Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhtaks ja kaks võtab kaasa, aga potte ta kunagi tagasi ei too… Tead, Vaikija, äkki on meil siin mitte üks niisugune vanamees, vaid äkki on neid kaks või isegi kolm? Kaks magavad ja üks tegutseb. Õgib ennast täis, ajab teise üles, aga ise heidab puhkama…»

      Saba saatis Candide’i koduni, kuid lõunastamast tema juures keeldus – delikaatsusest. Rääkinud veel viisteist minutit sellest, kuidas järvel Roostikus sõrmi liigutades kalu ligi meelitatakse, nõustunud homme Rangjala juurest läbi astuma ja Linna-retke talle meelde tuletama, jutustanud, et Kuulaja pole tegelikult üldse mingi Kuulaja, vaid lihtsalt üks väga haige inimene, ja et koolnud püüavad toiduks naisi, sest meeste liha on väga vintske, aga hambaid koolnutel ei ole, lubanud ülehomseks uued varud valmistada, vanameest aga halastamatult tõrjuda, läks ta viimaks minema.

      Candide tõmbas vaevaliselt hinge ning seisis enne sisse minekut natuke aega pead raputades uksel. Sina, Vaikija, ära ainult unusta, et homme on sul vaja Asundusse minna, kohe hommikul vara, ära unusta: mitte Roostikku, mitte Savilagendikule, vaid Asundusse… Ja milleks sa, Vaikija, pead küll sinna Asundusse minema, läheksid parem Roostikku, seal on palju kala… tore… Asundusse, ära unusta, Vaikija, Asundusse, ära unusta, Candide… Homme hommikul kohe Asundusse… Poistele auku pähe rääkima, sest neljakesi ju Linna ei jõua… Ta ei märganudki, et oli majja astunud.

      Navat ei olnud veel, aga laua taga istus ätt ja ootas kedagi, kes talle lõunat pakuks. Ta kõõritas kurjalt Candide’i poole ja ütles:

      «Aeglaselt kõnnid sa, Vaikija, käisin siin kahes majas – igal pool süüakse juba lõunat, aga teil tühjus… Sellepärast teil vist lapsi polegi, et aeglaselt kõnnite ja pole kunagi kodus, kui aeg on lõunat süüa…»

      Candide astus otse tema kõrvale ja seisis natuke aega mõtteid mõlgutades. Ätt rääkis:

      «Kui kaua sa siis veel Linna lähed, kui sind lõunalegi ei jõua ära oodata? Linna, räägitakse, on väga pikk maa, nüüd ma tean sinu kohta kõike, tean, et kavatsete Linna minna, ainult seda ma ei tea, kuidas sa küll kohale jõuad, kui sa toidupotini pead terve päev rühkima, aga ikka kohale ei jõua… Pean teiega kaasa tulema, küll mina teid juba kohale viin, mul on ammugi tarvis Linna minna, ainult ma ei tea sinna teed, aga Linna on mul vaja selleks, et oma kohust täita ja kõik, kellele tarvis, ära rääkida…»

      Candide võttis tal kaenla alt kinni ja tõstis ühe ropsuga laua tagant püsti. Ätt jäi jahmunult vait. Candide kandis ta väljasirutatud kätel majast välja, pani tee peale seisma ja pühkis käed rohus puhtaks. Ätt toibus.

      «Ainult toitu ärge te unustage minu jaoks kaasa võtta,» ütles ta Candide’ile järele. «Toitu võtke te minu jaoks head ja rohkem, sest ma lähen oma kohust täitma, teie aga lahkute oma lõbuks ja «ei tohi-st» hoolimata… «

      Candide läks majja tagasi, istus laua äärde ja langetas pea kokkusurutud rusikatele. Ja ikkagi lähen ülehomme ära, mõtles ta. Peaasi, et ma ei unustaks, ülehomme. Ülehomme, mõtles ta. Ülehomme, ülehomme.

      3. PEATÜKK

      Perets ärkas sellest, et külmad sõrmed ta õlga puudutasid. Ta avas silmad ja nägi, et tema kohale kummardub pikkades aluspükstes mees. Toas oli pime, kuid mees seisis kuuvalguse triibus ning võis näha ta valget, pungis silmadega nägu.

      «Mida te tahate?» küsis Perets sosinal.

      «Tuleb vabastada,» ütles mees samuti sosinal.

      See on ju komandant, mõtles Perets kergendusega.

      «Mispärast vabastada?» küsis ta valjusti ja ajas end küünarnukile. «Mida vabastada?»

      «Võõrastemaja on puupüsti täis. Teil tuleb koht vabastada.»

      Perets vaatas jahmunult toas ringi. Seal oli kõik nagu enne, ülejäänud kolm koikut olid endiselt tühjad.

      «Ärge siin vahtige midagi,» ütles komandant. «Meie teame paremini. Ja nagunii tuleb teie voodis pesu vahetada ja pesumajja saata. Ise te ju pesema ei hakka, olete teisiti kasvatatud…»

      Perets mõistis, et komandandil on väga suur hirm ja ta ülbitseb selleks, et ennast julgustada. Ta oli praegu niisuguses seisundis, et puuduta ainult sõrmeotsaga – ja pistab röökima, hakkab vigisema ja tõmblema, lööb akna puruks ja hakkab appi karjuma.

      «Tõuske, tõuske,» ütles komandant ja kiskus mingi jubeda kannatamatusega padja Peretsi pea alt ära. «Pesu, öeldakse teile…»«Misseesiisnüüdolgu,»laususPerets.«Kastingimatakohe praegu? Öösel?»

      «Kohe.»

      «Issake,» ütles Perets. «Te olete arust ära. Noh, hea küll… Võtke siis see pesu, saan niisamagi hakkama, mul on ainult see üks öö veel jäänud.»

      Ta ronis koikult külmale põrandale ja hakkas padjalt püüri maha kiskuma. Komandant jälgis teda justkui kangestunult, silmad pungis. Ta huuled liikusid.

      «Remont,» ütles ta viimaks. «On aeg teha remonti. Tapeet puha ripakil, laes on praod, tuleb uus põrand panna…» Ta hääl muutus valjemaks. «Nii et koht tuleb teil igal juhul vabastada. Hakkame siin kohe remonti tegema.»

      «Remonti?»

      «Remonti, näete ju, milline tapeet on? Kohe tulevad siia töömehed.»

      «Kohe praegu?»

      «Kohe praegu. Võimatu on kauem oodata. Lagi on üleni praguline. Vaat et veel…»

      Perets judistas ennast. Ta jättis püüri sinnapaika ja võttis püksid.

      «Mis kell on?» küsis ta.

      «Juba ühe peal,» ütles komandant jälle sosistama hakates ja miskipärast ringi vahtides.

      «Kuhu ma siis lähen?» küsis Perets, üks jalg püksisääres. «Noh, pange mind kuskile. Teise numbrisse…»

      «Kõik on täis. Aga kus ei ole, seal on remont.»

      «Valveruumi.»

      «Täis.»

      Perets jäi tusaselt kuud jõllitama.

      «No kas või laoruumi,» ütles ta. «Laoruumi, pesukööki, isolaatorisse. Mul on ju kõigest kuus tundi magada jäänud. Või ehk saate mu kuidagi enda juurde võtta…»

      Komandant hakkas äkki toas ringi tormama. Ta jooksis koikude vahel – paljajalu, näost valge, hirmus nagu kummitus. Siis jäi seisma ja lausus oiates:

      «Mis see siis nüüd ometi olgu, ah? Ma olen ju tsiviliseeritud inimene, kaks instituuti lõpetanud, mitte mingi metslane… Ma saan ju kõigest aru! Kuid see on võimatu, mõistate! Täiesti võimatu!» Ta hüppas Peretsi juurde ja sosistas talle kõrva: «Teie viisa on lõppenud! Juba kakskümmend seitse minutit tagasi, aga teie olete ikka veel siin. Te ei tohi siin olla. Ma väga palun teid…» Ta räntsatas põlvili ja tõmbas Peretsi kingad ja sokid voodi alt välja. «Ärkasin viis minutit enne kahtteist, üleni higine,» pomises ta. «Noh, mõtlen, nüüd on kõik. Nüüd on mul lõpp käes. Nagu olin, nii jooksu pistsingi. Mitte midagi ei mäleta. Mingid pilved olid tänaval, jäin jalgupidi naelte otsa kinni… Aga minul peaks naine kohe sünnitama hakkama! Pange riidesse, palun, pange riidesse…»

      Perets pani kiirustades riidesse. Ta mõte ei liikunud. Komandant aina sebis koikude vahel, kuupaiste СКАЧАТЬ