Sügis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tüma saali astudes ongi abisekretär juba platsis, sorides mingisuguseid pabereid oma lauanatukesel.

      “Tere hommikut, noorhärra!”

      “Tere, tere, härra majavaim!” sõbralikult noogutab Säbri vastuseks. “Kuidas käsi käib?”

      “Päris kenasti, muudkui tapa tagant.” Aga endal kogu aeg meeles praetud sink munaga.

      “Tohhoo pagan!” tõrjub abisekretär õigele kohale oma valkja juuksekahlu. “Keda te’s tapate, ja veel tagant?”

      “Noh…” kehitab “majavaim” õlgu. Aga nüüd ta küll peab noorhärrat veidi eksitama. Ennekõike vaja pühkida põrandat ja siis pingid valmis seada – täna on volikogu koosolek.

      “Pingid küll – see on õigus; koosolek läheb ka nii kuidagi, aga põranda pühkimine on lollus.”

      “Kuidas nii?”

      “Aga miks siis mitte, kui nad siia tulevad oma poriste saabastega ja toovad saasta kaasa; niikuinii peab pärast kasima.”

      “Seda’nd küll, aga ma siiski natuke tõmban luuaga.”

      “Tõmmake, tõmmake, kui tahate teha tähtsaks enda isikut. Minupärast kas või peske seda põrandat, poonige ja poleerige.”

      Käskjalg ja majavaim teeb ruttu oma töö. “Nii,” ütleb, “nüüd ma esialgu jätan teid rahule. Nüüd vaja…”

      Rohkem ta ei ütle – mistarvis kõnelda maitsvast einest, kui see ei puutu asjasse.

      Abisekretär ehk lihtsalt abi, naguteda nimetab vallarah-vas, jälle jääb üksi oma paberitega. Ta on üks neid noormehi, kes on linnas sündinud, linnas kasvanud ja koolis käinud ning siis, asjaolude sunnil, peaaegu pisarsilmi tulnud maale. Aga oli punnimist ja kangutamist sellegi koha saamisega, sest kandidaate oli tihedasti nagu liiva mere ääres; ja poleks tal Paunvere kandis olnud mõjukaid sugulasi, kes teab, mis siis oleks saanud. Jah, siin pigistab ränk üksindus ja igavus tema noort hinge, eriti nüüd, sügisel, kuid mitte midagi pole parata: ei või ta ometi aastate kaupa elada oma kehvade vanemate kulul. Vanadel Säbridel juba isegi oli küllalt maadlemist, et teda aidata keskkooli lõpuni.

      Ainuke, mis talle nüüd pakub veidi lohutust töövabadel tundidel, on raamatud kohalikust rahvaraamatukogust. Lohutus muidugi on nõrgavõitu, sest uuemat ilukirjandust tilgub kogusse otsekui läbi nõelasilma. Nojaa, ajalehed… Ilma nendeta võiks surra. Lähemaid tutvusi ta siin pole soetanud, kuigi neid võiks leida päris ohtrasti, sest ta ikkagi on abi. Aga siis ta peaks tihedmini käima “sõbra-poes” ja võtma osa neist istungeist, mis seal peetakse päevast päeva. Seal käib jõukaid talunikke, kes endale on ehitanud moodsad elumajad, ostnud uue korterisisustuse ühes klaveri ja raadioga, seal lõbutseb isegi üks kõrgema haridusega isik, aga see õhkkond hästi nagu ei sobi noormehele, ja teiseks…

      Teiseks ütles tema päevinäinud isa, kui noor Säbri lahkus kodunt:

      “Vaata ette, poiss! Ma tean, et sul maal esialgu on igav, sest seal ju pole kuhugi minna: pole teatrit, pole kino ega kohvikut, pole omasarnaseid kaaslasi. Vaata, et sa igavusest ei hakka pummeldama! Niisuguses vallaametis, kuhu sa nüüd lähed, on säärane hädaoht eriti suur. Pakkujaid ja mehkeldajaid kindlasti leidub külluses. Omal ajal elasin minagi maal ja nägin, mis sai mõnestki tublist mehest, niipea kui valiti kas vallavanemaks või kohtumeheks. Mõnigi ilus talu läks vett vedama otsekui koera naeru eest ja endine omanik lõpetas oma elupäevad kuskil saunahurtsikus või koguni vaestemajas. Seepärast ole ettevaatlik!”

      Needsamad sõnad alati meenuvad noorele “Abile”, kui ta läbib Paunvere aleviku ning kuuleb sealt kuskilt kõvemaid hääli ja laulujoru. “Muidugi,” mõtleb muiates, “pole mul veel maad ega puud, aga ma võin veel saada mõlemad, kui… Egas vanataat muidu ei jutlustanud.” Ja kui teda siis vahel, kas poes või mujal palutakse astuda natuke tahapoole, siis mõnikord nihkubki sinna, kuid jääb üsna lühikeseks ajaks, pole võimalik olla kauemini, töö ootab.

***

      Ent sellal, kui ta nüüd kohtusaalis nokitseb paberite kallal ja auväärt isand Tüma maitseb oma lemmikrooga, tegutseb üks Paunvere elanik kibedasti ning pigistab endast välja selle viimase.

      Georg Aadniel Kiir istub mõningate volikogu liikmete seltsis “sõbrapoes” ja ohtrasti kostitab oma armsaid sõpru. Koosviibijate ees laual on klaasid, mõni pudel harukordselt maitsvat limonaadi, kuhi leivaviilukaid ja paar poolikut, ilusasti rohekaks tõmbunud, leemendava nahaga vorstirõngast. Rätsepmeister ise õhetab nagu tulikuum keris, aeg-ajalt pühkides higi laubalt. “Noh, võtke, võtke, sõbrad!” nihutab klaase ja vorstirõngaid. “Ärge laske külmaks minna! Varsti niikuinii peame minema vallamaja juurde ja vaatama, mis seal saab. Eks siis näe, kas on veel õigust Paunvere-mail või on seegi välja rännanud kuhugi Argentiinasse või Brasiiliasse. Mis sa ootad, Jüri? Mis sa vahid, Jaan? Ja üldse kõik, kes me siin oleme? – Laskem käia nii, et tuline jutt taga! Einoh, peale koosolekut saame jälle, aga enne seda peab tublisti kinnitama keha. Kuule, Vääna Mart, sa ei võta mitte sugugi – mis kometit sa mängid?”

      “Oh, Kiire-saks,” pobiseb Mart vidusilmi, vaevu pöörates keelt, “ma-ma võtsin juba küllalt. Juba na-nagu…”

      “Ah, mis küllalt! Parem vatsa venitada, kui hüva rooga üle jätta.”

      “Õigus küll, aga… hõkk, hõkk.” Ja sakiline Vääna Mart, kel iga juukse- ja habemekarv kipub omale poole, raskelt laskub käsipõsekile, näritud vorstijupp nina all, millele nüüd poetab paberossituhka nagu parimat maitseainet.

      “Oi, pagana pihta!” korraga hüüab Kiir, heites pilgu porisele maanteele. “Minu vana koolivend Tõnisson sõidab mööda – mis te arvate, kas kutsume sisse?”

      “Sisse ikka!” vastavad hääled. “Las vana rasvatünn teeb omapoolt kah paar särtsu.”

      “Ei, mitte sellest pole jutt!” vehkleb Georg Aadniel kätega, tõtates ukse poole. “Ma niisama tahtsin temaga rääkida – ta üsna arukas mees.”

      Tõnisson teeb “trr” ja peatab hobuse. “Noh, mis seal’s on?” pöörab oma tüseda kere vankris poolküljeli.

      “Tule sisse!”

      “Mida otsima?”

      “Einoh, niisama… ajame paar sõna juttu. Seal sees on veel teisigi peremehi.”

      “Mine potilaadale!” mõmiseb Tõnisson, vinnab enese jälle istukile ja sõidab edasi.

      “Vaata, kus kuradi mühakas!” kärsutab rätsepmeister nina. “Täissöönud siga – ei viitsi vankriltki maha ronida! Uhke, sunnik. Näe, temale ei kõlba teised Paunvere omad!” Imelik küll, et sellisele jõmmkärakale anti rist selle väikese kriimustuse eest, mille sai sõjas. Jah, räägitakse, ta olevat saanud raske kuulihaava, aga see muidugi on tühi lori. Kuid rist jääb ristiks – sinna pole midagi parata. Oi, kui temalgi, Jorhil, oleks rist! Siis ta… ohhoo! Nüüd, pagana pihta, on isegi veidi piinlik tagasi minna nende priijoodikute juurde: nähti ju ometi, et Tõnisson ei pannud tema kutset millekski.

      Aga minema peab – egas niisugust asja või jätta pooleli, kui kord on alustatud. “Tooge siia veel paar pudelit!” käratab vaprasti, torss hinges ja vimm südames. Aga mõttes: “Mis see väike kulu mulle ikkagi teeb, kui kaalul on suured asjad.” Igatahes on vähemalt need mehed, keda ta siin praegu poputab, tema mehed. Ja vahel piisab ühestki heast lõuamehest, et läbi viia mõnda otsust, СКАЧАТЬ