ning uuris hoolega, pea viltu ja üks silm kissis, hapupiimatilka oma suure varba küünel. Küüs oli eriline, lame, hoolikalt poleeritud, vajalike lahustega säravalt puhtaks pestud. Külavanema jalgadest mööda roomasid summana külvajad, üksteisest kümne sammu kaugusel. Nad ei laulnud enam, kuid metsa sügavusest kostis endiselt hõikeid ja ohkeid ning nüüd oli selge, et see pole kaja.

      Candide kõndis kummardudes ja langetatud nägudele pilke heites piki ahelikku. Rusika üles leidnud, puudutas ta meest õlast ning otsekohe ronis Rusikas midagi küsimata vaost välja. Ta habe oli paksult pori täis.

      «Mida sa, karvanina, käperdad?» kähises ta Candide’i jalgu vahtides. «Näh, oli üks veel, karvanina, kah käperdas – eks võetigi tal käsist-jalust kinni ja visati puu otsa, seal ripub ta praegugi, aga kui alla võetakse, siis ta enam käperdama ei roni, karvanina…»

      «Tuled?» küsis Candide lühidalt.

      «Või veel, et ei tule, karvanina, mul on seitsme jaoks kääritajat tehtud, ei saa majja minnagi, haiseb – vanaeit seda välja tassida ei taha, aga ise ma ei või enam nähagi. Ainult et kuhu me lähme? Rangjalg rääkis eile, et Roostikku, aga mina Roostikku ei lähe, karvanina, seal Roostikus pole ju inimesigi, mis siis veel plikadest rääkida, kui inimene tahab seal kellelgi jalast kinni võtta ja puu otsa visata, karvanina, siis pole kedagi, aga mina ilma plikata enam elada ei saa, külavanem sööb mul hinge seest… Näe, seisab, karvanina, silm punnis, aga ise on pime nagu mutt, karvanina… Oli üks veel, kes niimoodi seisis, eks anti talle vastu silma, rohkem ta ei seisa, karvanina, aga Roostikku ma ei lähe, tee, mis tahad…»

      «Linna,» ütles Candide.

      «Linna – see on teine asi, Linna ma lähen, seda enam, et räägitakse, et mingit Linna pole üldse olemaski, aga valetab tema kohta see vana känd – vajub hommikul kohale, pistab pool potitäit kinni ja kukub, karvanina, muudkui heietama: seda ei tohi, teist ei tohi… Mina küsin talt: aga kes sa niisugune üldse oled, et mulle seletada, mida ma ei tohi ja mida tohin, karvanina? Tema ei vasta, sest ta ei tea isegi, pomiseb mingist Linnast…»

      «Ülehomme lähme,» ütles Candide.

      «Aga misjaoks oodata?» oli Rusikas nördinud. «Mispärast ülehomme? Mul ei saa majas magada, kääritaja haiseb, lähme parem täna õhtul, muidu oli veel üks, kes ootas-ootas, eks anti talle vastu kõrvu, kohe jättis ootamise järgi ja siiamaani ei oota enam midagi… Vanamoor ju sõimab, ei anna asu, karvanina! Kuule, Vaikija, võtame õige mu vanamoori kaasa, äkki tahavad vargad ta ära viia, ma annaks küll, ah?»

      «Ülehomme lähme,» ütles Candide kannatlikult. «Ja sina oled tubli, et kääritajat palju tegid. Asundusest, tead sa…»

      Ta ei lõpetanud, sest põllul tõusis kisa.

      «Koolnud! Koolnud!» röökis külavanem. «Naised, koju! Jookske koju!»

      Candide vaatas ringi. Otse põlluservas seisid puude vahel koolnud: kaks sinist päris lähedal ja üks kollane kaugemal. Nende ümmarguste silmaaukudega pead, milles suu asemel oli must pragu, pöördusid aegamisi ühes ja teises suunas, tohutud käed rippusid lõdvalt külgedel. Maapind suitses juba, valged aurujoakesed segunesid halli suitsuvinega.

      Need koolnud olid näguripäevi näinud ja käitusid seetõttu äärmiselt ettevaatlikult. Kollasel oli taimetapja terve parema külje ära söövitanud, mõlemad sinised olid kääritajast saadud põletusi üleni täis. Nende nahk oli laiguti surnud, lõhenenud ja rippus räbalatena. Kuni nad seisid ja olukorda uurisid, jooksid naised vingudes külasse, mehed aga kogunesid ähvardavalt ja ohtrasõnaliselt pomisedes troppi, taimetapja potte valmis hoides.

      Siis ütles külavanem: «Mida me seisame, küsitakse? Lähme, mis siin ikka seista!» ja kõik suundusid ahelikku hargnedes kiirustamata koolnute poole. «Silma!» hõikus külavanem. «Proovige neile silma läigatada! Hea oleks silmadele pihta saada, muidu pole palju kasu, kui silma ei lähe…» Ahelikust hirmutati: «Hu-hu-huu! Noh, kaduge minema! Ah-ha-ha-ha-haa!» Keegi ei tahtnud kaklema hakata. Rusikas kõndis Candide’i kõrval, habemest kuivanud pori kiskudes, karjus teistest kõvemini, aga hõigete vahel arutles:

      «Ah ei, ilmaaegu lähme, karvanina, ei need meie vastu saa, kohe panevad jooksu… Kas need on siis koolnud või? Niruvõitu kuidagi, kus need meie vastu saaks… Hu-hu-huu! Teie seal!»

      Koolnutest kahekümne sammu kaugusele jõudnud, jäid inimesed seisma. Rusikas viskas kollase pihta mullakamaka, too heitis laia peopesa ebatavalise kiirusega ettepoole ja lõi kamaka kõrvale. Kõik hakkasid jälle huilgama ja jalgu trampima, mõned näitasid koolnutele potte ja tegid ähvardavaid liigutusi. Taimetapjat oli kahju raisata ja keegi ei viitsinud pärast külasse uue kääritaja järele vantsida. Koolnud olid varemgi peksa saanud ja ettevaatlikud – küllap saaks nendega niisamagi hakkama.

      Ja saigi hakkama. Koolnute jalge alt hakkas paksemalt auru ja suitsu kerkima, koolnud taganesid.

      «Noh, ongi kõik,» öeldi ahelikus, «ei pidanud vastu, kohe keeravad ennast teistpidi…»

      Koolnud muutusid tabamatult, justkui oleksid end oma naha sees ümber pööranud. Polnud enam näha silmi ega suud – nad seisid seljaga. Hetke pärast nad juba eemaldusid, puude vahel vilkudes. Seal, kus nad äsja olid seisnud, vajus aegamisi maha aurupilv. Inimesed pöördusid elavalt käratsedes vao juurde tagasi. Äkki selgus, et ongi juba aeg minna külasse koosolekule. Mindi koosolekule.

      «Minge väljakule, väljakule…» kordas külavanem igaühele. «Koosolek tuleb väljakul, nii et tarvis on minna väljakule.»

      Candide otsis silmadega Saba, kuid rahvasummas polnud

      Saba miskipärast näha. Saba oli kuskile kadunud. Kõrval sörkiv Rusikas rääkis:

      «Aga mäletad, Vaikija, kuidas sa koolnule otsa hüppasid? Kuidas tema, saad aru, talle otsa hüppab, karvanina, ja kus haarab tal peast kinni, ümbert СКАЧАТЬ