Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsides tüdruku poole. Too ei öelnud midagi.

      “Ehk ütleksid neile?” ärgitas Robie.

      Tüdruk vaikis endist viisi.

      “Ta üritas sind tappa. Sa lasksid talle pipragaasi.”

      Robie sirutas käe ja enne kui tüdruk jõudis teda takistada, kiskus Robie tal gaasiballooni käest ja tõstis üles. “Pipragaas,” selgitas ta.

      Reisijate tähelepanu koondus nüüd tüdrukule.

      Too vahtis neile häirimatult vastu, laskmata ennast puurivatest pilkudest heidutada.

      “Mis siin toimub?” küsis bussijuht.

      “See mees ründas tüdrukut,” ütles Robie. “Tüdruk laskis talle pipragaasi ja mina aitasin kaasa, kui mees ei taandunud.”

      “Ja miks teil on püstol?” päris bussijuht.

      “Mul on selle kandmise luba.”

      Robie kuulis taamal sireenide undamist.

      Kas majas oli juba kaks laipa leitud?

      Mees põrandal oigas ja liigutas ennast. Robie surus talle jala vastu selga. “Püsi paigal!” käskis ta. Ta vaatas bussijuhi poole. “Kutsuge parem politseinikud.” Ta pöördus tüdruku poole. “Kas see häirib sind?”

      Vastuseks tüdruk tõusis, haaras pea kohalt riiulilt oma seljakoti, libistas selle turjale ja astus piki vahekäiku bussijuhi poole.

      Too seadis jälle käed enda ette. “Te ei tohi lahkuda, miss.”

      Tüdruk haaras midagi vesti varjust ja seadis selle mehe näo ette. Robie seisis tüdruku selja taga ega näinud, millega on tegemist. Bussijuht taandus otsekohe ehmunult. Vana naine hakkas jälle kiljuma.

      Robie põlvitas ning sidus lamava mehe käed ja jalad tema enda püksirihmaga kindlalt selja taha, muutes ta nõnda liikumatuks. Siis läks ta tüdruku kannul piki vahekäiku ettepoole. Juhist möödudes ütles ta: “Kutsu politseinikud.”

      “Kes sa oled?” hüüdis bussijuht Robiele järele.

      Robie ei vastanud, sest mingil juhul ei saanud ta mehele tõtt rääkida.

      Tüdruk oli hoovast sikutades bussiukse avanud ning astus välja.

      Robie jõudis talle tänaval järel.

      “Mida sa talle näitasid?” küsis ta.

      Tüdruk pöördus ja tõstis granaadi.

      Robie ei pilgutanud silmagi. “See on plastist.”

      “Noh, ta ei paistnud seda märkavat.”

      Need olid tüdruku esimesed sõnad. Tema hääl kõlas madalamalt, kui Robie oleks arvanud. Täiskasvanumalt. Nad eemaldusid bussist.

      “Kes sa oled?” küsis Robie.

      Tüdruk astus edasi. Sireenide undamine lähenes, kuid hajus lõpuks kuskil kaugemal.

      “Miks see mees sind tappa tahtis?”

      Tüdruk lisas sammu ja püüdis Robie eest ära minna.

      Nad jõudsid üle tänava. Tüdruk libises kahe seisva auto vahelt läbi. Robie samuti. Tüdruk kiirustas mööda tänavat allapoole. Robie lisas sammu ja haaras tal käsivarrest kinni. “Kuule, ma räägin sinuga.”

      Talle ei vastatud.

      Plahvatus paiskas nad mõlemad jalust.

      16. peatükk

      Robie toibus esimesena. Tal ei olnud aimugi, kui kaua oli teadvusetult lamanud, kuid see ei saanud olla väga pikk aeg. Polnud näha politseinikke ega päästeteenistust. Ainult tema ja buss, mida ei olnud enam olemas. Ta silmitses lõõmavat metallirisu, mis oli äsja olnud suur transpordivahend, ning mõtles, et samamoodi nagu nina ees maha sööstvas lennukis ei saa sealgi olla ellujääjaid.

      Washingtoni see piirkond oli nii hilisel tunnil inimtühi ning läheduses polnud elumaju. Ainsad, kes uudishimulikult lähemale vantsisid, olid ilmselt kodutud.

      Robie nägi, kuidas üks eakas mees, üll räbaldunud teksad ja tänavaelust mustaks muutunud särk, komberdas ukseavas papptahvlitest ja plastprügikottidest meisterdatud onnist kõnniteele. Ta põrnitses lõkketuld, mis äsja oli olnud sõitjatega buss, ja karjus pehkinud hammaste vahelt: “Pagana pihta, kas keegi grillib seal midagi maitsvat?”

      Robie upitas enda aegamisi jalule. Ta keha valutas löökidest, järgmisel päeval on sinikaid palju rohkem näha ja need valutavad veelgi hullemini. Ta otsis pilguga tüdrukut ning märkas teda kolm meetrit oma kukkumiskohast eemal.

      Tüdruk lamas pargitud Saturni juures, mille külgaknad olid plahvatuses purunenud. Robie viskus tema juurde ja pööras ta ettevaatlikult ümber. Ta otsis pulssi, leidis selle ja ohkas kergendatult. Ta vaatas tüdruku üle.

      Verd polnud näha, ainult mõni kriimustus näol, kus see oli sillutist riivanud. Jääb elama.

      Mõni hetk hiljem avanesid tüdruku silmad.

      Robie vahtis granaati, mida ta ikka veel peos surus.

      “Kas sa jätsid samasuguse ehtsa granaadi bussi?”

      Tüdruk tõusis aeglaselt istuli ja vaatas hävitatud bussi poole.

      Robie arvas, et tüdruk peaks nähtule kuidagi reageerima, kuid too ei lausunud midagi.

      “Keegi soovib kangesti sinu surma,” ütles ta. “Kas sa oskad aimata, mis on selle põhjus?”

      Tüdruk tõusis, märkas sealsamas mõne sammu kaugusel vedelevat seljakotti, võttis selle, kloppis tolmust puhtamaks ja heitis rihma õlale. Ta vaatas üles Robie poole, kes kõrgus tema kohal.

      “Kus on sinu püstol?” küsis tüdruk.

      See tuli Robiele ootamatult. Ta ei teadnud, kuhu püstol oli kukkunud. Ta vaatas ringi, kükitas siis ja vaatas tänava ääres seisvate autode alla. Seal oli rentsli äravooluava. Võib-olla paiskas tema jalust maha niitnud plahvatus püstoli sinna.

      “Sinu asemel otsiksin selle üles.”

      Robie silmitses tüdrukut. Too piidles teda mõne sammu kauguselt.

      “Miks?”

      “Sest arvatavasti läheb sul seda vaja.”

      “Miks?” küsis Robie uuesti.

      “Sest sind nähti koos minuga.”

      Robie ajas end sirgu. Oli kuulda uusi sireene. Keegi oli lõpuks abi kutsunud, sest undamine üha paisus. Päästjad kihutasid siia. Kodutu kutt tantsis nüüd ümber leekide, karjudes, et tahab veel rohkem.

      “Ja miks on see oluline?” küsis Robie.

      Tüdruk vaatas purustatud bussi poole. “Mis? Kas sul pole aru peas?”

      Robie loobus püstoli otsimisest ja astus tüdruku СКАЧАТЬ