Kapten Granti lapsed. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõbrad! Inimene sõidab Indiasse ja satub Tšiilisse, õpib hispaania keelt ja rääkides selgub, et see on portugali keel! See on liig! Kui nii edasi läheb, siis võib juhtuda, et ühel ilusal päeval viskun ise aknast alla, selle asemel et visata sinna sigarit!»

      Oli võimatu tõsiseks jääda, nähes, kuidas Paganel oma äpardust võttis, ja nähes tema naljakat pettumust. Ja pealegi andis ta teistele eeskuju naljatamiseks.

      «Naerge, sõbrad,» ütles ta, «naerge südamest! Rohkem kui ma ise te minu üle naerda ei suuda!»

      Ja ta naeris kohutavaimat naeru, mis ühegi õpetlase suust on kuuldud.

      «Tõsi on aga ka see, et meil ikkagi puudub tõlk,» ütles major.

      «Oo! Ärge heitke meelt,» vastas Paganel, «portugali ja hispaania keel on teineteisega nii sarnased, et ma võisin nad omavahel ära vahetada. See sarnasus aitab mind ka viga kiiresti parandada. Ma tänan kohe seda väärikat patagoonlast keeles, mida ta nii hästi kõneleb.»

      Paganelil oli õigus, sest varsti võis ta pärismaalasega mõned sõnad vahetada. Ta sai koguni teada, et patagoonlase nimi on Thalcave, mis araukaanlaste keeles tähendab Müristaja.

      Selle nime oli ta kahtlemata saanud tulirelva osava käsitsemise eest.

      Glenarvan aga rõõmustas eriti selle üle, et patagoonlane oli ametilt teejuht pampades. Kohtumises oli midagi nii saatuslikku, et juba ette oldi kindel retke edukuses. Keegi ei kahelnud enam kapten Granti päästmise kordaminekus.

      Vahepeal olid reisijad ühes patagoonlasega läinud tagasi

      Roberti juurde. Poisike sirutas patagoonlasele oma käed. Sõna lausumata pani pärismaalane käe Roberti juustele. Ta uuris last ja kompas tema valutavaid liikmeid. Suundus siis naeratades oja kaldale, korjas sealt pihutäie metsikut sellerit ja hõõrus sellega haige ihu. Otsatu õrnuse ja oskuslikkusega teostatud massaaži mõjul tundis poiss oma jõudu tagasi tulevat. Oli ilmne, et pärast mõnetunnist puhkust on ta terve.

      Otsustati selleks päevaks ja eelolevaks ööks laagrisse jääda. Pealegi tuli lahendada kaks tähtsat küsimust – toidu ja transpordi küsimus. Ei olnud toidumoona ega muulasid. Õnneks oli Thalcave nendega. Mees oli harjunud reisijaid piki Patagoonia piiri juhtima, oli ümbruskonna arukamaid juhte ja võttis oma ülesandeks muretseda Glenarvanile kõik, mis väikesel salgal puudus. Ta tegi ettepaneku juhtida Glenarvan indiaanlaste laagrisse ehk «toldeeriasse», mis asetses kõige rohkem nelja miili kaugusel ja kust võis kõike ekspeditsiooniks vajalikku saada. Selle ettepaneku tegi ta osalt žestide, osalt hispaaniakeelsete sõnade varal, millest Paganelil õnnestus aru saada. Ettepanek võeti vastu. Glenarvan ja tema sõber geograaf jätsid kaaslastega jumalaga ja hakkasid patagoonlase juhtimisel piki oja kallast üles minema.

      Nad tegid pikkade sammudega poolteist tundi tublit käiku, et mitte hiiglasest Thalcave’ist maha jääda. Kogu see Andide piirkond oli veetlev ja lopsakalt viljakas. Üks rammus karjamaa järgnes teisele. Saja tuhande pealine mäletsejate kari oleks siin võinud vaevata toitu leida. Looklevate ojade abil ühendatud suured tiigid varustasid tasandikke haljendama paneva niiskusega. Mustapäised luiged vallatlesid vetepinnal ja arvukad jaanalinnud karglesid mööda rohtlaant. Linduderiik oli väga kirju ja ka väga lärmakas, kuid harukordselt mitmekesine. Puude okstel ilutsesid isaakad – võluvad valgetriibuliste sulgedega hallikad turteltuvid – ja kollased kardinalid otsekui elavad õied; õhus lendlesid rändtuvid, kuna värvuliste hulka kuuluvad tšingolod, hilgeerod ja moniitad panid üksteist taga ajades õhu ülemeelikult rõkkama.

      Jacques Paganel aina imetles ja imetles.

      Hüüatused muudkui pudenesid tema suust, hämmastades patagoonlast, kelle meelest oli täiesti loomulik, et õhus on linde, tiikides luiki ja rohtlaantes rohtu. Õpetlasel polnud vaja oma jalutuskäiku kahetseda ega selle kestuse üle kurta. Tema arvates oli vaevalt astuma hakatud, kui indiaanlaste laager juba paistma hakkas.

      Toldeeria asetses Andide eelmägede vahele surutud oru põhjas.

      Siin elas okstest hüttides umbes kolmkümmend rändpärismaalast, kes karjatasid suuri piimalehmade, lammaste, härgade ja hobuste karju. Nad liikusid ühelt karjamaalt teisele ja leidsid oma neljajalgseile kaaselanikele alati kaetud laua.

      Araukaani, pehuenhi ning auka tõu hübriididena ei oleks need andoperuulased antropoloogi silmale puhta rassi pilti pakkunud. Need olid keskmist kasvu, tugeva kehaehituse, oliivikarva näonaha, madala lauba, peaaegu ümmarguse näo, õhukeste huulte, esiletungivate põsesarnade, naiselike näojoonte ja kalgi ilmega – üldiselt vähehuvitavad pärismaalased. Kuid Glenarvani mõtted keerlesid rohkem nende karja kui nende endi ümber. Ta lootis saada härgi ja hobuseid, muud ta neilt ei tahtnud.

      Thalcave’i ülesandeks jäi kauplemine, mis ei kestnud kaua. Seitsme väikese saduldatud argentiina hobuse, umbes saja naela kuivatatud liha, mõne mõõdu riisi ja nahast veelähkrite eest nõudsid indiaanlased viina või rummi puudusel, mida nad oleksid eelistanud, kakskümmend untsi kulda, mille väärtust nad väga hästi tundsid. Glenarvan tahtis osta veel kaheksanda hobuse patagoonlasele, kuid mees andis mõista, et seda pole vaja.

      Kui kaup oli koos, jättis Glenarvan oma uute varustajatega, nagu Paganel neid nimetas, jumalaga ja tuli vähem kui poole tunniga laagrikohta tagasi. Teda tervitati rõõmuhüüetega, mida põhjustasid, tema arvates täiesti õigustatult, toiduained ja hobused. Kõik sõid isuga. Ka Robert kinnitas keha. Tema jõud oli peaaegu täiesti tagasi tulnud.

      Päeva lõpp möödus täielikus puhkuses. Kõneldi vähehaaval kõigest: kalleist eemalolijaist, «Duncanist», kapten John Manglesist, tema tublist meeskonnast ja Harry Grantist, kes võib-olla polnud kaugel.

      Paganel aga ei lahkunud indiaanlasest. Temast oli saanud Thalcave’i vari. Ta oli lausa segane õnnest, et võib tõelise patagoonlase kõrval viibida, tollega võrreldes oli tema peaaegu kääbus. Oli see ju patagoonlane, kes peaaegu oleks võinud võistelda keiser Maximiniga, selle Kongo neegriga, kes oli samuti kaheksa jalga pikk ja keda teadlane Van der Brock oma ihusilmaga oli näinud. Ta lausa piinas tõsiseloomulist indiaanlast, kes rahulikult kõik ära kuulas, hispaaniakeelsete lausetega. Maateadlane õppis, seekord ilma raamatuta. Kuuldi, kuidas ta kõlavaid sõnu hääldas, hoolega häälepaelu, keelt ja lõualuid seades.

      «Kui ma õiget hääldamisviisi ei taba,» kordas ta majorile, «siis ei tohi seda pahaks panna! Kes oleks võinud arvata, et üks patagoonlane mulle kord hispaania keelt õpetama hakkab!»

      XVI

      RIO COLORADO

      Järgmisel päeval, 22. oktoobril kell kaheksa hommikul andis Thalcave märku teeleminekuks. 22. ja 42. pikkuskraadi vahel on Argentiina maapind läänest itta kaldu. Reisijail tuli mööda aeglast kallakut kuni mereni aina laskuda.

      Kui patagoonlane keelas Glenarvani talle hobust ostmast, arvas lord, et ta käib meelsamini jalgsi, nagu mõnedel juhtidel harjumuseks on, sest nende pikad jalad võimaldavad käia niisama kiiresti kui käib hobune. Kuid Glenarvan eksis.

      Teelemineku hetkel vilistas Thalcave erilisel viisil. Otsekohe väljus lähedalolevast metsasalust ülitore suurepärase kasvuga argentiina hobune ja lähenes oma isandale. Loom oli täiuslikult ilus: ta oli värvilt kõrb, loomult uhke, julge ning elav. Tema pea oli kaunis, kael sale, ninasõõrmed laiali, silmad põlevad, põlved tugevad, turi hästi arenenud, rind lai, kederluud pikad – see tähendab, tal olid kõik jõudu ja painduvust väljendavad omadused.

      Täieliku asjatundjana imetles major varjamatult seda pampahobuste musternäidist, kelles ta leidis teatavat sarnasust inglise «hunteriga»36. Ilusa СКАЧАТЬ