Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

      Nad surusid teineteisel kätt. Naise sõrmed olid pikad, nõtked ja üllatavalt tugevad.

      “Kas teilgi on nimi?” küsis naine.

      “Robie.”

      “Kas see on ees- või perenimi?”

      “Perenimi. Nõnda on ka kirjakastil.”

      “Ja teie eesnimi?”

      “Will.”

      “See tuli vaevalisemalt, kui oleks võinud arvata.” Annie naeratas relvitukstegevalt.

      Robie leidis ennast talle vastu naeratavat. “Ma ei ole kõige seltsivam mees, kellega olete kunagi kohtunud.”

      “Aga ma nägin teid hiljuti kolmandal korrusel koosviibimisel.”

      “Sellist asja juhtub harva. Tookord rüüpasin esimese Mojito üle hulga aja. Võib-olla peaksime kunagi koos napsi võtma.” Robiel polnud aimugi, miks see pakkumine tal üle huulte libises.

      “Olgu pealegi,” lausus naine ükskõikselt. “Kõlab kenasti.”

      “Head õhtut,” ütles Robie. “Lõõgastuge mõnusasti.”

      Ta pani ukse enda järel kinni ja sõitis liftiga oma korrusele.

      On vaja otsekohe helistada. Tegelikult poleks ta tahtnud kuidagi seda teha, kuid igast seda laadi kontaktist tuli ette kanda. Robie ei arvanud, et Annie Lamberti pärast tuleks muretseda, kuid reeglid olid sõnaselged. Annie Lambert võetakse põhjaliku vaatluse alla. Kui midagi peaks juhtuma, siis antakse sellest Robiele teada ning rakendatakse asjakohaseid abinõusid.

      Oma köögis istudes arutas Robie, kas üldse tuleks helistada. Ta ei saanud enam millelegi normaalselt vaadata. Temasse sõbralikult suhtuv inimene tähendas võimalikku ohtu. Sellest tuli teatada. Lõõgastuvast naisest, kes ütles talle tere, oli vaja ette kanda.

      Ma elan maailmas, mis pole kaugeltki normaalne. Kui see üldse on kunagi normaalne olnudki. Siiski ei jää see alati niisuguseks. Pealegi pole olemas ainsatki agentuuri reeglit, mis keelaks kellegagi napsitamise.

      Seega võib-olla peaks seda tegema. Millalgi. Robie lahkus majast ja astus üle tänava. Sealsest kõrghoonest avanes suurepärane vaade tema elamule ja seda oligi tarvis. Neljandal korrusel asus tühi korter. Robiel oli selle võti. Ta sisenes korterisse ja suundus otseteed hoone tagakülje kõige kaugemasse tuppa. Sinna oli paigutatud jälgimisteleskoop, üks täiuslikumaid maailmas. Ta lülitas selle sisse ja pööras objektiivi oma elumaja poole. Ta vajutas nuppe ja pööras ringskaalasid, korrigeerides seadeid, kuni teatud osa tema majast paistis selgesti silma.

      Tema korrus, kolm ust koridoris. Tuled põlesid, varikatted olid kolmveerandi võrra tõstetud. Ta jäi ootama. Kümme minutit. Kakskümmend minutit. Robie ei hoolinud ajast.

      Annie Lamberti korteriuks avanes ja sulgus. Naine astus esikusse. Robie pööras teleskoopi mõõdukate liigutustega, jälgides tema samme. Annie peatus köögis, avas külmiku ja võttis sealt dieetkoka pudeli. Robie nägi selgesti selle silti. Naine lükkas külmikuukse puusaga kinni. Ta täitis pool klaasi karastusjoogiga ja ülejäänu rummiga, mille pudel võeti pliidi kohal olevast kapist.

      Annie läks koridori. Enne magamistuppa sisenemist tõmbas ta püksiluku lahti, libistas teksad jalast ja viskas pesukorvi. Ta asetas napsiklaasi põrandale ning tiris topi üle pea. Annie kandis roosat pesu. Tangadest ei pidanud ta lugu, pesu kattis tuharad üleni.

      Robie polnud seda näinud. Ta oli jälgimisseadme välja lülitanud, kui naine hakkas teksaseid jalast võtma. Teleskoop maksis ligi viiskümmend tuhat. Ta ei kavatsenud kasutada seda armetuks piilumiseks.

      Robie läks oma majja tagasi ja sõitis liftiga ülakorrusele. Katuseuks oli lukustatud. Tema jaoks polnud selles lukus midagi keerulist. Robie ronis mõnest trepiastmest katusele. Ta astus servani ja vaatas üle linna.

      Washington vaatas talle vastu.

      See oli öösel kena linn. Meeleolukalt valgustatud monumendid jätsid pimeduse taustal eriti suurejoonelise mulje. Robie meelest oli Washington Ühendriikide ainus linn, mida sai ametliku kujunduse poolest Euroopa suurlinnadega võrrelda.

      Ent ühtaegu oli see saladuste linn.

      Robie ja teised temasugused olid üks sealsetest saladustest.

      Robie istus, selg vastu seina ja vaatas üles.

      A. Lambertist oli ametlikult saanud Annie Lambert. Jälgimisaruande järgi teadmine oli hoopis midagi muud, kui oma kõrvaga kuulmine.

      Ja ta oli ette kandnud, et tegemist on lihtsalt sõbraliku suhtumisega.

      Pingeline tööpäev. Tahtis lihtsalt lõõgastuda.

      Robie võis seda öelda. Temagi tööpäevad olid mõnikord pingelised. Ja temagi vajas lõõgastumist.

      Kuid seda ei juhtu kunagi.

      Ta käis duši all ja vahetas riided. Siis seadis ta ennast valmis. Töö ootas tegemist.

      9. peatükk

      Järjekordne asenduspere, kus ta ei tahtnud elada. Kui palju neid juba oli olnud? Viis? Kuus? Kümme? Tema meelest polnudki see oluline.

      Tüdruk kuulatas viimased kolm nädalat koduks nimetatud kahepereelamu alumiselt korruselt kostvat karjumist. Mees ja naine, kes seal teineteise peale kisasid, olid tema kasuvanemad. See pole enam nali, mõtles ta. Pigem kuritegelik käitumine. Nemad olid kurjategijad. Nende kodust käis ridamisi läbi kasulapsi, keda sunniti inimestelt varastama ja uimasteid müüma.

      Tema oli keeldunud taskuvargustest ja uimastimüügist. Seega on ta viimast õhtut siin. Ta oli juba oma vähesed asjad seljakotti pannud. Temaga samas toas elas veel kaks kasulast. Nad olid temast nooremad ning ta poleks tahtnud neid siia jätta.

      Tüdruk seadis nad voodiservale istuma ja ütles: “Ma lähen teile abi otsima. Annan sotsiaalhooldusele teada, mis siin toimub. Eks ju? Teile tullakse järele ja päästetakse siit.”

      “Kas sa ei võiks meid kaasa võtta, Julie?” küsis tüdrukuke pisarsilmi.

      “Tahaksin küll, kuid see pole võimalik. Luban, et ma päästan teid siit.”

      “Sind ei usuta,” ütles poiss.

      “Usutakse ikka. Mul on tõend.”

      Ta kaisutas mõlemat, avas akna, ronis välja, laskus vääneldes mööda vihmaveetoru garaaži lamedale katusele, libistas enda tugipostist hoides allapoole, jõudis maha ja jooksis pimedusse.

      Tal tuksles peas üksainus mõte.

      Ma lähen koju.

      Tema kodu oli veelgi väiksem kaksikelamu kui see, kust ta oli just praegu lahkunud. Ta sõitis metrooga, siis bussiga ning edasi läks ta jalgsi. Teel võttis ta ümbriku, astus suure tellistest valitsushoone trepist üles ning pistis ümbriku ukses olevasse postkastipilusse. See oli adresseeritud naisele, kes oli paigutanud tema ja veel kaks last sellesse kahepereelamusse elama. Too oli kena naine ja soovis head, kuid tal tuli tegelda paljude lastega, keda keegi ei paistnud soovivat. Ümbrikus olid fotod sellest paarist, kes mõlemad ahistasid kasulapsi, СКАЧАТЬ