Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ süütas aasal tule ja pakkus varsti oma isandale sooja ning kosutavat jooki. Kuid Glenarvan keeldus joomast ja jäi äärmises rammetuses oma pontšole lebama.

      Nii möödus päev. Saabus öö, vaikne ja rahulik. Ajal, mil rändajad liikumatult, kuid unetult lebasid, läks Glenarvan mäekülge mööda üles. Aeg-ajalt seisatades kuulatas ta, lootes ikka, et viimne appihüüe kostab temani. Niimoodi üksinda õige kõrgele tõustes ta kas kuulas, kõrva vastu maad surudes ja südametuksumist summutades, või hüüdis meeleheitliku häälega.

      Kogu öö eksles õnnetu lord mägedes. Paganel ja major käisid kordamööda tema kannul, valmis libedatel harjadel või kuristikuveerudel, kuhu teda viis tema asjatu ettevaatamatus, appi minema. Aga ta jõupingutused jäid tagajärjetuiks, sest kuigi ta tuhat korda hüüdis: «Robert! Robert!», vastas ainult kaja, korrates kaeblikult hüütud nime.

      Päike tõusis. Tuli minna otsima Glenarvani, kes juba kaugele mägedesse jõudnud oli, ja ta vägisi laagrisse tagasi tuua. Tema meeleheide oli kohutav. Kes oleks julgenud talle rännakust rääkida ja soovitada sellest õnnetust orust lahkuda? Ent toiduained puudusid. Lähikonnas pidi leiduma argentiina teejuhte, kellest muula-ajaja oli rääkinud, ja hobuseid, keda vajati pampade läbimiseks. Tagasiminek oli suuremate raskustega seotud kui edasiliikumine. Pealegi oli kokku lepitud, et «Duncan» ootab neid Atlandi ookeanil. Kõik need tähtsad põhjused ei lubanud kauem viivitada ja kõikide huvides oli lahkumistundi mitte edasi lükata.

      MacNabbs oli see, kes katsus Glenarvani raskeid mõtteid hajutada.Ta kõneles kaua, ilma et ta sõber oleks näiliselt teda kuulanud. Glenarvan raputas pead. Viimaks sundis üks sõna teda suud avama.

      «Ära minna?» ütles ta.

      «Jah! Ära minna.»

      «Veel tund aega!»

      «Jah, veel tund aega,» vastas auväärne major.

      Kui tund möödus, palus Glenarvan jumalakeeli lubada endale veel üks tund. Ta oli nagu surmamõistetu, kes anus elupikendust. Nii kestis see umbes lõunani. Siis MacNabbs kõigi teiste nõusolekul enam ei viivitanud. Ta ütles Glenarvanile, et tarvis on teele asuda, sest kiirest otsusest sõltub tema kaaslaste elu.

      «Jah! jah!» vastas Glenarvan. «Teele! Teele!»

      Kuid nii rääkides pööras ta pilgu kõrvale ja jäi ainiti vahtima mingit musta täppi õhus. Äkki tõusis ta käsi ning jäi liikumatult seisma, nagu oleks see kivistunud.

      «Seal!» ütles ta. «Seal! Vaadake! Vaadake!»

      Kõik pöörasid oma pilgu musta täpi suunas taevas, millele lord nii käskivalt viitas. Must täpp suurenes nüüd silmnähtavalt. See oli mõõtmatus kõrguses hõljuv lind.

      «Kondor,» ütles Paganel.

      «Jah, kondor,» vastas Glenarvan. «Kes teab..! Ta läheneb, laskub – oodakem!»

      Mida lootis Glenarvan? Kas tema mõistus muutus segaseks? «Kes teab!» oli ta öelnud…

      Paganel ei eksinud. Kondor oli iga hetkega selgemini nähtav. See tore lind, keda inkad vanasti jumaldasid, on Kesk-Andide kuningas. Ta kasvab seal haruldaselt suureks, tema jõud on imeväärne. Juhtub, et ta paiskab härja kuristikku. Ta tungib lammaste, hobuste, tasandikel eksivate noorte pullide kallale ja kannab nad oma küünte vahel suurde kõrgusse.29 Juhtub sageli, et ta hõljub 20 000 jala kõrgusel, seega kõrguses, kuhu inimene ei suuda tungida. Nähtamatu teraseimalegi silmale, heidab õhukuningas sealt teravaid pilke maapinnale ja märkab ka kõige väiksemaid esemeid. Tema haruldane silmanägemine paneb loodusteadlased imestama.

      Mida oli see kondor märganud? Laipa, Robert Granti laipa?

      «Kes teab?» kordas Glenarvan ega kaotanud lindu silmist. Määratu lind lähenes, kord hõljudes, kord kivina langedes. Peagi hakkas ta tegema suuri ringe vähemalt saja sülla kõrgusel maapinnast, olles sealjuures selgesti nähtav. Tema tiivad, mille laius oli enam kui viisteist jalga, kandsid teda õhus peaaegu liikumata, sest suurte lindude omaduseks on lennata majesteetliku rahuga, kuna putukad peavad tegema tuhat tiivalööki sekundis, et õhus püsida.

      Major ja Wilson olid karabiinid haaranud. Glenarvan peatas nad käeliigutusega. Kondor tiirles lennates ümber ligipääsmatu platoo, mis asetses Kordiljeeride kallakul umbes veerand miili kõrgusel. Ta tiirles peadpööritava kiirusega, avades ja sulgedes oma hirmuäratavaid küüniseid ning raputades pead.

      «Seal! Seal!» karjatas Glenarvan.

      Siis äkki läbis üks mõte tema aju.

      «Kui Robert veel elab,» hüüdis ta hirmsa karjatusega, «siis see lind… Tuld, sõbrad! Tuld!»

      Kuid oli liiga hilja. Kondor oli kadunud kõrgete kaljumühkude taha. Möödus üks sekund – sekund, mis tundus sajandina! Siis ilmus määratu lind uuesti raskelt koormatuna ja kerkis kohmakalt lennates kõrgemale. Kuuldus õuduskisa. Kondori küüniste vahel rippus kõlkudes Robert Granti elutu keha. Lind kandis teda riideidpidi ja keha õõtsus vähemalt saja viiekümne jala kõrgusel õhus laagri kohal. Ta oli rändajaid märganud ja püüdis oma raske saagiga põgeneda, pekstes jõuliselt tiibadega.

      «Ah!» karjatas Glenarvan, «pigem purunegu Roberti laip kaljudel, kui et ta saab…»

      Ta ei lõpetanud ja haaranud Wilsonilt karabiini, katsus kondorit sihtida. Kuid ta käsi värises ja ta silme ees läks ähmaseks. Ta ei suutnud sihtida.

      «Lubage seda minul teha,» ütles major.

      Pilk kindel, käsi rahulik, keha liikumatu, sihtis ta lindu, kes oli juba kolmesaja jala kõrgusel tema kohal.

      Kuid ta polnud veel päästikule vajutanud, kui oru põhjas kõmatas pauk. Valge suits tõusis kahe basaltrünka vahelt ja pähe tabatud kondor kukkus aeglaselt keereldes alla; suured avatud tiivad kandsid teda nagu langevari. Ta polnud saaki lahti lasknud ja vajus aeglaselt maha kümne sammu kaugusel ojakaldast.

      «Tulge! Tulge!» hüüdis Glenarvan.

      Ja kaalutlemata, kust oli tulnud saatuslik püssipauk, ruttas ta kondori juurde. Kaaslased jooksid talle järele.

      Sinna jõudnud, nägid nad, et lind oli surnud ja Roberti keha oli tema laiade tiibade alla peidetud. Glenarvan sööstis poisi juurde, kiskus ta linnu küüniste vahelt, pani rohule lebama ja surus oma kõrva elutu keha rinnale.

      Iial pole ühegi inimese suust kostnud tugevamat rõõmukarjatust! Glenarvan ajas enda sirgu, korrates:

      «Ta elab! Ta elab veel!»

      Silmapilk vabastati Robert riietest ja pesti tema nägu külma veega. Ta liigutas end, avas silmad, vaatas ja lausus vaevalt kuuldavalt:

      «Ah! Teie, milord… mu isa!»

      Glenarvan ei suutnud vastata. Meeleliigutus lämmatas teda. Ta laskus nii imeväärselt päästetud nooruki kõrvale põlvili. Ta nuttis.

      XV

      JACQUES PAGANELI HISPAANIA KEEL

      Pärast tohutut hädaohtu, millest Robert oli pääsenud, sattus ta teise ja mitte väiksemasse: teda taheti kallistustega lämmatada. Kuigi ta oli alles õige nõrk, ei suutnud ükski tema tublidest kaaslastest end keelata teda oma rinnale surumast. СКАЧАТЬ