Jutud. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saan aru küll, sa tahtsid teda veel piinata, aga vaata, Kukk ei saa sellest aru. Tema mõtleb, et pärast surma pole jänesel enam valus, aga sina muidugi…”

      “Ma ei tahtnud teda piinata!” prahvatas Prim. “Ma tahtsin teha ühe skulptuuri, anda jänese lihale sinu kuju. See on kunst, saad aru!”

      Aga Tii raputas vaid pead ja keksis tema kõrval sedavõrd õnnetu ning rumala näoga, et Prim ohates jutu lõpetas. Kõik teised kotkad olid samuti söömisega ühele poole saanud. Nüüd kehitati tiibu, tammuti jalalt jalale ning pilgutati silmi.

      “Mis me nüüd teeme?” küsis Prim Tiilt sosinal.

      Tii kehitas õlgu.

      “Oleme niisama.”

      Kukk oli avastanud mullapinnast välja kerkinud kuusejuurika ning kraapis seda nüüd küünistega – laisalt, nagu muuseas. Teised kotkad kogunesid tema ümber, vaatasid oma juhi tegevust, pea viltu, ja tegid aeg-ajalt ebamäärast häält, kui Kuke küüned juurikal killu küljest rebisid. Kolm-neli lindu oli platseerunud ühe kuuse alla – nad istusid ja silmitsesid tardunult, kuidas mööda tüve jooksid sipelgad. Vahetevahel virutas mõni kotkas nokaga ja lõi paar sibajat surnuks. Nii möödus terve tund.

      Siis jättis Kukk juurika.

      “Sitta temaga!” ütles ta. “Las olla!”

      “Normaalne!” nõustusid teised kotkad ja kõigutasid end laialt haigutades edasi-tagasi.

      Kukk näis mõtisklevat.

      “Mehed, lähme uhama!” teatas ta seejärel ning kogu kamp tõusis kuulekalt lendu ja sööstis otse taevasse.

      “Kuhu me lendame?” küsis Prim Tiilt. Ta oli vahepeal igavusest juba peaaegu et magama jäänud ning põrnitses nüüd enda ümber, saamata aru, mis toimub.

      “Hakkame uhama!” vastas Tii. “Kuulsid ju?”

      “Mis see tähendab?”

      “Noh, lendame hästi kiiresti ühele poole ja siis jälle teisele poole, ja siis jälle tagasi. Ja niimoodi mitu-mitu korda.”

      “Mis mõte sellel on?” uuris Prim mõistmatult.

      Tii kehitas õlgu.

      “Noh, ma ei tea… Kõik teevad nii. Lihtsalt.”

      Uhamine oligi alanud. Kotkad, Kukk kõige ees, kihutasid meeletu kiirusega põhja suunas, tegid siis korraga pöörde ja lendasid nüüd lõunasse. See tundus Primile meeletult tobe, kuid kõik teised lendasid väga tõsiste nägudega, nagu teeksid nad hetkel midagi ülimalt tarka ja olulist. Siiski ei tahtnud ta esialgu võõrastesse tavadesse sekkuda, vaid tegi vaguralt kõik pöörded kaasa. Kui uhamine oli kestnud juba tubli pool tundi, aga lõppu sellele lõbule polnud endiselt näha, pani Prim tiivad kokku ja maandus ühele männile. Tal oli sellisest tobedusest villand.

      Kuid kohe pidurdas ka Kukk ja küsis nõudlikult:

      “Noh, mis nüüd hakkas?”

      “Ei midagi,” vastas Prim. “Ma istun siin natuke. Teie võite lennata, mina praegu ei taha.”

      “Mis tähendab – ei taha!” imestas Kukk. “Kui mina ütlen, et praegu uhame, siis uhame! Keegi ei küsigi sinu käest, mida sa tahad. Kui sa oled meie kamba liige…”

      “Aga ma ei ole ju!” väitis Prim. “Me lihtsalt tutvusime täna ja veetsime koos aega. Aga ma ei ole astunud mingisse kampa. Mulle meeldib tegelikult hoopis rohkem üksi olla. Vaadake, mina olen loomult individualist…”

      “Ära mölise!” käratas seepeale Kukk ja Tii hakkas nutma. “Vali – kas tuled uhama või kaod siit metsast nagu paha hais! Siin juhin kõiki kotkaid mina ja keegi ei istu männi otsas, kui mina olen teisiti määranud. Vaata, su tüdruk pillib! Mis mees sa oled! Kükitad puu otsas, sel ajal kui teised uhavad, tahad üksi olla… Sa oled pede või?”

      “Prim! Tule!” palus Tii. “Ära jama! Ma näitan sulle pärast, kus tedred elavad, siis sa võid neil päid otsast rebida.”

      “Ma ei soovi kellelgi päid otsast rebida,” teatas nüüd juba kõigest sellest tsirkusest surmani tüdinud Prim. “Mina ei poolda üldse tapmist. Ma olen kunstnik ja jätke mind oma tobedustega rahule.”

      “Raisk, nüüd ma löön sul noka kurku,” teatas Kukk. “Polegi ammu kakelnud, eile sai viimati ühel kanakullil aju sisse löödud, sellest on juba terve öö. Noh, tule siia, jumbu! Naised, minge eest!”

      “Ei, me tahame vaadata!” teatas Suleke, ja ehkki Tii lohutamatult nuttis, ei soostunud temagi kuhugi lendama, vaid sättis end ühele oksale, kus oli hea kaklust jälgida, ja noogutas Primile, otsekui tahaks öelda – ma hoian sulle pöialt, Prim, pane vägevasti!

      “Kas võitleme surmani või ainult esimese vereni?” küsis Kukk.

      Prim oli sündmuste säärasest arengust ülimalt hämmastunud.

      “Ma ei taha üldse võidelda,” seletas ta, kuid Kukk hüüdis:

      “Mida sa räägid! Sa oled ju kotkas, mitte mingi varblane. Sa ei saa ju jalga lasta nagu argpüks. Tule aga välja!”

      “Ma arvan, et lasen siiski parem jalga,” ütles Prim ja tõusis lendu. Teisi kotkaid vapustas see tegu niivõrd, et nad ei hakanud teda isegi taga ajama. Alles hulga aja pärast kuulis Prim, kuidas tema selja taga karjutakse: “Argpüks! Argpüks!” ja kuidas Tii kisendab: “Ma jätan su maha! Sa tegid mulle häbi, kaabakas!”

      “Õnneks pääsesin kergelt,” mõtles Prim. “Jube kamp! Tarvis vaadata, kuidas loomaaaeda tagasi saab.”

      Ta lendas üle terve metsa, kuid enam ei äratanud õhus hõljumine temas mingeid emotsioone, või kui, siis ainult vastikust. Saaks ainult koju!

      Metsa servale jõudnud, istus Prim veel korraks puhkama. Ees säras tuledes linn, kusagil seal asus ka armas loomaaed oma hubase puuriga. Prim oli üldiselt oma seiklusega rahul: ta oli näinud veidraid asju, omandanud kummalisi kogemusi. Veidi kripeldas sees jänese tapmise pärast – seda hirmsat hetke hakkab ta kindlasti veel unes nägema. Ka Tiile mõeldes tabas teda kerge melanhoolia – oli olnud ikkagi nii mõnus, kui tüdruk oma pehmete sulgedega kaetud tiiva vastu tema külge surus. Aga mis parata – tetredel päid otsast rebida Prim ei soovinud, isegi mitte kõige võluvama kotkaneiu südame võitmise nimel.

      Ta istus oma oksal ja mõlgutas mõtteid, samal ajal kui puu alla lonkas vana põder, karvad hallid, võimsad sarved kulunud ja pragusid täis. Ta toetus vastu tüve ja lõõtsutas, pikk ja sinine keel pikalt suust väljas.

      Siis märkas põder Primi.

      “Tervist sulle, kotkas, lindude kuningas!” ütles ta kõmiseva bassihäälega. “Kas oled meie metsa elanik või rändasid siia kaugelt?”

      “Ma olen loomaaiast,” vastas Prim.

      “Loomaaiast?” imestas põder. “Olen sellest paigast kuulnud. Kehv kant! Seal polevat vabadust. Puuris hoitakse seal elusaid hingi, kas pole nii?”

      “Ma pole teie tõlgendusega päriselt nõus,” alustas Prim, aga põder ei kuulanud teda, vaid kõneles edasi.

      “Armetu СКАЧАТЬ