Sügis. Oskar Luts
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sügis - Oskar Luts страница 5
Название: Sügis
Автор: Oskar Luts
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789949473144
isbn:
“Kas teretasid teda?” küsib poeg Leksi, säärilt sama porine nagu ta isagi.
“Mh-mh-mh,” naerab Ülesoo noorperemees läbi punakate vurrude, “kuidas ma siis muidu sain?”
“Kas patsi lõid ja pai tegid?”
“See jääb laste jaoks, kallis Leksike. Mina olen selleks juba liiga vana.”
“Kui vana sa siis õieti oled, isa?”
“Ole siin nüüd ilusti vait,” ütleb isa. “Mängi! Ma tulen varsti tagasi, siis räägime edasi; praegu mul pole aega. Lähen vaatama, kas Lible on veel siin.”
“Siin, siin!” kilkab poisike. “Ta on seal vanatoas. Ta vist magab. Istub nurgas ja…”
“Ja? Ja mis ta siis veel teeb?”
“Vannub köstrit ja sind.”
“Nii, või mind kah? Mispärast ta siis vannub mind?”
“Ütleb, et sina olevat lambapea.”
“Hea küll, aga mis sina arvad, Leksike, kui kõigil lammastel võetakse pea, mis neile siis järele jääb?”
“Mina ei tea, aga villad vist jäävad järele.”
“Mine kambrisse, ära külmeta!” käratab Toots. “Sinust vist küll saab samasugune võrukael kui minustki,” uriseb endamisi, lähenedes vanatarele. Ja veel kord seljataha: “Mine kambrisse, Leksi, ilm on väga halb. Ema kutsus sind!” valetab.
Astub vanatarre – kõik on vana viisi; ainult nurgas teeb Lible mingisugust inisevat häält, nagu Toots seda ennemalt on kuulnud vasikailt. “Noh,” küsib viimaks, “kas andsite kätte?”
“Mis asja?” ajab Toots silmad pungi. “Kellele?”
“Julk-Jürile?” puudutab kellamees oma sinkja ninaga terahunnikut. “Kas andsite Julk-Jürile oma allkirja?”
“Jah,” vastab Toots vaikselt. “Teele andis, egas mina.”
“See ju on tubli kupatus ja ajab veriseks isegi sõrmeküüned, aga ühte ma teile ütlen, armas pererahvas, et selle asjanduse te ise ostate välja, ja veel suurte protsentidega.”
“Noh, mis siis?” vaatab Toots aknast välja. “See on Teele asi. Tema varandusest annab paljuga välja maksta.”
Tekib võrdlemisi pikk vaikus, millal üks on maoli seal, kus ta on, kuna teine vahib aknast välja, pealtnäha ükskõikne, aga tagamõttes: “Kes teab, milline ilm on homme?”
Sellal uustoas juuakse seda ja teist. – Köstril on käes, mida ta tahtis. Räpane Leksigi jookseb väljast laua juurde ja ütleb:
“Ema, anna mulle kah!”
“Mis asja?”
“Ükskõik mida – mul on külm ja süüa tahaksin kah.”
Toots ise tuleb uude tarre tagasi ja ütleb ainult kaks sõna: “Jah, jah!” Ja needki on peaaegu ühtemoodi.
Sel pühapäeval on Paunvere seltsimajas suur pidu: kõne, koorilaul ja lõpuks loomulikult tants. Nii vähemalt seisab kuulutuslehil. Rahvast tõttab seltsimaja poole üsna mehiselt. Maantee on tahenenud, kuid mõningad porilombid on siiski veel ilustamas meie ilusaid maanteid. Arvatavasti kõik jalgrattad on väljas, sest on ajastu, kus iga kahe inimese jaoks on ostetud kolm jalgratast, järelmaksu peale ja nii edasi. Aga kui korraga sellest kuivavast porilombist kargab läbi üks mototsüklett, siis jalakäijail – keda muidugi on harva nagu kodukäijaid – näod ja rõivad täis poriplekke.
Seltsimaja sees on kõik täiesti korras. Ainult seltsimaja ise on natuke veidravõitu: tema väliskülge pole vist küll värvitud ei enne tema saamist ega ka pärastpoole. Luitunud nagu vana prussakanahk.
Kuid näe, sinna tormavad Paunvere elanikud sel sügispäeval, sest Paunvere elanikel tõesti pole kuhugi minna oma töövaheaegadel.
“Joosep, läheme kah,” ütleb Teele oma mehele, “täna on Paunveres pidu.”
“Võiks ju minna,” kergitab mees õlgu, “kui mu õlad ja jalad ei teeks vigureid.”
“Oh, kulla Joosep,” meelitab Teele, “võta süda rindu ja lähme, vaatame natuke aegagi, mis seal tehakse.”
“Madis! Kuhu põrgu see Madis jäi? Pangu hobune ette – me, vana Teeluška, sõidame sinna nagu kunagi suured saksad, ikka viimasel minutil, kas või tantsuks, eriti hästi tantsin mina oma vindunud jalgadega.”
“Pole sul häda midagi,” surub Teele endale pähe moodsa kübara, mille muuseas kinnitab pika nõelaga juuste külge. “Sa lihtsalt oled viimasel ajal jäänud liiga loiuks. Liigu, tee motsiooni, küll näed, et tervis läheb paremaks.”
Väike Leksi tuleb tuppa, räpane nagu ikka, ning: “Kas te hakkate ära minema? Madis pani hobuse ette.”
“Jah, me läheme emaga veidi Paunveresse,” vastab Toots, “ja vaatame, kuidas see asi seal välja näeb. Küllap me sulle midagi magusat kaasa toome. Jää siia Madise seltsi, ole mõistlik, ega meie jää kauaks.”
Niisiis sõidabki võrdlemisi sõbralik abielupaar Ülesoo õuest välja, võttes suuna Paunvere seltsimaja poole.
Nojaa, õuevärava juurde jääb töinama ainult Leksi.
“Mis sa, narrike, nutad!” troostib teda ema. “Küllap me tuleme varsti tagasi. Ega sa siia jää üksi – Madis ja Tilde ka jäävad koju.”
“Aga tooge mulle sealt kaasa üks suur jurakas!” luksub poisu.
“Mis asi?” imetlevad niihästi ema kui isa.
“Üks suur vorstijurakas.”
“Jah, hea küll; küllap me toome.”
Maantee on enam-vähem tahenenud – vahepeal on olnud paar selget ilma nagu isa silma –, kogu teeäär on jalgrattasõitjaist otsekui üle külvatud. Sõidavad nooremad mehed, aga ka nooremad naised. On saabunud selline ajastu, mil igal täiskasvanul peab olema oma jalgratas; ta jätab ostmata ülikonna ja kõik muu, ta istub kas või ihualasti oma jalgratta selga, kuid tal olgu see. Ülesoo omadest vuhiseb mööda koguni paar autot ja üks tsiklett – vaata aga ette, et hobune ühes vankri ja sõitjatega ei hakka kraavi sügavust mõõtma!
Pidumaja ümber on kaunis tublisti kihavat elu. Õieti oleks ettekannetega juba ammugi pidanud alatama, aga kui maategelaste kombeis pole säilinud muud, siis kindlasti küll see igavene venitamine pidu algusega kahe kuni kolme tunni võrra.
Ent pole nüüd enam ühegi meespidulise kaelas näha kaelarätti nagu vanasti, nagu enne maailmamöllu, nüüd СКАЧАТЬ