Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ratsutaja pakkus sellise ratsu seljas haaravat pilti. Tema varustuse hulka kuulus kaks Argentiina tasandikul tarvitatavat jahiriista: bola ja lasso. Bola kujutab endast sadula esiosa külge kinnitatud ja nahkrihmaga ühendatud kolme kuuli. Indiaanlane paiskab neid kuule sageli isegi saja sammu kaugusele ja teeb seda säärase täpsusega, et kuulid mässivad end ise tagaaetava looma või vaenlase jalgade ümber ja kisuvad ta jalamaid pikali. Niisiis on patagoonlaste kasutuses kardetav riist, mida käsitsetakse üllatava osavusega. Lasso seevastu ei lahku käest, mis seda lingutab. Lasso koosneb kolmekümne jala pikkusest köiest, mis on punutud kahest nahkpletist ja lõpeb läbi raudrõnga jooksva sõlmega. Parem käsi heidab jooksvat sõlme, vasem aga hoiab lasso teist otsa, mis harilikult on tugevasti sadula külge kinnitatud. Patagoonlase relvastust täiendas pikk püss üle õla.

      Märkamata imetlust, mida tekitasid tema loomupärane veetlus, liigutuste kergus ja uhke sundimatus, asus Thalcave salga etteotsa. Hakati minema, kord kapates, kord sammu sõites, sest traavida hobused nähtavasti ei osanud. Robert püsis hästi sadulas ja veenis Glenarvani varsti oma ratsutamisoskuses.

      Kohe Kordiljeeride jalamil algab pampade tasandik. See jaguneb kolme ossa. Esimese maa-ala moodustab mäeahelik kuni umbes kahesaja viiekümnenda miilini, mida katavad madalad puud ja põõsad. Teine, neljasaja viiekümne miili laiune osa on polsterdatud suurepärase rohuvaibaga ja lõpeb saja kaheksakümne miili kaugusel Buenos Airesest. Siit mereni tallab reisija jalg tohutuid lutserni- ja karuohakarohtlaid. See on pampade kolmas osa.

      Kordiljeeride kuristikest väljudes kohtas Glenarvani reisisalk kõigepealt suurel arvul «medaanodeks» nimetatavaid liivaluiteid, tõelisi laineid, mida tuul lakkamatult liigutab, kui taimestiku juured liiva maapinna külge ei ahelda. See liiv on äärmiselt peen. Vähimgi tuulepuhang tõstis seda kergete sammastena õhku, vahel tõelisi, kõrgele tõusvaid tuulispeasid moodustades. See vaatepilt oli silmadele ühtlasi nii lõbus kui ka ebameeldiv. Pole midagi huvitavamat kui need mööda tasandikku ekslevad tuulispead, mis kirjeldamatus segaduses omavahel võitlevad, üksteisega segunevad, üksteist ümber paiskavad; ebameeldiv on imepeen liivatolm, mis tõuseb arvutuist medaanodest ja tungib läbi laugude, ükskõik kui tugevasti sa neid ka ei sulge.

      See nähtus kestis põhjatuulte mõjul suure osa päevast. Liiguti sellegipoolest kiiresti, ja kella kuue paiku näisid neljakümne miili kaugusele selja taha jäänud Kordiljeerid juba õhtu-udusse kaduva vinetisena.

      Reisijad olid teekonnast, mis oli umbkaudu kolmkümmend kaheksa miili pikk, väsinud. Seepärast tundsid nad heameelt magamaheitmise tunni lähenemisest. Nad peatusid kiiresti voolava Neuqueni, sogase veega kärestikulise jõe ääres, mis oli kõrgete punaste kallaste vahele surutud. Neuquen, mida mõned maateadlased Ramidiks ehk Comoeks nimetavad, saab alguse järvedest, mis on tuntud üksnes indiaanlastele.

      Järgnev öö ja päev ei toonud ühtki mainimisväärset vahejuhtumit. Liiguti kiiresti ja tõhusalt edasi. Ühetasane maapind ja talutav temperatuur tegid edasiliikumise lihtsaks. Siiski polnud päike lõuna paiku kitsi õige kuumi kiiri saatmast. Kui saabus õhtu, tekkis edelapoolsele taevalaotusele pikk pilvejoom, mis kindlasti ennustas ilmamuutust. Patagoonlane näitas maateadlasele näpuga läänetaevast.

      «Ma tean!» ütles Paganel ja pöördus kaaslaste poole: «Taevas ennustab ilmamuutust. Tuleb pampeero.»

      Ja ta seletas, et pampeero on Argentiina tasandikel sage nähtus. See on väga kuiv edelatuul. Thalcave polnud eksinud: saabus vaevarikas öö inimestele, keda varjas üksnes lihtne pontšo, sest pampeero puhus väga tugevasti. Hobused heitsid maha ja inimesed pugesid kokkusurutult nende varju. Glenarvan kartis, et kestev torm võib teelviibimist pikendada, kuid Paganel, vaadanud oma baromeetrit, lohutas teda.

      «Harilikult,» ütles ta, «kestab selline torm kolm päeva. Aga kui baromeeter tõuseb, nagu praegu, siis on tegemist ainult mõnetunnise metsiku iilinguga. Ärge siis kartke, armas sõber, päikesetõusu ajaks on taevas jälle sinine nagu harilikult.»

      «Te räägite nagu raamat, Paganel,» vastas Glenarvan.

      «Ma olengi raamat,» ütles Paganel. «Lehitsege mind nii palju kui soovite.»

      «Raamat» ei eksinud. Kell üks öösel vaikis tuul äkki ja kõik uinusid ning puhkasid kosutavalt. Hommikul tõusti värskete ja heatujulistena, eriti Paganel, kes naksutas rõõmsasti oma liigeseid ja sirutas ennast nagu reibas koerakutsikas.

      Oli 24. oktoober, kümnes reisipäev pärast Talcahuanost lahkumist. Punktist, kus Rio Colorado ületab 37. laiuskraadi, lahutas reisijaid veel 93 miili, see tähendab kolme päeva tee. Läbi Ameerika mandri rännates jälgis Glenarvan suurima tähelepanuga, kas ehk ei ilmu kuskilt nähtavale pärismaalasi. Ta tahtis neilt küsida teateid kapten Granti kohta, patagoonlast, kellega Paganel muide juba rahuldavalt vestelda võis, vahemehena kasutades. Kuid liiguti piirkonnas, mida indiaanlased harva külastavad, sest Argentiinast Kordiljeeridesse kulgevad teed asuvad rohkem pampade põhjapoolses osas. Ei kohatud ka hulkuvaid indiaanlasi ega «kasikkide»37 valitsuse all elavaid paikseid suguharusid. Kui juhtumisi mõni ratsanik silmapiirile ilmuski, siis põgenes ta kiiresti ega olnud tal vähimatki tahtmist tundmatutega kohtuda. Selline reisisalk pidi igaühele kahtlane tunduma, kes üksinda rohtlaanes liikuma juhtus: röövel pidi olema ettevaatlik, nähes kaheksat hästi relvastatud meest headel hobustel, üksik teekäija aga võis salkkonda pahatahtlikuks pidada. Nii osutus täiesti võimatuks nii ausate inimeste kui ka riisujatega kõnelemine.

      Kahetseti, et ei satutud kokku kas või rohtlaane röövlite, rastreadooridega, ehkki juttu nendega oleks pidanud alustama püssipaukudega. Ent kuigi Glenarvan oma otsingute huvides kahetses, et indiaanlasi näha polnud, andis ometi üks kummaline vahejuhtum põhjust uskuda, et pudelist leitud sedeleid tõlgitseti õigesti.

      Mitu korda tuli reisijail minna üle rohtlaane radade, kord isegi üle õige tähtsa Carmenist Mendozasse viiva tee, mis oli ääristatud koduloomade – hobueeslite, hobuste, lammaste või härgade luudega. Röövlinnud olid neid seal tuhandetena vedelevaid loomade põrmusid, milledega kahtlemata segunes enam kui ühe inimese põrm, pudendanud ja päike neid pleegitanud.

      Seni polnud Thalcave teinud ühtki märkust täpselt järgitava reisisuuna kohta. Ometi mõistis ta, et nad ühestki pampateest kinni pidamata ei jõuaks ei linnadesse, küladesse ega Argentiina provintside asulaisse. Igal hommikul hakati minema tõusva päikese poole, otsejoonest kõrvale kaldumata; ja igal õhtul loojus päike just rändajate selja taga. Thalcave kui teejuht pidi niisiis imestama, et mitte tema ei juhtinud, vaid teda juhiti. Aga kui ta imestas, siis vaid indiaanlase loomupärase tagasihoidlikkusega. Kui salk möödus teerajakesest seda tähele panemata, ei teinud ta mingit märkust. Ent kui tol päeval jõuti mainitud maantee juurde, peatas ta oma hobuse ja pöördus Paganeli poole.

      «See on Carmeni tee,» ütles ta.

      «Seda küll, mu tubli patagoonlane,» vastas maateadlane oma puhtaimas hispaania keeles, «see on Carmeni ja Mendoza vaheline tee.»

      «Me ei lähe seda teed mööda?» jätkas Thalcave.

      «Ei,» vastas Paganel.

      «Ja kuhu me läheme?»

      «Aina ida poole.»

      «Aga nii ei jõua me ju kuhugi.»

      «Kes teab!»

      Thalcave vaikis ja vaatles õpetlast sügava üllatusega. Ometi ei eeldanud ta, et Paganel oleks vähimalgi määral naljatanud. Indiaanlane on alati tõsine ega oleta iialgi, et teine võiks naljatamisi kõnelda.

      «Te siis ei lähe Carmeni linna?» ütles ta pärast hetkelist vaikust.

      «Ei,» vastas Paganel.

СКАЧАТЬ