Jutud. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hetkedel tunned sa tõeliselt, missugune on elu maitse! Ja kui sa surmväsinuna võssa tuigud, lahingust kurnatud, nahk hammustustest vermeis, kopsudes kiirest kihutamisest vere maik, siis võid sa öelda – ma elasin, ma võitlesin, ma võitsin! Ainult sääraste hetkede järel suudad sa õieti hinnata puulehtede õrna maitset, päikese rammestavat soojust, emapõdra pehmet lähedust. Ehh, kotkas! Elu on imeline asi, keeruline ja vaimustav! Puuris istudes sa seda ei mõista. Ainult vaba loom, kelle turja kohal vihisevad kütikuulid, oskab hinnata iga päikesetõusu, sest ta teab, et see võib jääda tema viimaseks. Sellisel hetkel panevad vaba metsa lõhnad su pea pööritama. Värske sammal, mahlased puulehed, sealsamas kauguses nõrk hundilõhn, mis tõotab pullile kohast võitlust, ning lisaks põdralehma hulluks ajav hais. Sellisel hetkel tahaks röökida – elu, ma armastan sind, ühes kõigi ohtudega, ühes kõigi rõõmudega, lihtsalt armastan; armastan, sest olen vaba; armastan, ehkki tean, et kord tuleb päev, mil elu minust võitu saab ja ma hukkun jahimehe kuuli läbi või huntide hammaste all. Kuid ma tean, et mul on, millele viimasel eluhetkel tagasi vaadata. Minu päevades on olnud palju rõõmu, aga ka leina. Ma olen elanud nagu mees! Võidelnud teiste pullidega kõige kaunima põdralehma pärast, enamasti võitnud, aga vahel ka kaotanud. Elu on juba kord ümmargune nagu mägrasitt. Ma olen olnud isaks paljudele vasikatele ja näinud, kuidas mõned neist kasvavad üles, teised aga langevad huntide saagiks või tapetakse jahil. Kõike olen ma näinud! Jaa, minu elu on olnud ilus ja kohutav. Kuuled, kotkas? Jäta oma puur kus seda ja teist ning hüppa ellu! Sind võib oodata surm, aga kindlasti ootab sind ees vabadus, ja see väärib mängu.”

      Põder tõmbas hinge ja vaatas üles, sinna oksale, kus ennist oli istunud Prim, kuid nüüd oli oks tühi. Prim oli minema lennanud. Tal oli metsast ning sealsetest tüütutest veidrikest kõrini.

      Loomaaeda jõudnud, pressis ta end läbi katkise võrgu tagasi oma vanasse ning armsasse puuri. Öökull Vladislav oli ärkvel ja tervitas Primi põgusa peanoogutusega, nagu poleks ta kotka vahepealset puudumist märganudki. Tegelikult käitus Vladislav niimoodi delikaatsusest. Ta oli olnud Primi põgenemise pärast suures mures, kuid uskunud siiski, et tema noor sõber pettub peagi barbaarses tegelikkuses ja leiab tagasitee tsivilisatsiooni rüppe. Nüüd, Primi nähes, naeratas ta endamisi. Noor sõber on oma rännakult naasnud ja tunneb nüüd kahtlemata piinlikkust, et on veetnud terve öö jumal teab millises seltskonnas ja millises ümbruses. Ei, Vladislav ei tee talle mingeid etteheiteid. Ta ei meenuta juhtunut ainsagi sõnaga. Igaühel võib ette tulla libastumisi, iseäranis noorel linnul. Prim on nüüd oma silmaga näinud, mis peitub loomaaia väravate taga, ja sellest õppetunnist piisab talle täielikult.

      Vladislav jätkas oma teadustööd ja pildus veekaussi kondikesi ning kivipuru.

      Prim keksis aga puuris ringi ja tundis meeletut rõõmu koju jõudmise üle. Varsti tuuakse talle uus lihatükk – küll ta siis alles raiub! Ta polnud nii kaua saanud tegelda oma lemmiktegevusega! Nii ei saa, nokk läheb rooste!

      Seal nägi ta korraga, et puuris on lisaks Vladislavile veel keegi. Ja see keegi oli teine kotkas! Prim ehmus. Kas tõesti on siia topitud mõni nürimeelne tüüp Kuke jõugust või mõnest teisest metsast, kes teeb talle kohe labase ettepaneku rammu katsuda või mõttetult ringi uhada? Aga siis keksis võõras kotkas talle vastu ja Prim nägi, et tegemist on tüdrukuga. Järjekordne Tii, kes nõuab temalt jäneste piinamist?

      “Tere, mina olen Prim!” ütles ta veidi tõredalt. “Vabandage, aga see on minu puur!”

      “Oo jaa, ma tean!” vastas kotkaneiu malbelt. “Aga ma ei saa midagi teha, mind pandi siia. Mul on tõesti nii piinlik… Ma saan aru, te vajate loominguks rahu ja vaikust, aga uskuge, mina teid segama ei hakka. Mina olen päris tasa, ma luban seda. Oi, teate, Vladislav rääkis teist mulle nii palju. Ta kõneles, et te olete harukordselt andekas skulptor. See on nii põnev! Mina armastan ka kunsti, ma tegelen nimelt tantsuga.”

      “Kuidas on teie nimi?” küsis Prim, kelle süda sulas, kuulates nii meelitavat kõnet.

      “Carry!” vastas kotkaneiu ning mähkis end ujedalt tiibadesse.

      “Carry, kas te tantsiksite mulle?” palus Prim.

      “Oh, ma ei tea…” häbenes tüdruk. “Kas praegu kohe? Ma häbenen veidi… Pealegi pole siin ju muusikat!”

      “Muusikat saab!” lubas Prim ja hõikas kõrvalpuuris istuvale hiireviule:

      “Maestro! Kas te ehk mängiksite midagi!”

      “Ma palun, tantsige nüüd!” ütles ta Carryle, kui hiireviu oli hakanud kondiga mööda trelle täristama. “Ma tahaksin seda nii väga näha! Nii hirmsasti!”

      “Olgu!” sosistas Carry. Ta sulges silmad ja alustas tantsu.

      Prim vaatas, kuidas noor emakotkas nõtkelt mööda puuri ringi tatsas, tiivad laiali, kuklasuled kelmikalt turris, ja oli üliõnnelik. Issand, kui hea, et ta sellest lollakast metsast tulema sai! Kui ta oleks sinna jäänud, õudne mõeldagi, jäänuks ta ju muuhulgas ilma ka Carryst. Aga nüüd… Kui ilus tundus talle sel hetkel elu.

      “Ma olen pühapäevalaps,” mõtles ta rahulolevalt.

      Vaene üliõpilane

      “Härra, teile on kiri!”

      Üliõpilane, kes oli parajasti tegelnud sellega, et istus laua taga ning loopis täiskirjutatud paberilehti üle oma pea põrandale laiali, pööras end kiiresti ümber. Uksel seisis keegi mees, vööga korralikult kinni nööritud vana palitu seljas ning lõug ajamata habemest otsekui kärnas. Ta sirutas üliõpilase poole väikest ümbrikku.

      “Kellelt see on?” küsis üliõpilane.

      “A vat seda ma juba ei tea,” vastas mees. “Mina võõraid kirju ei loe, pole sellist kommetki! Isegi kui ümbrik oleks irvakil – mina sinna sisse ei kiikaks. Tõmbaks hoopis keelega üle ja liimiks uuesti kinni nagu kord ja kohus. Minu asi on kirjad kätte tuua, lugemiseks on juba targemad mehed.”

      “See tähendab – teie olete postiljon?”

      “Nojah, muidugi! Mis siis teie arvasite?”

      “Aga miks te kirja postkasti ei pannud?” uuris üliõpilane edasi. “All on ju postkast. Miks te siia üles ronisite?”

      “Armas inimene, küll see oleks kena olnud – ega mul kerge olnud seda viit korrust võtta –, aga teie postkast on ju kõiksugu pabereid paksult täis,” seletas postiljon. “Ma juba mitu nädalat näen vaeva, et sinna ümbrikuid ja muid asju sisse toppida. Viimati pressisin lausa ühe vana suusakepiga, mille ma nukast leidsin, aga nüüd on ta nii tihkelt täis, et enam ei mahu sinna küll mitte midagi. No ja siis ma mõtlesin, et tulen üles, vaatan ehk olete ära surnud või kuhugi minema sõitnud, et oma posti järel ei käi. Aga jumal tänatud, teie olete ikka elus. Võtke nüüd oma kiri.”

      “Jaa, jaa,” noogutas üliõpilane ning võttis pakutu vastu. “Ei, teate, ma olen all käinud küll, aga pole lihtsalt postkasti vaadanud. Ei tulnud meelde. Nii palju on olnud mõelda… Maailma asjade üle aru pidada…”

      “Muud pole midagi, kui ainult mõni arve sedasi järsku õigeks päevaks maksmata jääb,” arvas postiljon. “Siis tulevad ju trahvid ja protsendid kaela!”

      “Oh, need arved…” muigas üliõpilane. “Jaa, jaa, aina esitatakse meile mingeid arveid. Nagu oleksime kellelegi võlgu. Aga kui nüüd mõtlema hakata – kas ikka oleme?”

      “Mina küll ei ole!” kinnitas postiljon. “Võlg on võõra oma. Kulla noorhärra, СКАЧАТЬ