Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asus spordisaal, kus ta käis treenimas, lihaseid lihvimas, motoorseid oskusi arendamas, harjutamas kõike seda, mis vajas harjutamist. Tema oli ainus, kes seal võimlas rassis. Relvade ja muude vajalike vahendite kasutamist treenis ta teistes paikades. Seal töötas ta teiste inimeste juhendamisel.

      Nelikümmend eluaastat ei muutnud seda sugugi kergemaks.

      Ta painutas kaela edasi-tagasi, kuni kostis oodatud naksatus.

      Ta kuulis ust avanevat ja sulguvat. Ta läks piilumissilma juurde ja vaatas, kuidas naine jalgratast mööda koridori veeretas. See oli toosama koosviibimisel kohatud naine, kes töötas Valges Majas. Mõnikord kandis ta tööle minnes teksaseid ning ilmselt vahetas need alles seal töörõivastuse vastu. Tema lahkus majast hommikuti alati esimesena, kui just Robie polnud mingil põhjusel juba ära läinud.

      A. Lambert.

      Niisugust nime kandis kirjakast allkorrusel. Ta teadis, et A tähendab Annie. See oli naise tausta uurimisel selgunud.

      Tema enda postkastil oli lihtsalt Robie. Eesnime esitähte ei olnud. Tal polnud aimugi, kas inimesed imestasid selle üle või mitte. Arvatavasti mitte.

      Naine oli kolmekümne ligi, pikka kasvu, sale ja pikkade blondjuustega. Kord pärast naise majjakolimist oli Robie näinud teda lühikeste pükstega. Ta oli pisut räsasjalgne, kuid näokuju oli elegantne, parema kulmu all asus sünnimärk. Robie oli kuulnud teda koridoris vaidlevat naaberüürnikuga, kes ei pooldanud praegust administratsiooni. Naise vastused olid olnud teravad ja asjatundlikud. See avaldas Robiele muljet.

      Ta hakkas naist endamisi A-ks nimetama.

      Robie astus ukse juurest eemale, kui naine koos jalgrattaga lifti kadus. Ta läks tänavale avaneva akna juurde. Minut hiljem lahkus naine majast, heitis seljakoti õlale, hüppas jalgrattale ja sõitis minema. Robie jälgis teda, kuni ta nurga taha pöördus ning seljakotile ja kiivrile kinnitatud helkurribad silmist kadusid.

      Järgmine peatus: 1600 Pennsylvania Avenue.5

      Kell oli pool viis varahommikul.

      Robie pöördus seljaga akna poole ja vaatas elutoas ringi. Tema korteris polnud midagi, mis oleks mõnele otsijale reetnud, millega ta tegeleb. Tal oli igati dokumentidega tõestatud ametiseisund juhuks, kui keegi peaks midagi küsima. Siiski oli tema korter mittemidagiütlev ning seal polnud peaaegu midagi isiklikku.

      Ta eelistas, et see oleks nõnda, ega soovinud, et teised leiutaksid tema mineviku, paigutaksid korterisse talle tundmatute inimeste fotosid, mis pidid kujutama tema sugulasi või sõpru. Korterisse harrastustegevuseks vajalike tennisreketite, suuskade, margikogude, raamatute või muusikariistade paigutamine olnuks standardprotseduur, kuid ta tõrjus kõik niisugused pakkumised. Tal oli voodi, mõni tool, paar raamatut, mida ta tõepoolest luges, lambid, lauad, söögikoht, dušš ja tualett.

      Ta haaras magamistoa ukse kohale kinnitatud kangist ja tõmbas kiiresti kakskümmend korda lõuga. Oli mõnus tunnetada nõtkeid lihaseid, mis tirisid ta keha üsna kergesti kangile. Ta oli enamikust kahekümnestest kaugel ees. Tema jõud ja motoorsed oskused olid endist viisi laitmatud. Ometi oli ta nüüd juba neljakümnene ning igatahes mitte enam see, kes ta oli kunagi olnud. Ta võis üksnes loota, et oskuste ja füüsilise jõu paratamatule vähikäigule saab vastu astuda ainult süvenevate välitegevuse kogemustega.

      Ta heitis voodile, kuid ei võtnud tekki peale. Ta jättis korteri külmaks. Oli vaja magada.

      Eeloleval ööl on palju tegemist.

      Ja asjad on teisiti.

      8. peatükk

      Robie viibis elumaja keldrikorruse spordisaalis. Õhtu oli juba käes ja kell üheksa ligi, kuid võimla oli avatud kõikidele elanikele iga päev kakskümmend neli tundi järjest. Vaja läks ainult võtmekaarti. Robie järgis rutiini: ta ei sooritanud kunagi üht ja sama laadi harjutust kaks korda järjest. Ta ei keskendunud eraldi jõu, vastupidavuse, tasakaalu, koordinatsiooni ega väleduse arendamisele. Ta keskendus neile kõigile. Iga harjutus, mida ta sooritas, nõudis ühtaegu vähemalt kaht, aga mõnikord kõiki elemente korraga.

      Ta rippus pea alaspidi kangil. Ta tegi põlvetõsteid ning jätkas küljelihaste arendamist, hoides topispalli käes. Ühendriikide armee oli kujundanud funktsionaalse treenimisrežiimi, mis jäljendas sõdurite liikumisi lahinguväljal, arendas just neid lihaseid ja oskusi, mida sõjas vaja läks.

      Robie pidas sellest ideest lugu ning tegeles kõige sellega, mida tal seal ellujäämiseks vaja. Väljaasted, tõuked, plahvatuslik reageerimiskiirus säärelihastest alates ülespoole. Ta sooritas omavahel seotud harjutusi. Ülakeha ja alakeha korraga, nõnda harjutas ta, kuni vastupidavus kippus murduma. Tal oli lihaseline keha, kuid ta ei võtnud kunagi särki seljast. Keegi ei pea kunagi nägema, kuidas ta kõnnib, näidates jõulisi kõhulihaseid, kui seda just ülesande täitmisel vaja ei läinud.

      Ta sooritas ka pool tundi joogaharjutusi, kuni oli üleni higine. Ta tegi parajasti kangil “raudset risti”, kui kuulis ust avanevat.

      A. Lambert suundus tema poole. Naine ei naeratanud ega koguni tervitanud teda. Ta pani ukse enda järel kinni, suundus nurka ja istus risti jalu võimlemismatile. Robie hoidis risti veel kolmkümmend sekundit, kuid mitte naisele mulje avaldamiseks, sest too ei vaadanudki teda. Ta püsis selles asendis, sest pidi sundima keha, et see ka murdepunkti ületaks. Vastasel juhul olnuks see lihtsalt ajaraiskamine.

      Robie laskis käed lahti ja kukkus kergelt põrandale. Ta haaras käteräti ja pühkis nägu.

      “Minu meelest olete te ainus, kes seda võimlat kasutab.”Robie langetas räti ja nägi, et naine silmitseb nüüd teda.

      Ta kandis teksaseid ja valget T-särki. Särk ja teksad olid pingul ümber keha. Relva peitmiseks polnud kohta. Robie kontrollis alati kõigepealt just seda, olgu siis isik mees või naine, noor või vana.

      “Teiegi olete siin.”

      “Mitte treenimiseks,” vastas naine.

      “Milleks siis?”

      “Oli pingeline tööpäev. Lihtsalt lõõgastumiseks.”

      Robie vaatas väikeses nõrgalt valgustatud võimlas ringi. Seal levis liisunud higi ja hallituse lehka.

      “Lõõgastumiseks leidub meeldivamaidki kohti,” arvas ta. “Ma ei uskunud, et leian siin kellegi eest,” vastas naine.

      “Välja arvatud minu. Teie sõnade järgi sain aru, et olete minu siinkäimistest teadlik.”

      “Ütlesin seda lihtsalt sellepärast, et märkasin teid õhtul,” ütles naine. “Ma pole kunagi varem teid siin all näinud, muide, ka kedagi teist mitte.”

      Robie teadis vastust, kuid küsis sellegipoolest. “Niisiis oli teil täna pingeline tööpäev. Kus te töötate?”

      “Valges Majas.”

      “Üsna muljetavaldav.”

      “Mõnel päeval ei avalda see üldsegi muljet. Millega teie tegelete?”

      “Investeeringutega.”

      “Kas töötate mõnes suurfirmas?”

      “Ei, tegutsen üksinda. Nõnda on see alati olnud.”

      Robie СКАЧАТЬ