Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

      Samasugused käharjuuksed nagu surnud vennal. Robie teadis, et laps ei mäleta kunagi venda. Ega ema. Elu polnud mõnikord lihtsalt ebaõiglane, see oli traagiline. Ta asetas kandekorvi korteri number 307 ukse taha. Robie koputas kolm korda. Ta ei vaadanud ringi. Kui keegi mõnest korterist juhtuks välja vaatama, siis näeksid nad ainult tema selga. Ta koputas veel ühe korra ja pööras jälle pilgu lapsele, kes juba niheles. Robie kuulis kedagi uksele lähenevat ja siis ta kadus.

      Laps elab selle öö üle.

      Robie oli päris kindel, et temal pole seda loota.

      13. peatükk

      Robie laskus teisele korrusele. Tal oli kaks võimalust.

      Maja tagakülg ei tulnud kõne allagi. Seal varitses täpsuskütt. Seik, et juhendaja oli käskinud tal lahkuda tulepääsuredelit mööda, ütles Robiele kõik, mida tal oli tarvis teada. Kui ta olnuks sealtkaudu ronimiseks parasjagu rumal, siis lõppenuks see kuuliga peas.

      Hoone esikülg jäi samal põhjusel kõrvale. Üksainus hästi valgustatud väljapääs tähendas seda, et ta võinuks endale sama hästi märklaua otsmikule joonistada, kui varumeeskond minut hiljem segaduse koristamiseks kohale saabub. Seega jäid ainult maja kaks otsa. Kaks võimalust, kuid Robie pidi valima ühe. Pealegi kiiresti.

      Ta juba liikus, kaalutledes, kas 201 või 216. Esimene paiknes hoone vasakus otsas, teine paremas. Laskur maja taga võis liikuda vasakule või paremale ning katta seega korraga nii tagakülge kui üht otsa.

      Niisiis – kas vasakule või paremale?

      Robie kiirustas jooksujalu ja mõtles.

      Juhendaja abistab laskurit, teatades, kus Robie tema arvates võiks olla. Vasakul või paremal? Ta meenutas pingsalt ümbruskonda. Seal oli kõrghoone. Ja selle taga põiktänav. Väikepoodide kvartal, bensiinijaam, kaubatänav. Varem luuramas käinud Robie pani tähele, et teisel pool kerkiv kõrghoone näis olevat mahajäetud. Laskur pidi peituma seal. Ainult sealt sai segamatult sihtida. Ja kui hoone on hüljatud, siis on laskuril võimalik asukohta vahetada, uuele positsioonile asuda ja suunata sealt teleskoopsihik Robiele.

      Niisiis kumb? Kas vasak või parem?

      Tema algne sihtmärk korteris 404 paiknes vasakule lähemal. Juhendaja võis arvata, et Robie suundub sinnapoole, sest sealtkaudu oleks lühem tee. Juhendaja ei teadnud, et Robie oli laskunud kolmandale korrusele, teise lapse seal maha jätnud ning veel korrus allapoole kiirustanud. Juhendaja arvates pidi Robie alla tulema. Tal polnud kaasas trossi, millega oleks saanud hooglemisi mööda otsaseina laskuda.

      Robie mõtles kõik läbi. Ta nägi vaimusilmas laskurit paremal pool – endast vasakul – uuele positsioonile asuvat, kolmjalga seadvat, sihikut teravustavat ning ootavat, kuni Robie nähtavale ilmub.

      Kuid Robie polnud veel tulnud, ehkki aeg oli oluline. Laskur arvestab seda. Ta teadis, et Robie püüab tema mõtteid ära arvata. Läheb ühele poole, kui ta nende arvates pidi hoopis teiselt poolt nähtavale ilmuma. Seega mitte vasakule, vaid paremale. See selgitaks, miks tal nii palju aega kulus. Lapse äraviimisest pole neil aimugi.

      Robie nihutas nüüd laskuri mõttelisel malelaual vasakule, seega endast paremale.

      Mõtlemisaeg oli läbi.

      Ta kihutas piki koridori majas vasakule.

      Number 201 oli tühi. Veel üks võimalus. Mõnikord sünnivad suurtest majandushädadest väikesed isiklikud imed. Kümme sekundit hiljem oli ta sees. Korterid olid kõik ühesuguse põhiplaaniga. Ta ei vajanud orienteerumiseks valgust ega ööprille. Ta jõudis tagumisse magamistuppa, avas akna ja ronis välja.

      Ta haaras aknalauast kinni, vaatas alla, hindas kõrgust, ja laskis käed lahti.

      Kolm meetrit madalamal tabasid jalad maapinda ja ta veeretas ennast kukkumishoo leevendamiseks eemale. Sellegipoolest lõi paremasse hüppeliigesesse valu. Ta ootas kuuli.

      Lasku ei järgnenud. Ta oli õigesti kaalutlenud. Ta jooksis poolviltu majast eemale ning peitis enda mõneks hetkeks suure prügikonteineri taha, et meeled jõuaksid uue ümbrusega harjuda. Samas tõusis ta, hüppas üle aia ning kihutas viis sekundit hiljem piki tänavat ülespoole.

      Arvatavasti ei märgatud tema majast lahkumist, sest vastasel juhul oleks ta surnud. Nüüd juba teatakse, et ta oli pääsenud. Kiirreageerimisrühm otsib teda. Hoolikalt ja kindla korra kohaselt. Robie tundis reegleid. Ainult et nüüd tuli tal nende vastu tegutseda.

      Robie oli seda tööd tehes kogu aeg teadnud, et võib juhtuda ka nõnda nagu sel ööl. Ja see polnud kauge võimalus, vaid seda tuli alati meeles pidada. Nagu kõikide seniste missioonide puhul, oli tal nüüdki varuplaan olemas. Tuli ainult seda rakendada. Shane Connorsi nõuandest oli alati kasu.

      “Sina ise oled ainus, kes tegelikult su selga kaitseb, Will.”

      Ta käis veel kümme kvartalit. Sihtkoht asus eespool. Ta vaatas kella. Veel kakskümmend minutit, kui sõiduplaan polnud muutunud.

      Aasta tagasi oli Outta Here Bus Company üle võtnud vana Trailwaysi terminali, mis asus Kapitooliumi künka lähedal. Firmal polnud ilmselt kuigi palju stardikapitali ning jaamahoone näis olevat endist viisi suletud. Parklas seisvatest bussidest jäi mulje, et järgmist tehnoülevaatust need küll ei läbi. Igatahes ootas ees säästusõit.

      Robie oli tellinud valenime all pileti bussile, mis pidi lahkuma kahekümne minuti pärast. Selle sihtkoht oli New York. Ta maksis pileti eest sularahas. New Yorgis järgneb varuplaani teine samm ja siis riigist lahkumine. Ta kavatses jätta enda ja oma kunagiste kaaslaste vahele võimalikult palju maad.

      Ta ootas bussijaama ees. See paik polnud põrmugi ohutu, eriti veel kell kaks öösel. Siiski ohutum kui olukord, millest Robie oli äsja pääsenud. Tänavakurjategijatega tuleb ta toime. Teleskoopsihikuga püssi kasutav snaiper on palju hirmuäratavam.

      Ta silmitses teisi inimesi, kes ootasid bussi, mis pidi viima nad Suure Õuna linna.6 Koos temaga oli neid kolmkümmend viis. Bussi mahtus sõitjaid peaaegu kaks korda rohkem, seega jääb talle varuruumi. Istekohad olid nummerdamata, seega ehk on tal võimalik hoiduda teistest kaugemale. Enamasti olid sõitjatel kaasas pambud, peapadi ja seljakott. Robiel polnud midagi muud peale ööprillide, salakaamera ja püstoli Glock kapuutsiga jopi tõmbelukuga suletud salataskus.

      Ta libistas jälle pilgu üle ootajate. Oli näha, et enamasti oli tegemist vaeste, tööliste või teiste kitsikusse sattunud inimestega. Seda oli lihtne järeldada. Nende rõivad olid vanad ja kulunud, pintsakud viledad, näoilme väsinud ning rusutud. Isegi nappide rahavõimalustega inimesed ei sõida tõenäoliselt öösel New Yorki räämas bussiga, endal peapadi kaasas.

      Buss pööras laia kaarega parklasse ja peatus roostes pidurite krigisedes nende lähedal. Sõitjad asusid järjekorda. Just siis pani Robie tüdrukut tähele. Too oli juba varem kolmekümne viie hulka loendatud, kuid nüüd peatus Robie pilk temal pikemalt.

      Tüdruk oli noor. Võib-olla kaheteistkümnene, võib-olla teismeline. Ta oli lühikest kasvu, kõhn, üll põlvekohtades auklikud, pleekinud teksad, pikkade varrukatega pluus ning tumesinine varrukateta suusavest. Jalas olid tal määrdunud ja kriimustatud tenniskingad; ta tumedad sorakil juuksed olid kõvasti hobusabasoengusse tõmmatud. Ühes käes hoidis ta seljakotti, tema pilk püsis kindlalt maas. Tüdruk näis hingeldavat ning Robie märkas, et tema käed ja põlved olid määrdunud.

      Robie СКАЧАТЬ