Sügis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

      Ja kui see elurõõmus kamp läheneb vallamajale otsekui sõjamõttes, siis isegi hobused teritavad kõrvu: eks näe, kes sealt nüüd jälle tuleb?

      Pole midagi imestleda, kui sel päeval ja tunnil on Paunvere vallamaja õues laat; seal on peaaegu samapalju hobuseid ja vankreid nagu Siioni sõjaväes. Kibe tööaeg on möödas – paljudki volinikud on siia kokku sõitnud, et lihtsalt vaadata ja kuulata, mis tehakse mujal maailmas. Näe, isegi vana Raja taat on platsis ning vestleb Saare omaga. – Einoh, kos sa sellega, egas… Noojah, nüüd siis muidugi on see asi niikaugel, et… Ei, mis seal’s ikka…

      Endiselt noor ja värske Jaan Imelik peatub siin ja seal, kahju ainult, et tal pole kaasas oma kannelt, muidu lööks lahti mõne lõbusa lookese, mis teeks rõõmu südamele. Silmates Joosep Tootsi, kes aeglaselt jõuab pärale, tahab vana koolivenda nii umbes nagu sülelda. – Oh, sa Joosepikene, kas sa ikka veel elad?

      “Elan küll,” naeratab Ülesoo peremees, “aga elan halvasti.”

      “Mis sul’s viga on, vana kangelane?”

      “Ära aja lori – kangelane! Ütle seda sõna Kiirele, temale vahest ehk meeldib see rohkem; minule on ükskõik. Mina meeleldi tahaksin olla mitte midagi… kui see ainult oleks võimalik.”

      “Mis sinuga siis õieti on?” küsib Imelik sinisilmi, mis tal on võtta nii-öelda omast käest. “Ega sa ometi pole mõni, mõni… ma ei tea, kuidas sind nimetada.”

      Raputab koolivenda käiseist, abivalmis.

      Aga rohkem nad ei saagi isekeskis vestelda, sest otsekui surnukas äkki tekib nende juurde pruun koolivend Kiir. “No tere kah!” ütleb magushapult.

      “Tere, tere!” vastab Jaan Imelik, kel jätkub lahkust kõigile. “Noh, kas sinagi tulid koosolekule?”

      “Ei tulnud,” raputab rätsepmeister pead, “ma pole volinik. Ma tulin niisama… vaatama. Aga mis seal tühja salata – see ju niikuinii on juba kõigile enam-vähem teada – eks ma tulnud selle krundi pärast, mille, kõige tõe ja õiguse nimel, peaks saama minu vend, kes langes Vabadussõjas.”

      “Ütle nüüd, Jaan,” muheleb Toots, “see endine sõna; tead küll.”

      “Ei, lase’nd olla!” müksab Imelik koolivenda. Ja Kiirele: “Aga eks sinu kadunud vennal juba olegi käes oma krunt?”

      “Seda küll, kuid tema pärijaile ka ometi peaks midagi osaks langema. Ega sa, Imelik, ometi arva, et see on palju, kui mu vennakese vanemad oma poja elu eest saavad väikese asunikutalu?”

      “Ma nüüd esialgu ei tea, kas seda on vähe või palju, aga seda ma siiski tean, et sinu venna vanemail on veel kaks sirget poega, kes neid võivad ilusasti toita. Ja mis hakkavad vanakesed peale asunikutaluga? Ons neist töötajaid aasal või nurmel?”

      “Ai, kurat!” surub Jorh Aadniel kõhtu ning tõmbub kööku.

      “Mis on?” küsib Imelik osavõtlikult.

      “Kange valu lõi sisse,” kaebleb Kiir, pööritledes silmi. “Oi sa kuradi hing! Oodake siin natuke, ma käin ära. Juudas teab, mis nad mulle seal talurahvakaupluses sisse söötsid!”

      Läheb minema nagu värten, ja täiesti arusaamatul kombel ta esijoones ei tõtta sinna, kuhu tarvis, vaid viskub otseteed kohtusaali sekretäri abi Säbri juurde, justkui tahaks sellelt küsida nõu ja abi oma kõhuvalu vastu. Algul näib, et ta isegi on sellest üllatatud kogu oma lodeva kehaehitusega. – Milleks ta, pagana pihta, just nimelt ronis sinna?

      Ent mingisugune mõttesidestus ikkagi pidi olema – ilma selleta ei veere ükski asi siin maailmas. Tema hästiõmmeldud püksid rappuvad nagu tuules, nagu koolipõlves, kui ajas sassi ja segamini õiglasmeelsete koolivendade tegevustikke.

      “Seltsimees Säbri,” peatub abisekretäri laua ees, “andke mulle üks paber.”

      “Paber?” vaatleb noormees tulnukat. “Missugune paber? Kas… kas templiga või ilma?”

      “Oh,” oigab Jorh, “mulle on täiesti ükskõik, kas nii või teisiti. Peaasi on see, et andke ruttu. Mul on…”

      “Mis teil on? Kas mõni äriasi?”

      “Jah,” pigistab Kiir kintsud kokku, “jumala puhas äriasi.” Aga tunneb, et juba tuleb. Võtku pool tosinat sarvikuid seda saja-aastast, vikerkaarevärvi vorsti!

      “Mõne puhta paberilehe ma teile muidugi leian,” siblib Säbri oma paberihunnikuis. “Silmapilk… Võtab natukese aega. Aga… vahest ehk istute?”

      “Ei,” vaatab Kiir selja taha, “mis ma ikka istun – pole aega.”

      Saab kaks puhast paberilehte ja taandub poolpõiki; ning tema auks ja äraseletamiseks peab ütlema, et ta ei unusta tänamast.

      Uksel põrkab kokku käskjalg Tümaga, kes ikka veel kannab vurrudes munaroa killukesi ja millegipärast on veidi pahane.

      “Kurat!” vannub viimane, ilma et vastaks rätsepmeistri tervitusele. “Just praegu pühkisin puhtaks kõik põrmandad, aga nüüd tuleb siist vastu niisuke hirmus hais, nagu oleks keegi enda täis teinud.”

      “Einoh,” pomiseb Jorh, “tuul lööb pilved alla.”

      Ja siis ta läheb sinna, kuhu ta oleks pidanud minema juba enne; järel tugev aroom nagu köis. Vajutab sinna oma aluspüksid ning vaatab neile järele, otsekui tahaks ütelda: “Rahu su põrmule!”

      Ent sellest veel poleks suuremat midagi – sellised asjatoimingud jäävad iga isiku enda asjaks –, aga jaole satub see igavene väänkael Kristjan Lible, kellel muidugi pole midagi otsimist vallamajas, aga… Aga kus ta siis kunagi puudub, kui kaks või kolm või ka üksainus on koos mingi skandaali puhul? “Oi, sa sunnikunahk!” vidutseb oma ainsat silma. “Või siis nii luuaksegi seda uut maailmakorda, et kui minnakse pingile, siis aetakse püksidki jalast! Minu vanaisal,” jätkab, “ta oli minust natuke vanem, oli hobune Manni; ja seda ta siis hoidis nagu karu oma kelli, ja kui siis seesama Mannike kas teel või veel tahtis pissile, siis vanaisa otsekohe võttis tal looga pealt. Aga laseme selle jääda sinna paika. Kuid seda ma veel pole näinud ei unes ega ilmsi, et inimene koorib enda puhtaks nagu porgand, kui läheb asjale. Hee-hee, Kiire-saks, ega te ometi siia tulnud sporti tegema?”

      “Ole СКАЧАТЬ