Sügis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naised toovad isegi sukki linnast ja siidriideid, kübaraid… kes seda enne nägi?

      Mehed tassivad majja kõiksuguseid mänguriistu – on nagu leierkast, aga ei ole – pole vänta küljes; ja peaasi: keegi ei mõista nendega midagi teha. Jah, harva siis läheb mõni sinna juurde – teeb näo, justkui teaks midagi – tõstab kaane ja teeb plinn-plinn; ja see on kõik. Ootad, ootad, et küll nüüd läheb lahti, aga mitte kui midagi ei tule enam.

      Egas neile, vanadele, enam midagi räägita ega olda, nad vahest nii kõrvalt kuulevad, et säende kast (ilma vändata) maksab oma seitsekümmend, kaheksakümmend ja koguni sada tuhat ruublit või marka või kuidas nende nimed nüüd on… Aga jumal tule appi – mis neist kasu?

      “Pliristi!” sülgab seepeale naabri lumivalge taat seal kuskil vanatare eeskambris. “Ega see head tähenda, vana Jürike. Nüüd oleks meil mõlemail päris paras aeg pugeda mulla alla, ja hästi sügavale, et enam ei kuuleks ega näeks seda praeguse aja möllu ja mässamist.”

      Nii umbes mõtleb sellest praegusaja elust vanarahvas. Ja seda vanarahvast juba keegi enam ümber ei tee. Ning noorem põlv muidugi ei püüagi nendega otsida vähematki kokkulepet. Vanal ajal pojapojad kuidagi ehk veel kugistasid nende jaoks sõna “vanaisa”, kuid nüüd on needsamad taadikesed nende silmis ainult vana, roostetanud raud. Ning seepeale jälle uus plirts eeskambri põrandale.

***

      Toots seob hobuse lasila külge, aitab Teele vankrilt maha ja vaatab ringi, otsekui otsiks kedagi. Tõelikult tal küll pole kedagi oodata ega otsida, aga selline juba on maarahva harjumus, kes kuhugi tulid hobusega – ikka kõigepealt ringi.

      Ent vaata, vaata – ta siiski nagu oleks kedagi oodanud: endise kõrtsi poolt läheneb rätsepmeister Kiir oma… mitte just noore, vaid nii… oma naisega, kelle aastad kalduvad sügise poole. Selle naise pärast on Georg Aadniel omal ajal heidelnud küll veriseid, küll veretuid heitlusi. See pole keegi muu kui endine õmbleja-mamsel sealtsamast Paunvere lähedusest, keda tol ajal nimetati Jaamaülema Abiks tema tulipunase kübara tõttu. Algul oli onu Kiir küll armunud oma praeguse abikaasa õesse, Maalisse, lüheldasse ja matsakasse ning rõõmsameelsesse mamslisse, aga mine’nd tea, kuidas see meelemuutus tuli, kuid asjaolud on praegu just niisugused, nagu nad on.

      Joosep Toots vaatab kõrvale – ta ei taha kõnelda oma armsa koolivennaga –, aga on juba hilja, teda on nähtud. Kellel siis veel peaksid olema teravamad silmad kui ühel rätsepal?

      Kuidas kujutella endale pimedat või poolpimedat nõelurit?

      Ja kohe seepeale hüüabki Kiir:

      “Oi, sa armas aeg! Näe, Ülesoo pererahvas ka siin!”

      Tuleb lähemale, kätleb Teelet, kätleb Tootsi, ja: “Ei, kas tead, Joosep, sinagi peaksid astuma meie pillikoori. Jumala õige! Ega see tee midagi, et sul on kõva kuulmine, kui sul seda üldse on –, küllap harjud. Meil oli sõjaajal ka üks niisugune umbkõrvamees, aga vaata, pärast ometi õppis trummi lööma. Väga hästi lõi trummi… just nagu vana karu. Ja praegu me just vajame säärast karu.”

      Toots nohiseb ega vasta sõnagi. Tal oleks kümme terasteravat ütlust vastuseks sellele solvamisele, kuid ta ei taha hakata vaidlema ühe Kiirega, sest see isik on tema meelest nüüd veel palju tühisem kui enne Suurt Sõda. “Lähme siis,” puudutab Teele käist, “ja vaatame, mis seal on. Aga me ei jää kauaks – Leksi ootab kodus.” Ning tasa, kummardudes peaaegu naise kõrva juurde: “Aga kust pagan me saame selle juraka, mille endale tellis Leks?”

      Ülesoo perenaine turtsatab, kuid meeleldi sammub mehega ühes seltsimaja ukse poole. – Küllap einelauast saab, ega Leks ilma jää. Kiire peale ei panda mingisugust rõhku, olgugi et viimane vaatab neile järele avasui: nojaa, ootas Tootsilt mingisugust vastuhakku, et siis endise koolivenna naha arvel ja paljude juuresolekul näidata oma teravmeelsust.

      Maanteel suruvad küla kraadepoisid nagu hilised kihulased, tehes märkusi möödaminejaile – vahel kaunis kahemõttelisi –, kuid esialgu kaugemale ei lähe; rohkem nääklevad isekeskis. Ent ometi on nemadki välja “töötanud” omavahelise ‡argooni, millest vanemail sugupõlvil polnud aimugi.

      Olgu nüüd kõige muu eeskavaga kuidas on, aga tantsuga ei saa meie sõjapõdur kangelane Joosep Toots kuidagi sõprust luua. Uus muusika, võhivõõras tants ja veel palju niisuguseid asju, millest Tootsi haiged jalad hakkavad veelgi rohkem huugama ning välja ajama otsekui pinde.

      Aga kohe on nende juures Georg Aadniel, teeb Teelele linnasaksa kummarduse ning palub teda tantsima.

      Teele on kahevahel.

      “Ega sa ometi mõtle minna?” müksab Toots naist küünarnukiga. “Pole siin vana polkat, pole vana valtsi, siin pole muud kui üks päris harilik nühkimine. Kas see on tants?”

      “Oi, oi, Joosepike,” raputab Kiir kahetsedes oma pruunikat pead, “küll oled aga sina ajast maha jäänud!”

      Jällegi ei vasta Toots temale midagi, vaid ainult oma naisele: “Lähme koju!”

      Ja ongi Teele sellega nõus. “Lähme!” ütleb. “Pole enam meie aeg.”

      Ja on Paunveres Maailmasõja päevist saati tõesti palju muutunud. Alga kas või kiriku torniga, mis endale on saanud uue, plekist katte (endine oli luitunud puulaastudest), ja lõpeta uue “linnaosaga” kabeliteel.

      Ent iga alguse ja lõpu vahel, nagu alati, on veel midagi. Nii siingi: uus, enam-vähem ajavaimukohane õpetaja, remonditud kirik, suurendatud meierei, õlle- ja peenviinade kauplus ja paar koopakest, kuhu pääsevad ainult head tuttavad ühes oma ustavate kaaslastega. Et elanikel näib olevat rohkesti raha, siis lendleb Paunveres ja selle armsa kohakese ümbruses igasuguseid agente, fotograafe ja “manufakturiste”, kes ülikonnariiet müüvad enamasti niinimetatud kupongides. Endiste räbalakaupmeeste, tökatimüüjate ja sahariiniga sahkerdajate kaadri asemel on siginenud ning valgunud laiali hoopis uus element, hoopis asjalikum ja energilisem kui see endine. Võõbatud savikauss ja piilupart on läinud moest; nüüd, olge nii lahke, kas te ei soovi osta jalgratast, grammofoni, õmblusmasinat, raadioaparaati? Muidugi järelmaksu peale – tasumistingimused on ülisoodsad. Asuniku- ja muidki pangalaenusid sajab niivõrd heldel käel, et meel läheb härdaks; sõber kirjutab sõbra vekslile alla, ilma et õieti vaatakski, kui suur on summa, mille katteks vajutas oma vapi piklikule, ilusale, vikerkaarevärvilisele templiga paberile.

      Valitseb üks kuldne ajastu.

      Väga võimalik, et neid on rohkemgi, kuid kindlasti on Paunveres üks isik, kes oma kaskodanikkude peale vaa-tab umbes samasuguse pilguga, nagu kord vaatas härra Herodes – Juudamaal sündinud esiklastele. Vahe on vaid selles, et üks oli Juudamaa kuningas, kuna teine on Paunvere rätsep, Georg Aadniel Kiir. See vahe iseenesest küll pole kuigi suur, vähemalt aunimede poolest, sest mõlemad on kanged mehed: üks on nõelakuningas, aga teine… võta’nd kinni, kuidas teda nimetada? Eks ole parem, kui tema täpsema tiitli leidmise jätame mõne oma “Sügise” lugeja hooleks. Jõuab’s üksainus inimene teha kõik?

      Kuid loo raskuspunkt ei seisa mitte korrapäraste tiitlite leiutamises, vaid…

      “Kuule sina, Juuli,” hõõrub Kiir ühel ähmasel hommikul oma praegupestud näokest, mis ikka veel on veidi tedretäheline, “kas sa tahad olla mu naine? See tähendab: minu hea naine?”

      “Mis küsimine see on?” peatab noor perenaine plõgiseva õmblusmasina, vaadates mehele suuri silmi. “Millal’s ma olen olnud paha?” Ning osavõtlikult, peaaegu nutt kurgus: “Kas nägid halba und, Jorh?”

      “Einoh,” СКАЧАТЬ