Jutud. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sulle tasunud sinu ülla ja kiiduväärt elu eest! Sinul on läinud korda see, mida keegi teine pole suutnud! Sina leidsid Püha Graali!”

      Ott tundis end täiesti juhmistunult. Kõneleja polnud keegi muu kui seesama üllatusmuna orav, kellele ta just äsja oma palja jalatallaga peale oli astunud. Nüüd seisis see elukas köögilaual, käed väärikalt rinnal vaheliti ja pea uhkelt kuklas. Kondenspiim helendas üha edasi. Otile meenus, kuidas omal ajal, pärast Tšernobõli katastroofi, kõneldi radioaktiivsusest, mis pani konnad ja Gomeli margariini võikalt helendama ning tegi muudki paha. Kas see kondenspiim võis olla kiiritatud?

      “Sina oled terves maailmas kõige üllam rüütel, kes on elanud oma elu vaguralt ja issandale meelepäraselt!” rääkis orav. “Ja seepärast on jumal lubanud just sinul leida selle Püha Graali, mida teised rüütlid on otsinud aastasadu ja aastatuhandeid. Sinu voorused on saanud väärika tasu!”

      “Kes sa oled?” küsis Ott ja pani kondenspiima köögikapile, kus see edasi helendas justkui laualamp.

      “Mina olen Merlin!” vastas orav. “Tuhat aastat magasin ma selles šokolaadimunas, kuid nüüd jõudis kätte aeg, mida on ette ennustatud Tuviraamatus ja Pühade Meeste tähendamissõnades, ja ma ärkasin. Ole õnnistatud, vapper mees, sest just tänu sinule lõppes mu uni! Püha Graali valgus äratas mu, nagu oli ette ennustanud vägev nõid, kes elas enne, kui see maailm loodi!”

      “Tuhat aastat selles munas?” pomises Ott. “Mida ütlevad selle kohta šokolaadi säilimistähtaegade kohta käivad eeskirjad?” Ta ei osanud võtta juhtunu suhtes mingit arukat seisukohta. Esimene mõte, mis Otile harjumuslikult pähe kargas, oli muidugi see, et kõik, mida ta praegu näeb ja kogeb, on vaid uni, aga säärane lähenemine tundus liiga labane ja traditsiooniline. Mingit muud varianti ka nagu ei paistnud. Kondenspiima purk helendas ja pidi olema Püha Graal, üllatusmuna seest välja pudenenud kann nimetas end Merliniks ja ajas suurelist juttu. Kuidas reageerida? Imelikul kombel ei tundnud Ott mingit ärevust või hirmu, isegi mitte selle ees, et ta hakkab järsku hulluks minema. Ei, seda võimalust ei tulnud talle pähegi. Ta istus laua taha ja põrnitses oravanäolist Merlinit.

      “Noh ja edasi?” küsis ta. “Mis saab edasi? Sa ütled, et see purk, mille ma ostsin Stockmanni kaubamajast, on Püha Graal? Karikas Jeesuse verega? Sain ma õigesti aru?”

      “Sa oled kõigest täpselt aru saanud, õilis rüütel!” kinnitas Merlin. “See on tõepoolest karikas, mis sisaldab meie lunastaja kõige pühamat verd. Sajad ja sajad rüütlid on otsinud seda tuhandeid aastaid, kuid vaid kõige väärikamale oli antud…”

      “Jah, seda ma juba tean!” katkestas teda Ott. “Seda sa rääkisid. Ma küsisin, mis edasi saab.”

      “Sa pead sellest karikast jooma, ning pärast seda laskub sinu peale jumala õnnistus ja sa saad tundma Tõde!” kuulutas Merlin. “Aga enne pead sa end lahinguks valmis seadma, sest teised rüütlid on märganud taevalaotuses Graali kuma ja katsuvad sinult püha karikat ära võtta!”

      “Millised teised rüütlid?” küsis Ott. “Kus need veel on?”

      “Nad on teel!” vastas Merlin. “Ma kuulen, kuidas maa nende ratsude jalge all müdiseb ja kuidas kõlksuvad rasked mõõgad ja kilbid. Nad tulevad kolmekesi – sir Parcival, kelle käsivarred on jämedad nagu tammed ja kelle rusikas suudab purustada munakivi; sir Bors de Granis, kes on eriti osav piigivõitluses ega ole veel iialgi lahkunud turniirilt võidupärjata; ja sir Galahad, kes on neist kolmest kõige vapram ja hulljulgem ning kes on suure sir Lanceloti enda poeg. Võitlus tuleb äge, kuid Jumal hoiab oma kätt sinu pea kohal ja sa ei pea mitte kartma, aulik rüütel.”

      “No see on juba ilmne jama!” mõtles Ott, aga läks igaks juhuks akna juurde vaatama, kas väljas on näha kedagi, kellel on kaasas rasked mõõgad ja kilbid. Tema hämmastuseks lasus akna taga üksnes paks hall udu, mis oli neelanud kõik ümbritsevad hooned. Ott tegi kiiresti akna lahti – ööõhk oli väga külm ja kuidagi iseäralik, täis tundmatuid lõhnu ja harjumatut vaikust. Kadunud olid kõik kesklinnale iseloomulikud tuututused ja mürinad, ükski hiline joodik ega erutunud teismeline ei lõuanud, mitte ainuski heli ei lõhestanud halli õhku, mis rõhus Oti nägu nagu tohutu, jäine ja hõre kustutuskumm.

      Ott kuulatas veel, püüdes tabada ainsatki tuttavat kriginat, mis annaks tunnistust sellest, et ta on siiski omas kodus, keset kesklinna, paarikümne meetri kaugusel isegi öösel kaunis tiheda liiklusega sõiduteest, kuid ainus, mida tema kõrv viimaks eristada suutis, oli nõrk, kuid täiesti äratuntav kabjaplagin.

      “Need on nemad!” lausus Merlin laualt. “Sir Parcival kõige ees, sir Bors ja sir Galahad temast vaid poole hobusepikkuse võrra taga. Nende ratsude sõõrmeist purskab tuld ja nende kilpidele on maalitud draakonid ja lõvid. Nad tulevad siia, kuid nad on veel kaugel. Sea end valmis, rüütel, sest sa pead nad väärikalt vastu võtma!”

      Ott pani akna kinni.

      “See on mingi nõmedus…” pomises ta. “Mingi…” Siis tuli talle uus mõte. “Ma pean naise ja lapse üles ajama!”

      Ta tahtis minna teise tuppa, kuid põrkas köögiuksel tagasi. Esik oli kadunud. Peegli, vannitoaukse ja nurgas vedelevate saabaste asemel laiutas siingi toosama paks hall udu. Ja kaugusest kostis kabjaplaginat.

      “Mis jama see on?” hüüdis Ott nüüd juba vapustatult. “Kus mu naine ja laps on?”

      “Ära karda, nemad pole ohus!” kinnitas Merlin. “See on sinu võitlus! Sina oled Graali-rüütel, sina pead ristama piigi oma vaenlastega! Sa pead näitama neile, et oled tõesti maailma parim ja et jumal on su õiglaselt välja valinud.”

      “Ära räägi lollusi!” Ott tundis, et on tõesti hädas. Enam polnud aega kummaliste sündmuste üle imestada ega juurelda, kas kõik see toimub unes või ilmsi. Praegu oli küsimus selles, kuidas sita seest välja rabelda, eks hiljem jõuab aru pidada ja nuputada, kuidas on üldse võimalik ühe hetkega turvalisest kesklinnast udusesse ja verejanulisi rüütleid täis muinasaega sattuda, jäädes samas siiski oma vanasse tuttavasse kööki. Üksnes see pakkuski hetkel lohutust. Ott hakkas avama sahtleid ja otsima suuremaid ning raskemaid köögiriistu, millega end vaenlaste eest kaitsta.

      “Et mul ka siin köögis ühtegi kirvest pole!” kirus ta. “Ja need kööginoad on ju ka sellised, et anna lapsele mängida! Kurat, võta või pudrunui!”

      “Isand, mina olen valmis!” ütles pudrunui. “Olen teie perekonda aastaid truult teeninud ja sööstnud pea ees kallale teie vaenlastele kartulitele, pekstes ja tampides neid, kuni nende kollane ihu on tüma. Ma ei kavatse teid ka täna üksi jätta! Käskige, ja ma lähen teie eest kas või tulle, ehkki see mu elu maksab!”

      Ott ei osanud enam imestada ka.

      “Võta vastu ustava kannupoisi pakkumine!” soovitas Merlin. “Ehkki sa oled maailma parim rüütel, on neid siiski kolm! Sa vajad liitlasi!”

      “Eks siis astu rivvi!” sõnas Ott pudrunuiale. See ronis kohe sahtlist välja ja keerutas prooviks pead nagu inimene, kellel on kael kangeks jäänud.

      “Isand, kutsuge ka teised oma sulased appi!” ütles ta. “Kõik lauanõud ja kogu köögimööbel on teile ustavad! Olge kindel – truu asi ei reeda oma peremeest iialgi!”

      “Jumala eest, see on tõde!” kinnitas soolatoos. “Meie pole võltsid. Kõik, mis minus leidub, on puhas ja aus sool, mida igaüks võib näha läbi minu klaasist seinte. Minus pole grammigi valet ega reetlikkust! Jumal kaitsku minu head peremeest!”

      Marineeritud СКАЧАТЬ