Jutud. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kohutavad valud! Sir Galahad ahmas suhu uue heinatuti ning ühes sellega sinise mardika. Sitikas krõmpsus tema hammaste all ja sundis surijat oma jälgi maitse tõttu puristama ning verd sülgama. See pingutus oligi Galahadile liiast. Hing lahkus rüütli kehast ning ühines – otsekui kiirustades, et mitte tühjale nurmele üksinda maha jääda – tuule mõjul haihtuva uduga.

      Ja tal oligi kiire, sest jumal soovis totralt elanud inimeste jäljed maa pealt kiiresti kaotada.

      Paar nädalat hiljem kohtas Ott Stockmanni kaubamajas Pierre Blacki. Kunstnik luusis ringi, pakk keefiri korvis, ja tuli Otilt küsima, kus siin kuradi laudas purgisuppe müüakse. Ott juhatas ning Pierre valis endale välja ühe borši.

      “Kuule, kas sa käisid mu näitusel?” uuris ta ühtlasi.

      “Ei,” vastas Ott.

      “No miks sa siis ei käinud!” pahandas Pierre. “Nüüd on see ammu maha võetud. Küll oli koristamist, kõik see pahn tuli ju kokku kühveldada ja prügikottidesse toppida. Kakskümmend musta prügikotti sain kokku! Kõik tõde täis!”

      Pierre naeris.

      “See polnud mingi õige tõde,” ütles Ott.

      “Einoh, seda muidugi. Seda ma ju tahtsingi tõestada! Mis kuradi tõde! See on kõik ainult üks inkvisitsioon, surutakse inimesele peale mingit…”

      “Tõde – see peitub hoopis muus,” katkestas teda Ott. “Tõde on asjades.”

      “Mida?”

      Ott sirutas käe ning silitas letil lebavat ohtrate rosinatega täidetud ja šokolaadivaabaga üle valatud stritslit.

      “Aus ja õiglane kõhutäis!” ütles ta, hellus hääles. “Võta, pane korvi ja sa saad endale hüva roa, mu sõber!”

      “Millest sa räägid!” õiendas Pierre. “Lolliks oled läinud või? Stritsel – mida ma sellega teen, ega mul sünnipäev ole! Mulle aitab purgisupist küll.”

      Ott võttis borši ja silmitses seda tähelepanelikult.

      “Ka see on tubli toit!” lausus ta. “Ole talle hea isand ning sulle tasutakse kord selle eest!”

      “Sa räägid jumala lolli juttu – purjus oled või?” küsis Pierre. “Või mõjub see Stockmann sulle sedasi? Eks see ole võigas koht tõesti, kuradi tarbimistempel!”

      Ott viipas ta lähemale.

      “See on Püha Graali loss ja Tõe elupaik!” ütles ta sosinal. “Just siit leidsin ma karika lunastaja verega. See oli magusaim kondenspiim, mida ma elus olen söönud! Jää terveks, Urmas!”

      Ning ta eemaldus, lükates kassade poole oma toiduaineid täis tuubitud käru, nagu kindral, kes juhib kindlakäeliselt oma armeed.

      Pierre tahtis talle midagi iroonilist järele hüüda, kuid uhkelt minema kõndivas Otis oli midagi nii võõrast ja imelikku, et Pierre’i haaras seletamatu ärevus ning ta ei paotanud suud. Selle asemel asetas ta pärast üürikest kõhklust oma korvi kilesse keeratud stritsli. See oli isegi soe!

      Kuum, ustav süda!

      Kohe hakkas tal kergem, nagu võõral maal üksi rändaval mehel, kes on ootamatult leidnud enesele truu kaaslase.

      “Tõesõna,” mõtles Pierre. “Täna söön ma stritslit!”

      Ja siis ta läks ning ostis endale veel asju.

      Kotkas

      Ühel hommikul selgus, et loomaaia lõvi on surnud. Käis arst, seejärel veeretasid talitajad laiba kärusse, katsid presendiga kinni ja viisid ära.

      Öökull Vladislav ja noor kotkas Prim jälgisid lõvi viimset teekonda läbi puurisõrestiku. Lõvi Safran polnud küll otseselt nende naaber, kuid tema puur oli neile siiski alati kenasti kätte paistnud ning nad tervitasid üksteist igal hommikul väärika peanoogutusega ja soovisid lõunatama asudes teise samasuguse noogutusega naabrile head isu.

      “Jaa, suur teadusemees on lahkunud!” ütles öökull Vladislav mõtlikult. “Tema töö on nüüd tehtud ja ta võib rahus puhata! Safrani elu olgu meile kõigile eeskujuks! See ülim täpsus, millega ta oma katseid läbi viis! See piiritu eneseohverdus, mille lätteks oli armastus teaduse vastu ja uudishimu, soov teada veelgi rohkem! Oh, kes suudaks täita seda puuri, mis Safranist tühjaks jäi!”

      “Ta töötas veel isegi eile õhtul!” ütles Prim. “Kõndis oma puuris kolmteist korda edasi-tagasi ning kontrollis siis pulssi. Seejärel kõndis veel kaheksa korda ja kontrollis taas. Alles siis uinus. Ja igaveseks…”

      “Jah, meister ei lubanud endale kuni lõpuni puhkust.” nõustus öökull. “Safrani uurimistöö teemaks oligi ju lõvi südametegevus. Ta kõndis mööda puuri – ja luges seejärel kokku oma südamelöögid ühes minutis. Seejärel ta lamas tund aega ning fikseeris taas pulsi. Aga ma olen näinud teda puuris edasi-tagasi kõndimas ka näiteks kolmsada seitsekümmend viis korda. Milliseid pööraselt huvitavaid tulemusi võis tema pulss pärast sellist maratoni näidata! Või ükskord, jällegi, lebas Safran liikumatult tervelt kaks ööpäeva. Võime vaid ette kujutada, mida ütles selle peale tema süda. Kahjuks viis suur teadlane kõik need andmed hauda kaasa.”

      “Kas see on tõsi, et Safran liitis kõik oma pulsilöögid kokku?” küsis noor kotkas. Öökull noogutas.

      “Ma usun küll. Safran oli selleks suuteline. Ta oli väga tark.”

      “Mis temaga nüüd tehakse?” küsis Prim.

      “Ma usun, et ta leiab endale viimse puhkepaiga kõigi väljapaistvate loomade ja lindude pühapaigas – panteonis. Ta topitakse saepuru täis ja asetatakse klaasi taha, ühte ritta kõigi suurte teadlaste ja kunstnike põrmudega, et järeltulev sugupõlv nende topistele austust avaldamas saaks käia. Ka minu isa on seal, Rahvuslikuks Loodusloomuuseumiks nimetatud templis. Ning ma loodan, et olen ka ise oma teadustegevusega säärase au ära pälvinud ja satun pärast surma teiste topiste kõrvale.”

      “Mis alaga su isa õieti tegeles?” küsis Prim.

      “Ta uuris hiiri!” seletas öökull Vladislav. “Ta lahkas neid ja tegi kindlaks, et pole olemas kahte identse sisikonnaga hiirt. Pealiskaudsel vaatlemisel võib see ju niimoodi tunduda, aga isa kui kogenud teadlane rebis hiire lausa kildudeks ning suutis panna tähele ka kõige väiksemaid erinevusi. Ühel hiirel oli näiteks kühmuke maksal, teisel soolikas liivatera võrra lühem, kolmandal reieliha tooni võrra punakam. Isa jõudis elu jooksul kirjeldada tuhandeid erinevaid hiiri ja teda austati terves meie loomaaias nagu elavat klassikut.”

      Talitaja tuli hommikusele ringkäigule, ta valas lindude joogikaussidesse puhast vett ning viskas puuri paar käntsakat verist liha. Öökull Vladislav noogutas rahulolevalt.

      “Teener on oma töö teinud ja teadustööks vajalikud vahendid on kohal!” kiitis ta. “Võite minna!” poetas ta seejärel talitajale noka otsast ning lendas üles oma pesakasti juurde. Sinna oli ta juba varem kuhjanud terve virna kivikesi, konditükke ja muud pisiprahti. Nüüd hakkas Vladislav neid ükshaaval ning erakordselt hoolikalt oma veekaussi pilduma.

      Pärast iga viset kummardus ta ettepoole ja silmitses tähelepanelikult veepinnale tekkinud ringe.

      “Suur СКАЧАТЬ