Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sammu kaugusel ojast, seisis liikumatult väga pikakasvuline mees, toetudes erilisele pika rauaga püssile. Sel äkki ilmunud mehel olid laiad õlad ja pikad, nahkpaeltega kokkuköidetud juuksed. Ta oli enam kui kuus jalga pikk. Tema vasekarvaline nägu oli nina ümbruses punaseks, silmade alt mustaks ja laubalt valgeks värvitud. Riietatud oli ta piiriäärsete patagoonlaste kombel: ta kandis suurepärast punaste joonistega kaunistatud mantlit, mis oli valmistatud guanako kaelaaluse ja käppade30 nahast ning mille üksikud, siidpehme villaga väljapööratud osad olid jaanalinnu31 kõõlustega kokku õmmeldud. Mantli all oli piha ümber liibuv rebasenahast kuub, mis ees lõppes terava nurgaga. Vöö küljes rippus kotike, mis sisaldas näo maalimiseks tarvilikke värve. Tema saapad olid valmistatud härjanahast ja olid luupekse kohalt korrapäraselt ristamisi kinni nööritud.

      Patagoonlase nägu oli uhke ja väljendas vaatamata kirjule maalingule tõelist arukust. Ta ootas asendis, mis rõhutas tema tõsist väärikust. Nähes teda liikumatult ja tõsiselt oma kaljusel pjedestaalil seisvat, oleks võinud teda külmaverelisust sümboliseerivaks kujuks pidada.

      Niipea kui major võõrast märkas, näitas ta teda Glenarvanile, kes kohe Roberti päästja juurde jooksis. Patagoonlane astus lordile kaks sammu vastu. Glenarvan võttis tema käe ja surus seda kahe käega. Lordi pilgus, tema säravas ilmes ja kogu näos oli nii palju tänulikkust, et pärismaalane ei võinud selle ehtsuses kahelda. Ta noogutas aeglaselt pead ja ütles mõned sõnad, millest ei major ega tema sõber aru ei saanud.

      Patagoonlane, silmitsenud tähelepanelikult välismaalasi, läks üle teisele keelele, mida aga tema püüdlikkusest hoolimata eelmisest paremini ei mõistetud. Siiski äratasid mõned patagoonlase väljendid Glenarvani tähelepanu. Tema arvates tundusid need olevat hispaaniakeelsed, kuna ta mõningaid sageli esinevaid sõnu tundis.

      «Español?» küsis ta.

      Patagoonlane noogutas pead – žest, mis tähendab jaatust peaaegu kõikide rahvaste juures.

      «Hüva,» ütles major, «see on paras juhus meie sõbrale Paganelile. Hea, et tal tuli mõttesse hispaania keelt õppida!»

      Kutsuti Paganel. Ta tuli joostes ja teretas patagoonlast puhtprantsusliku viisakusega, millest teine arvatavasti midagi ei taibanud. Geograafile selgitati olukorda.

      «Väga hea,» ütles ta.

      Ning suud õige laialt avades, et paremini hääldada, ütles ta:

      «Vos sois un homem de bem.32»

      Pärismaalane kuulatas tähelepanelikult, ei vastanud aga midagi.

      «Ta ei mõista,» ütles geograaf.

      «Võib-olla pole rõhud sõnades õiged,»tähendas major.

      «Õigus. Pagana rõhud!» Ja Paganel alustas oma viisakusavaldust uuesti. Tagajärg oli endine.

      «Valime mõne teise lause,» ütles ta ja lausus aeglaselt, koolmeisterliku tooniga: «Sem duvida, um Patagâo?»

      Teine jäi endiselt tummaks.

      «Dizeime!»lisas Paganel.

      Patagoonlane ei vastanud nüüdki.

      «Vos compriendeis? 33 » hüüdis Paganel nii ägedasti, et pidi oma häälepaelad rebestama.

      Oli ilmne, et indiaanlane ei mõistnud, sest lõpuks ta vastas, kuid hispaania keeles:

      «No comprendo. 34 »

      Nüüd oli Paganeli kord imestada; ta nihutas oma prille kiiresti ninalt laubale ja sealt ninale nagu ärritatud inimene kunagi.

      «Poodagu mind kasvõi üles,» ütles ta, «kuid ma ei mõista tema põrgulikku murrakut. See on kindlasti araukaania keel!»

      «Aga ei,» vastas Glenarvan, «mees vastas kahtlemata hispaania keeles.»

      Ja patagoonlase poole pöördudes, kordas ta:

      «Español?»

      «Si, si! 35 » vastas pärismaalane.

      Paganeli üllatus muutus hämmastuseks. Major ja Glenarvan vaatlesid teineteist silmanurgast.

      «Teate, õpetatud sõber,» ütles major, ja tema huultele ilmus naeruvine, «kas te ei ole oma hajameelsuses ehk teinud mõne vea, mille peale teil näib olevat ainuõigus?»

      «Mis!» ütles geograaf kõrvu teritades.

      «Jah! On ilmne, et patagoonlane räägib hispaania keelt…»

      «Patagoonlane?»

      «Jah. Kas ehk teie pole kogemata õppinud mõnd teist keelt, kui arvasite õppivat…»

      MacNabbs ei lõpetanud. Geograafi solvunud «Oo!» ja õlakehitus katkestasid tema kõne.

      «Major, te lähete natuke liiale,» ütles Paganel õige kuival toonil.

      «Noh, kui te teda ei mõista…» vastas MacNabbs.

      «Ma ei mõista, sest see pärismaalane räägib halvasti!» ütles geograaf kannatamatuks muutudes.

      «Kuna teie teda ei mõista, siis tundub teile, et ta kõneleb halvasti!» vastas major rahulikult.

      «MacNabbs,» ütles siis Glenarvan, «see on võimatu oletus. Olgu meie sõber Paganel nii hajameelne kui tahes, siiski ei saa oletada, et ta läheks nii kaugele, et õpiks üht keelt teise pähe!»

      «Siis, armas Edward, või pigemini teie, me vapper Paganel, seletage mulle, mis siin toimub!»

      «Ma ei seleta,» vastas Paganel, «ma nendin. Siin on raamat, mille varal ma iga päev hispaania keelt harjutan! Vaadake seda, major, ja te näete, kas ma petan teid või mitte!»

      Seda ütelnud, hakkas Paganel oma arvukais taskuis tuhnima ja tõmbas sealt pärast mõneminutilist otsingut välja õige kulunud köite, mille ta iseteadva ilmega ette näitas.

      Major võttis raamatu ja vaatas seda.

      «Noh, mis raamat see on?» küsis ta.

      «See on «Lusiaadid»,» vastas Paganel, «imetlusväärne eepos, mis…»

      «Lusiaadid!» hüüatas Glenarvan.

      «Jah, mu sõber, suure Camoënsi «Lusiaadid», ei enam ega vähem!»

      «Camoëns,» kordas Glenarvan, «kuid, õnnetu sõber, Camoëns oli portugallane! Olete kuus nädalat õppinud portugali keelt!»

      «Camoëns! «Lusiaadid»! Portugali keel…»

      See oli kõik, mis Paganel suutis öelda. Tema silme ees muutus ähmaseks ja kõrvu kostis mürisev naer. Kõik kaaslased olid tema ümber kogunenud.

      Patagoonlane ei pilgutanud silmagi ja ootas kannatlikult seletust vahejuhtumile, mis oli temale СКАЧАТЬ