Sügis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kunagi – need vemblad on juba ära sikutanud kõik paremad tükid. Ja ometi olin minagi üks neist, kes –”

      “Kui kõrgele tõusis vaenlaste veri, kui sa võitlesid lahingus?” küsib noorem vend Benno, pealtnäha päris ilmsüütult, kuid pole just raske tähele panna, et selle lõhvardi sisimas itsitab pool tosinat kodukasvatatud kuradikesi. “Külarahvas räägib, et veri tõusnud sulle põlvini? Kas on õigus?”

      “Ei,” väristab Georg pead, “see veri, see tõusis sinu ninani. Kahju, et sa sellesse ära ei uppunud!” Ning visates käterätiku tulikuumale pliidile: “Ütle, molkus, kas sa oled sõjas käinud?”

      “Mispärast ma siis just pidin minema sinna, kus isegi juba sinutaolisi vahvaid mehi ees? Sellal, kui sinule tõusis vaenlase veri kurgulõõrini, mina rekvireerisin eesti sõjaväele omameeste hobuseid, sedulgarihmu ja kõike, mis kätte sain, ning hea hinna eest ostsin kokku katkenud ja Maailmasõjast saati veriseid sineleid. Nii et justament võid näha, et minulgi oli tegemist verega. Ah jaa, samuti oli tegemist hallitanud jahuga. Jumala eest – me maksime head hinda, ja mis jäi võlgu, seda tasume praegugi veel paremate protsentidega.”

      Nüüd tõmbab Georg selga oma sõjaaegse frentši, ei vaatagi enam oma noorema venna poole, vaid susiseb ja vusiseb üle õla:

      “Kes sulle ajas säärast loba? Ma löön maha selle mehe!”

      “Oi, Aadniellike, siis sul tuleb tappa ja taga ajada palju mehi, aga kuis sa neid kõiki kätte saad?”

      “No sinu, sunniku, igatahes saan kätte!” astub Georg pullvihaselt venna poole. “Katsu sa mul…!”

      “Lapsed! Lapsed!” kargab elatanud emand Kiir vendade vahele. “Kas te’s enam kuidagi teisiti läbi ei saa? Mõtelge ometi oma kadunud venna Viktori peale, kes tõesti… Mõtle ainult, Jorh, sinagi lähed saama seda asunikutalu tema nimel. Ise sa poleks saanud midagi.”

      “Mina? Mina?” turtsub poeg vihaselt, koputades endale rinnale. “Mina juba ammugi oleksin pidanud saama mõne rüütlimõisa südame.”

      “Nojaa,” ümiseb noorveli, “rüütlile rüütlimõisa süda ja… saba kah pealekauba.”

      “Ei joo!” pöörab Georg emale selja, kui viimane teda kutsub kohvilauda. “Mina niisuguse jõrnikuga nagu Benno ühe laua juures ei istu.”

      “Armas Jumal!” paneb pereema käed risti rinnale. “Nüüd, kus me ühisel jõul saime jagu välisest vaenlasest, et me just nüüd hakkame kisklema isekeskis! Näe, Viktorike läks ära ja…”

      “Jah, justkui meie üksi kiskleks!” kahmab Aadniel pliidilt kõrbeva käterätiku. “Seda’p ma tunnen, et kange kärtsahais. Selle muidugi pani siia Benno minu kiuste. Ma ei tea,” jõllitab vanemate poole, “kuidas te ometi tegite ja toimetasite siia maailmasse säärase eluka!”

      “Noh, eks me teinud kah…” pühib emand Kiir silmanurki. “Või ta siis… Eks ta ikka ole meie oma laps ja sinu vend. Mis seal’s…? Mitte ei taipa, mispärast sa peale seda sõda oled meie kõigi vastu nii kihvtine? Egas meie pole süüdi, et sulle ei anta maad. Ja mis sa, kulla Jorhikene, õieti teekski selle maaga?”

      “Kuula nüüd seda jora!” sügab puruvana rätsepmeister Kiir oma purupaljast kolu. “Istuks siin, õmbleks… mis õmmelda on, ja misjaoks see igavene jamelemine? Esialgu on maa peal rahu, ja see on üle kõige.”

      “Jorh tahab saada Kuramaa härtsogiks,” irvitab noorem veli, ronides õmbluslauale, “aga et ta pole saanud kirvest ega kirvevartki, sellep ta nüüd norib ükskõik kellega, kes talle aga parajasti ette juhtub.”

      “Lõuad!” käratab Georg Aadniel. “Kui siin kellelgi on midagi ütelda, siis olen mina see. Kui poleks olnud mind, mis siis oleks saanud teist kõigist?”

      “Kas siis meid enam polegi olemas?” küsib isa vaikselt. “Mis sa tormitsed? Mina ja su ema olime need, kes su üles kasvatasid ja kuidagi ehitasid selle maja – hütikese. Mis oled sina teinud? Et sul on pangas mõni kopikas – noh, eks seegi ole saadud meie varal. Jah, jah – ära põrnitse! – just meie varal. Kadunud Viktor… tõesti oli mees, tema pärast ma nutan tänase päevani, aga… Mis sa oled teinud sellesama Juulikesega?”

      “Mina pean päkka hoidma!” nuuksudes laskub noorperenaine õmblusmasinale. “Jumala õnn, et teiegi, vanad, olete mulle head, muidu ma… juba ammugi oleksin…”

      “Jäe nüüd sinagi vait!” põrutab Kiir oma õrnahingelisele naisele. “Kas sa ei näe ega kuule, et siin, pagana majas, on küllalt kraaksujaid ilma sinutagi? Ja päkka võid hakata hoidma alles kella kümne paiku.”

      “Ütle minule, mis tahad,” vastab Juulikene nutuselt, “aga jäta vanemad rahule. Millist kurja on nemad sulle teinud? Egas nemad pole maajagajad.”

      “Mina ei räägi sinuga üldse enam sõnagi,” klähvib vihane Aadniel, “vaid lähen kõrtsi; joodan nad kuradid täis – eks näe, mis siis saab. Mina olen käinud seal ja teal Venemaal ja tean, mis venelased niisugusel korral ütlevad… Kui sa ei määri, siis sa ei sõida. Nüüd ma lähen ja määrin neid volinikke nii, et tükid taga. Mis see mulle maksab? Sea s… ja saepuru!”

      “Noo – jah,” venitab Benno õmbluslaualt, “aga vaata, et sa iseennast ei määri selle sea värgiga.”

      “Pole see sinu mure, va tuustik! Lase endal juukseid lõigata – vaata peeglisse, missugune välja näed! Hernehirmutis! Ütle, sunnikunahk, millal sa viimati puhastasid oma hambaid?”

      “Kas hambaid ka peab laskma lõigata? Siis küll oleks kõige õigem, kui laseksid lõigata oma keelt – liiga teravaks on sul läinud see masinavärk.”

      “Molkus!”

      “Seda ma kuulen täna juba teist korda; ime, et sa oma suure tarkusega vahepeal pole mulle leidnud mõnda teist aunime. Kroonult varastatud raha taskus ja nüüd – kelgib! Häbi sul peaks olema. Kas sa tõesti arvad, et me sinu hilpharaklust võtame tõsiselt? – Ei võta!” väristab pead, selg venna poole. “Ei võta! Mina küll olen noor, aga niipalju viisakust ja veel midagi muud mul on oma isa ja ema vastu, et ma neid ei solva iga sõnaga.”

      “Aga mis sa tegid siis, kui käisid koolis, sina, närukael?”

      “See oli siis, aga nüüd on nüüd! Mõnel tuleb aru pähe aastatega, aga teisel see just kaob.”

***

      Nojaa, nii et siis volikogu koosolek Paunvere vallamajas…

      Aga enne seda ütleb valla käskjalg ehk kasakas Jakob Tüma oma naisele, et tehku see tänaseks hommikueineks midagi krehvtisemat või nii; et mine tea, kui kaua kestab koosolek ja kas tema saabki aega lõunat süüa.

      “Või nii,” muheleb proua Tüma. “Et täna on koosolek, seda ma tean, aga mis asi see krehvtine on, selle olen ära unustanud. Kord sa vist küll ütlesid midagi sellesarnast, aga mitte pole enam meeles, mida see tähendas.”

      “Ära vigurda!” sõnab abikaasa tõsiselt. “Seni kui ma pingid saalis korda sean, tee valmis.”

      “Jah, aga mis asi?”

      “Küpseta sinki ja löö muna peale – see on krehvtine küllalt ja on üsna mõnus võtta kohvi alla.”

      “Ah, nii!” venitab proua Tüma pikalt.

      “Jah, СКАЧАТЬ