Jutud. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

      “Tubli!” ütles ta. “Ja nüüd anna minna! Ma juhatan sulle teed! Ainult luba mulle, et kui mõni teine kotkas tahab mulle nokaga äsada, siis ära lase. Ütle talle, et ma olen sinu kamraad.”

      “Miks peaks keegi sulle nokaga äsama?” imestas Prim.

      “Noh, et mind vagaseks teha ja sisse õgida!” seletas vares. “Davai! Lendame!”

      Nad tõusid õhku ja kaugenesid loomaaiast, kusjuures Primil pidi esimesel hetkel süda kurku kinni jääma, kui ta nägi maad nii kaugel enda all. Iialgi varem polnud ta ju lennanud rohkem kui puuris ühelt pesapuult teisele. Nüüd oli ta aga korraga mitmekümne meetri kõrgusel õhus! See oli imelik tunne, mingis mõttes hea ja kõditav, kuid teistpidi jällegi õudne. Igatahes väga kaua ta sel kombel taevas hõljuda ei tahtnud, kes teab, mis juhtuda võib – tiib läheb näiteks krampi või… Primil polnud küll kunagi tiivaga midagi säärast juhtunud, aga iial ei tea, millal on esimene kord, ja oleks väga tobe, kui see esimene kord saabuks just kõrgel õhus. Ei, targem ja turvalisem oleks maanduda ning jala edasi minna.

      “Aitab ehk lendamisest?” küsis ta vareselt.

      “Juba väsinud või?” pilkas see. “Ole ikka mees! Sa pole ju enam mingi tibupoeg, vaid vana murdja ise. Küta aga edasi! Ma tean, siin lähedal on üks pasknääri pesa, seal võime keelekasteks mune õgida. Tule aga tule!”

      Nad jätkasid lendu. Oli pehme suveöö, tumerohelised puuladvad nende all õõtsusid ja kohisesid vaevukuuldavalt, kerge tuul sasis lendajate tiibu ning kauguses andsid roosatama hakkavad pilved märku lähenevast päikesetõusust. Olles juba piisavalt kaua lennanud, tundis Prim selle järsku mõnusa olevat. Mingi iseäralik roidumus valdas kogu keha, tuul oleks kui pea kõigist mõtetest tühjaks puhunud, tiivad liikusid nagu iseenesest ja noorele kotkale tundus, et ta võiks õhus uinuda. Näis, nagu ei lendakski ta ise, vaid laseks ennast kanda kellelgi nähtamatul. Ootamatul kombel tundis ta säärasest unelevast kulgemisest suurt mõnu. Lend oleks võinud Primi meelest kesta igavesti, aga sealsamas hõikas teda vares, käskides hoogu maha võtta.

      “Aitab nüüd küll, kuhu sa uhad!” karjus ta. “Tule siia! Siin need munakesed on.”

      “Need pole sinu munakesed, värdjas!” karjus talle vastu mingi lind, kelle pessa vares maandunud oli. “Jäta rahule! Mina munesin nad! Kao minema, muidu tõmban sulle nokaga!”

      “Ma tõmban sulle endale!” lärmas vares. “Keri eemale, tohman, ja ole õnnelik, et me sõbraga sul endal sulgi välja ei kitku! Vaata ikka, kellega sa mölised! See on ju kotkas!”

      Prim maandus samuti pesa äärele. Ta tundis piinlikkust, trügides sedasi võõrale territooriumile ja tülitades tundmatut lindu. Pesaomanik oli kotkast nähes ennast kägarasse kiskunud ja kattis tiibadega pead, olles otsekui löögi ootel. Prim köhatas häbelikult.

      “Ma väga vabandan…” alustas ta. “Lendasime siit lihtsalt kaaslasega korraks mööda ja… Teil on hubane pesake!”

      “Ära seleta!” sekkus vares. “Tule, lase hea maitsta! Need on juba kenakesti ära hautud munad, mitte enam mingi paljas rebu, vaid juba liha maitset on kah tunda. Puljong! Kondikesed krõmpsuvad hamba all!”

      “Ei, aitäh!” pomises Prim ja vaatas vastikustundega, kuidas vares nokaga mune purustab ja neist hallikat, lögast vedelikku suhu imeb. Süda pidi pahaks minema. Vedeliku sees oli selgelt näha väikseid tompusid, vares nätsutas neid nagu klimpe.

      “Noh, kui ei soovi, siis ei soovi!” kõneles ta täis suuga. “Sakste asi! Eks teiesugustele maitse muidugi paremini üks rasvane jänes või paks tedrekana. Aga minusugused… väikesed vennad… meie peame pasknääri munadega rahul olema… Mm! Mõnus!”

      “Vahest lendame edasi!” pakkus Prim. Ta soovis nii kiiresti kui võimalik sellest õnnetust pesast lahkuda, valus oli vaadata hirmukrampides tõmblevat perenaist. Ta üritas linnule selgeks teha, et tema isiklikult pole milleski süüdi ega vastuta varese inetu käitumise pärast, kuid pasknäär hakkas kotka häält kuuldes ainult veelgi rohkem värisema ning Prim loobus edasistest seletustest.

      Vares pühkis rebuse noka pesa täitvatesse udusulgedesse puhtaks.

      “Hüva, kammime edasi!” ütles ta. “Head aega, pasknäär! Mune endale uued munad, lirva, siis tuleme jälle külla!”

      Nad tõusid lendu.

      “Noh, kuidas vabaduses meeldib?” küsis vares. “Lahe, mis? Sellises elus on särtsu! Tule, lähme nüüd hiiri püüdma!”

      “Alles sa ju sõid!” ütles Prim. “Oled sa siis tõesti kogu aeg näljane?”

      “Liigsöömise kätte pole veel keegi kärvanud,” kostis vares ja maandus väikesel metsalagendikul. “Mis kõhus, see kõhus, ja sealt enam välja ei saa mujalt kui sitaaugu kaudu. Pealegi on hiirte püüdmine selge lust! Varitsed, passid peale, kuidas see vennike seal sambla sees sagib ega aimagi, et talle kohe ära tehakse, ja siis kraps! on loll hiir noka vahel ja siputab jalgu. Viid ta kännule, äsad nokaga kuklasse, nii et selgroog naksub, ja kugistad alla. Ma võin päev otsa hiiri püüda, sellest lõbust ei saa kunagi villand!”

      Prim tundis end ebamugavalt. Oli päris selge, et vares pole talle õige seltsiline. Kuidagi labane tundus kõik see jutt – äsad kuklasse, kugistad alla… Või siis sitaauk! Sa taevas… Öökull Vladislav ei rääkinud kunagi nii. Kas polnud Prim teinud siiski suurt viga, lahkudes oma kenast puurist ja raisates aega siin tundmatus metsas koos ebasümpaatse linnuga?

      Prim ei jõudnud veel mõtet lõpunigi mõelda, kui korraga keegi taevast alla vuhises ja varesele pähe langes. See käätsatas jõuetult, vehkis korra tiibadega, aga jäi siis vait. Kukkus pikali ja vaatas Primile otsa, endal silmad juba klaasistunud ja noka vahelt verenire välja voolamas. Suur lind, kes oli talle turjale maandunud, kraapis oma jämedate küünistega laiba sulgi, nagu otsiks midagi. Kui sulestiku alt paljas nahk ning verine liha nähtavale ilmusid, jäi ta rahule, vaatas Primile otsa ja ütles:

      “Ma tükk aega ootasin – kas äigad talle ära või ei. Aga sa oled vist kurguni täis, ja siis ma tulin ise. Ära pahanda, vennas, aga nüüd on see vares minu saak. Teinekord ole kärmem. Ega sa siin metsas ainus kotkas ole: kui ise ei tapa, tuleb mõni teine ja teeb selle töö ära.”

      Alles nüüd sai Prim aru, et tema ees seisab suguvend – samasugune kotkas nagu ta isegi. Varese ootamatu surm oli mõjunud talle ülimalt šokeerivalt. Ehkki ta labasest varesest suuremat lugu ei pidanud, tundus talle jube see kiirus, millega elusast linnust sai verine suletomp. Ta ei kostnud sõnagi, vaatas üksnes vaikides ja imestades pealt, kuidas teine kotkas oma saaki sööma hakkas. Hallide sulgede alt ilmus nähtavale punane liha – just samasugune nagu Primile loomaaias anti ning millest ta oma skulptuure valmistas. Praegu tuletas liha talle meelde küll ainult seda, et kõht on tühi. Ta keksis surnud varesele lähemale, aga teine kotkas haaras seda nähes saagi kindlamini küünte vahele, ajas tiivad laiali ning hoiatas:

      “Ära trügi midagi! Oleksid võinud ta ise vagaseks teha ja siis õgida. Aga praegu on ta minu jagu. Hoia eemale!”

      Primile oli selline ebaviisakus ootamatu, aga ta ei hakanud vaidlema, vaid tõmbus sõnakuulelikult paar sammu tagasi, sest polnud harjunud tülitsema. Sülge neelates jälgis ta, kuidas võõras kotkas varese ära sõi. Siis söandas ta küsida:

      “Kas siin kusagil veel toitu leidub?”

      “Muidugi!” vastas võõras kotkas. “Mets on jäneseid СКАЧАТЬ