Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asemel kaoksin siit.”

      “Bussis ei jäänud kedagi ellu. Keegi ei räägi võmmidele, mis siin juhtus.”

      “Mis siin sinu arvates juhtus?” küsis tüdruk.

      “Selles bussis sai surma üle kolmekümne inimese, sealhulgas ka mees, kes püüdis sind tappa.”

      “See on sinu arvamus. Mis seda kinnitab?”

      “Seda kinnitab buss. Osaliselt. Ülejäänud peitub usutavasti sinu peas.”

      “Jällegi on see ainult sinu oletus.”

      Ta pöördus ja hakkas astuma.

      Robie silmitses teda mõne hetke. “Tead, sa ei tule sellega üksinda toime,” ütles ta. “Sa eksisid millegagi või sind reedeti.”

      Tüdruk pöördus tagasi. “Mida sa sellega öelda tahad?” Ta tundus esimest korda huvituvat, mida mehel on öelda.

      “Nad järgnesid sulle bussi või juba ootasid sind. Viimasel juhul veeti sind lõksu. Neil oli luureandmeid. Nad teadsid seda bussi, väljumisaega, kõike. Seega sa kas tegid mingi vea ja lasksid endale järgneda või siis keegi usaldusalune pöördus sinu vastu. Kas üks või teine.”

      Tüdruk vaatas üle õla põleva metallirisu ja inimkehade poole.

      “Kuidas sa seda meest bussis tähele panid?” küsis Robie. “Mulle tundus, et ta tapab su otsekohe.”

      “Peegeldus aknal. Toonitud klaas, seespool lugemislamp, väljas pimedus. Sama hea kui peegel. Lihtne teadus.”

      “Sa lugesid raamatut.”

      “Ma teesklesin raamatu lugemist. Nägin, kuidas see mees minu selja taha istus. Eespool oli kolm vaba rida. Tead, see tekitas kahtlust. Pealegi nägin tema bussi tulekut. Ta püüdis igati, et ma ei märkaks teda.”

      “Seega oleksid ta ära tundnud?”

      “Võib-olla.”

      “Mina olin ka sinu selja taga.”

      “Liiga kaugel, et oleksid saanud midagi ette võtta.”

      “Niisiis panid ka mind tähele?”

      Tüdruk kehitas õlgu. “Lihtsalt harjud kahtlast märkama.”

      “Seega tuli ta sinu kannul bussi. Kas ta jälitas sind? Näen, et su käed ja põlved on porised. Sa vist kukkusid enne bussi jõudmist.”

      Tüdruk vaatas oma põlvi, kuid ei vastanud talle.

      “Sellegipoolest ei tule sa üksinda toime,” ütles Robie.

      “Jah, sa juba ütlesid seda. Mida sa siis soovitad?”

      “Kui sa ei lähe politseisse, siis võiksid tulla minuga.”

      Tüdruk astus sammu tagasi. “Sinuga? Kuhu?”

      “Kuhugi, kus pole nii ohtlik nagu siin.”

      Tüdruk silmitses teda kaalutlevalt. “Miks sina siia ei jää, et võmmidega rääkida?”

      Robie silmitses tüdrukut ja kuulatas sireene, mis olid juba vastumeelselt lähedale jõudmas.

      “Kas su püstol oli kuidagi sellega seotud, et sa niisugusel kellaajal bussi sattusid?” küsis tüdruk. Ta seiras meest tähelepanelikumalt. “Sa ei tundu olevat sedasorti tüüp, tead.”

      “Missugune?”

      “Sa ei näe niimoodi välja, nagu peaksid tingimata öösel mingi armetu bussiga New Yorki loksuma. Nagu ka mees, kes istus minu selja taga. See oli tema teine viga. On vaja riietuda vastavalt rollile.”

      “Kui tahad tegutseda üksi, siis mine. Kindlasti jaksan neid veel paar tundi kinni pidada. Aga siis on sinuga lõpp.”

      Tüdruk vaatas veel kord üle mehe õla põleva massi poole.

      “Ma ei tahtnud, et veel keegi sureks,” ütles ta.

      “Veel keegi? Kes veel suri?”

      Robiel oli tunne, nagu tahaks tüdruk nutma puhkeda, kuid selle asemel ta küsis: “Kes sa oled?”

      “Keegi, kes sattus millelegi peale ega taha seda sinnapaika jätta.”

      “Ma ei usalda sind ega kedagi teist.”

      “Ma ei süüdista sind. Minagi ei usaldaks kedagi.”

      “Kuhu sa tahad minna?”

      “Kuhugi ohutusse paika, nagu juba ütlesin.”

      “Ma ei usu, et niisugust paika on olemas,” lausus tüdruk, kelle hääl nüüd esimest korda kõlas nagu lapsel. Hirmunud lapsel.

      “Mina samuti,” kostis Robie.

      17. peatükk

      Vähe sellest, et Robiel oli põgenemisplaan juhuks, kui mõni tema missioon peaks äparduma. Tal oli ka turvamaja. Nüüd aga, kui tal veel keegi sabas jõlkus, valis ta kolmanda plaani.

      Kahjuks oli tolle kolmanda plaaniga algusest peale raskusi.

      Robie pilk libises üle põiktänava otsa. Ta oli ööprillid ette pannud. Ainult vilksatus, kuid ta jälgis hoolega, teades, et tegemist on millegi väga olulisega: see oli püssi teleskoopsihikult peegeldunud valguslaik.

      Ta võttis prillid eest, libises tagasi varjudesse, vaatas alla tüdruku poole.

      “Mis su nimi on?”

      “Milleks seda vaja?”

      “Lihtsalt selleks, et sind kuidagi hüüda. See ei tarvitse olla sinu tegelik nimi,” lisas ta.

      Tüdruk kõhkles. “Julie.”

      “Hästi, Julie. Minule võid öelda Will.”

      “Kas see on sinu õige nimi?”

      “Kas Julie on sinu õige nimi?”

      Tüdruk jäi vait ja vaatas temast mööda pimedusse. Nad olid läbinud kümme kvartalit, jõudnud nii kaugele, et sireenide undamine oli vaibunud. Tüdruk polnud sõnaselgelt öelnud, et ta tuleb kaasa. Nad olid vaikimisi lahkunud plahvatuse kohalt, lihtsalt minekule pöördunud ja koos minema astunud.

      Robie kujutas ette, mis seal bussi juures toimub. Esimesed päästjad püüavad tuvastada, mis põhjustas plahvatuse. Vigane kütusepaak? Või terrorirünnak? Siis aga keskendus ta tollele vilksatusele.

      “Seal on keegi,” ütles ta Juliele vaikselt.

      “Kus?” küsis tüdruk.

      Robie osutas üle õla, aga tema pilk seiras tüdrukut. “Kas sul on mingi jälgimisseade küljes? Mina oskan osavasti pageda, aga praegu jõuti meile liiga kiiresti jälile.”

      “Võib-olla СКАЧАТЬ