Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis Thalcave rääkis ja miks ta oli peatunud.

      «Ta küsis mult, kas me läheme Carmeni või Mendoza linna,» vastas Paganel, «ja ta imestab väga, kui ma mõlemale küsimusele eitavalt vastasin.»

      «Tõepoolest, meie teekond peab talle väga võõrastav tunduma,» ütles Glenarvan.

      «Seda ma usun. Ta ütleb, et me ei jõua õieti kuhugi.»

      «Noh, Paganel, kas te ei võiks talle meie retke eesmärki seletada ja öelda, miks me läheme aina ida poole?»

      «See oleks väga raske,» vastas Paganel, «sest indiaanlane ei tea midagi pikkus- ega laiuskraadidest, ja sedelite leidmise lugu oleks tema meelest fantastiline.»

      «Ei tea, mis talle arusaamatuks jääks – kas lugu või loo jutustaja?» ütles major.

      «Ah, MacNabbs,» vastas Paganel, «teil pole siiamaani minu hispaania keelde usku!»

      «Siis proovige, mu auväärt sõber!»

      «Ma proovin.»

      Paganel pöördus patagoonlase poole ja alustas kõnelust, mis sageli sõnade puudusel katkes; raske oli mõningaid erilisi mõisteid tõlkida ja seletada peaaegu harimatule metslasele üksikasju, mida tal raske mõista oli. Õpetlast oli huvitav vaadelda. Ta vehkis kätega, häälitses ja askeldas igatviisi, ja higipiisku voolas ta laubalt lausa jõena.

      Kui keelest ei jätkunud, võttis ta käed appi, astus hobuse seljast maha ning joonistas liivale maakaardi oma ristuvate pikkusja laiuskraadidega, kahe ookeaniga, Carmeni ja Mendoza vahelise teega. Iialgi pole ükski õpetaja sellistes raskustes olnud. Thalcave vaatles tema tegevust rahuliku ilmega ja tema näost polnud näha, kas ta sai aru või mitte. Maateadlase õppetund kestis enam kui pool tundi. Siis ta vaikis, kuivatas higist leemendavat nägu ja vaatles patagoonlast.

      «Kas ta sai aru?» küsis Glenarvan.

      «Seda näeme varsti,» vastas Paganel. «Aga kui ta aru ei saanud, siis loobun edaspidisest seletuste andmisest.»

      Thalcave seisis liikumatult. Ta vaikis. Silmad olid tal ikka veel kiindunud liivale joonistatud märkidesse, mida tuul vähehaaval kustutas.

      «Noh?» küsis Paganel temalt.

      Näis, nagu ei kuuleks Thalcave teda. Paganel nägi juba pilkavat naeratust majori huultele tekkivat, ja et oma au päästa, oli ta valmis uue energiaga oma maateaduslikke seletusi alustama, kui patagoonlane ta käeliigutusega peatas.

      «Te otsite üht vangi?» küsis ta.

      «Jah,» vastas Paganel.

      «Ja just sellelt joonelt õhtu- ning hommikupäikese vahel?» lisas Thalcave, teed idast läände indiaanlaste kombel täpsustades.

      «Jajah, just nii.»

      «Ja see oli teie jumal,» ütles patagoonlane, «kes usaldas vangi saladused suure mere vete hooleks?»

      «Jumal ise.»

      «Siis mingu täide tema tahtmine,» vastas Thalcave teatava pühalikkusega. «Me läheme edasi ida poole, ja kui vaja, kas või päikeseni!»

      Oma õpilasele uhke, tõlkis Paganel kaaslastele otsekohe, mida indiaanlane oli vastanud.

      «Missugune tark rass!» lisas ta. «Kahekümnest minu kodumaa talupojast poleks üheksateist mu seletustest midagi mõistnud.»

      Glenarvan palus Paganelil patagoonlaselt küsida, kas ta on rohtlaante indiaanlaste kätte vangi sattunud välismaalastest midagi kuulnud.

      Paganel küsis ning jäi vastust ootama.

      «Nagu oleks,» ütles patagoonlane.

      Vaevalt jõudis Paganel tõlkida selle sõna, kui seitse reisijat Thalcave’i ümber piiras. Teda küsitleti pilkudega.

      Paganel oli nii ärevil, et vaevalt leidis sõnu kõiki nii väga huvitava küsitluse jätkamiseks. Tema silmad kiindusid napisõnalisse indiaanlasse ja püüdsid vastust veel enne välja lugeda, kui too jõudis suu lahti teha.

      Iga sõna, mille patagoonlane hispaania keeles ütles, kordas ta järele inglise keeles, nii et ta kaaslased võisid kahekõnet raskusteta jälgida.

      «Kuidas selle vangiga lugu on?» küsis ta.

      «Ta oli välismaalane,» vastas Thalcave, «eurooplane.»

      «Kas olete teda näinud?»

      «Ei, aga indiaanlased jutustavad temast. Ta oli vapper mees! Tal oli härja süda!»

      «Härja süda!» ütles Paganel.«Ah, patagoonlaste keel on suurepärane! Kas mõistate, mu sõbrad? See tähendab, ta oli vahva mees!»

      «Minu isa!» hüüatas Robert Grant.

      Siis pöördus poiss Paganeli poole:

      «Kuidas ütelda hispaania keeles: «See on mu isa»?» küsis ta.

      «Es mio padre,» vastas maateadlane.

      Kohe võttis Robert Thalcave’i kätest kinni ja kordas pehme häälega: «Es mio padre!»

      «Suo padre38?» küsis patagoonlane heldinud pilguga.

      Ta võttis poisikese käte vahele, tõstis ta hobuse seljast ja vaatles teda suurima sümpaatiaga. Tema tark ja rahulik nägu väljendas meeleliigutust.

      Kuid Paganel ei lõpetanud küsitlemist. Kus ta vangistati? Mida ta teab? Millal Thalcave kuulis temast räägitavat? Kõik need küsimused tunglesid korraga tema peas.

      Vastuseid ei tarvitsenud kaua oodata ja ta sai teada, et eurooplase oli vangistanud indiaanlaste suguharu, mis liikus Rio Colorado ja Rio Negro vahelisel maa-alal.

      «Kus on teda viimati nähtud?» küsis Paganel.

      «Kasik Kalfukura juures,» vastas Thalcave.

      «Kas sel joonel, mida mööda me liigume?»

      «Jah.»

      «Ja mis mees see kasik on?»

      «Ta on pojuhhide pealik – kahe keelega mees, kahe südamega mees!»

      «See tähendab, võlts kõnes ja võlts tegudes,» ütles Paganel, olles oma kaaslastele patagooniakeelse ilmeka väljenduse ära tõlkinud. «Ja kas me saaksime oma sõbra vabastada?» lisas ta.

      «Võib-olla, kui ta veel indiaanlaste käes on!»

      «Millal te temast viimati kuulsite?»

      «See oli ammu. Sestsaadik on päike taevas toonud pampadele juba kaks suve!»

      Glenarvani rõõm oli kirjeldamatu. See vastus sobis täpselt pudelist leitud sedelite andmetega. Kuid jäi veel midagi Thalcave’ilt küsida ja Paganel tegi seda otsekohe.

      «Räägite ühest vangist,» ütles ta, «kas neid ei olnud kolm?»

      «Ma ei tea,» vastas Thalcave.

СКАЧАТЬ