Sügis. Oskar Luts
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sügis - Oskar Luts страница 18
Название: Sügis
Автор: Oskar Luts
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789949473144
isbn:
“Ohoh! Kust sa tead, mis tehakse meist nii kaugel?”
“Ta ise rääkis Paunvere poes. “Hea meelega müüks ära teise raipe,” ütles, “aga kus see ostja on!” Ega mina seda meest isiklikult ei tunne, ma ainult kõrvalt kuulsin, kui ta kaupmehele nii rääkis.”
“Oi, härra Kippel,” kerkib Kiir toolilt, “siis laseme kohe sinna! Eks ole?”
“Noh, egas ometi nii äkki!” naeratab Toots ja silitab vuntse. “Egas need ostjad seal ometi sabas seisa. Selliseid asju ei aeta käkaskaela ega umbropsu. Kes juba ostab talu, see enne kaalutleb seda asja igapidi.”
“Aga näe, endised saksa mõisnikud nabivad kohe kinni, kui on saadaval mõni niisugune pala.”
“Kah enamasti ainult siis, kui neil seal lähedal juba enne on krunt, nii et on võimalik ühendada uut ja vana maatükki.”
Siis tuleb Ülesoo perenaine teisest kambrist, nägus ja naeratlev, nii et lust on teda vaadata. Ikka seesama endine Raja Teele, ainult kehavormidelt märksa tüsedam kui aastate eest; ja silmanurgis just nagu oleks veidi õrnu kanavarbaid. Nüüd ta juba kannab pühapäevast kleiti ning rätsepmeister Kiir mõõdab teda väga teravate pilkudega. Meistrimees võrdleb teda oma Juuliga ja muidugi neab oma vaevalist saatust. – Vaata, kas seesama Teele ei võiks praegu olla tema naine: siis oleks majas rohkesti ilu ja rikkust ja õnne. Aga näe, inimeste saatus on justkui metsaline – ajab kõik segi: endisel vemblal ja praegusel haigel kondihunnikul Tootsil on selline tore ja matsakas Teele, et päris suu paneb vett jooksma, aga temal, etse kae, on naiseks midagi luuavarre taolist, kes muud ei mõista teha kui nutta… Ja nüüd, kas näe, mitte kuidagi ei antud talle asunikutalu, öeldakse küll – isegi piiblis on sellest juttu –, et issanda teed on imelikud, aga nii imelikud nad siiski ei peaks olema.
Ta arutleks veel edasigi, aga vaja ometi kuulata, mis teised kõnelevad.
“Noh, härrased,” alustab noor perenaine, “nüüd kindlasti saab kuulda palju uudiseid niihästi linnast kui maalt.”
“Oi, proua Toots,” hüüab isand Kippel särasilmi, “linna uudiseid võite isegi näha.”
“Ohoh?”
“Jah, just nimelt. Teie olite vanasti minu hea kunde või ostja, ega me nüüdki jäta tegemata väikest äri. Silmapilk, prouake, ma kohe avan oma seljakoti.”
“Tubli. Seni kui te seda teete, ma panen tulele tilgakese kohvi. Täna säärane niiske ja vali tuul – puhub päris üdini; just häda pärast peab võtma midagi kuumemat hinge alla. Suuremat talitamist väljas küll ei ole, aga niisugusel ülemineku ajajärgul on ihu eriti arg ja hell.”
“Noh,” mõtleb Kiir, “kui juba sinusuguse tünsu ihu on arg ja hell, mis peab siis küll ütlema minu ahjuroop, Juuli?”
Tuppa tuleb väike perepoeg Leksi ja sulane Madis. Mõlemad jäävad ukse lähedusse seisma nagu vaesed patused, näost punetaval poisikesel sõrm suus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.