Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ju vestitaskus kanda. Igatahes polnud see Robie asi.

      Ta vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kes võinuksid olla selle tüdruku vanemad.

      Ta nihkus järjekorras edasi. Täiesti võimalik, et jälitajad leiavad ta enne bussi väljumist. Ta surus püstolit taskus ja hoidis pilgu maas.

      Bussis astus Robie tahapoole. Ta oli viimane, enamasti istuti ettepoole. Ta laskus viimasesse ritta tualeti lähedale. Selles reas polnud kedagi teist. Ta istus akna juurde. Seal ei märka teda keegi, ise aga näeb ta vahekäigu kaudu kõiki sisenejaid. Aknad olid toonitud. See välistab väljast sihitud lasu.

      Teismeline tüdruk istus temast kolm rida eespool üle vahekäigu.

      Robie vaatas üles, kui keegi mees trügis bussi hetk enne seda, kui juht ukse sulges. Mees näitas pileti ette ja tuli tahapoole. Tema lähenedes pööras tüdruk pea kõrvale. Sisenenud oli reisija number kolmkümmend kuus, pealegi viimasel hetkel.

      Robie vajus istmel madalamale ning tõmbas kapuutsi tihedamalt ümber näo. Ta surus püstolit taskus ning nihutas toru ülespoole nõnda, et see sihtis punkti, mille mees pidi Robie poole tulles läbima. Tal tuli eeldada, et jälitajad olid mingil viisil tema varuplaanist teada saanud ning läkitanud selle mehe tööd lõpetama.

      Ent mees peatus teismelisest tüdrukust üks rida tagapool ja istus otse tema selja taha. Robie käsi lõdvendas haaret püstolipäral, kuid ta jälgis meest vahekäigu kaudu ikka edasi.

      Tüdruk tõusis ja pani seljakoti pea kohal olevale riiulile. Seejuures tõusis ta kikivarvule, pluus kerkis ja Robie nägi, et ta nimmekoht on tätoveeritud.

      Buss asus käigukasti ragisedes teele ning juht suundus ümbritsevate hoonete vahel osariikidevahelisele teele ning edasi New Yorki. Sel kellaajal oli vähe autosid liikvel. Majad olid pimedad. Linn ärkab mõne tunni pärast. Washington ei sarnanenud selles suhtes New Yorgiga. See magas. Kuid virgus varakult.

      Robie pilk peatus taas mehel. Too oli umbes sama suur ja pikk kui tema. Tal polnud reisipauna. Ta kandis musti avaraid pükse ja halli joppi. Robie jälgis mehe käsi. Need olid kinnastatud. Robie silmitses ka oma kinnastes käsi ja vaatas siis välja. Polnud ju külm. Ta nägi, kuidas mees hooba vajutas ja istme pisut tahapoole langetas. Ta rahunes.

      Kuid Robie vaist ütles talle, et nõnda ei jää kuigi kauaks.

      See mees polnud sisenenud bussi lihtsalt selleks, et sõita New Yorki.

      14. peatükk

      Profitapjad on ainulaadne inimtõug.

      Robie mõtiskles selle üle, kui buss edasi logistas. Sõiduriista vedrustus oli vilets, sõit seega samuti. Tuli kannatada üle kolmesaja kilomeetri, kuid Robie ei keskendunud sellele. Ta vaatas piki vahekäiku, jälgis ja ootas.

      Missioonil viibides otsid märke, millele teised inimesed kunagi ei keskendu. Näiteks sisenemise ja väljumise koht. Neid olgu alati vähemalt kaks. Sihikunurgad, positsioon, kust teised võivad anda vastulöögi. Vastaste hindamine, nii et seda ei panda tähelegi. Nende kavatsuste väljauurimine üksnes kehakeele järgi. Ära lase kunagi kellelgi märgata, et oled teda märganud.

      Robie arvestas nüüd kõiki neid riske. See polnud üldse tema enda kimbatusega seotud. Ilmselt teda jälitati. Ent ilmselgelt jälitas keegi ka tüdrukut. Ja Robie teadis nüüd, et tema pole sel ööl selles bussis ainus profitapja.

      Ta silmitses teist endasugust.

      Ta libistas Glocki taskust välja.

      Tüdruk luges. Robie ei näinud, mida just, kuid igatahes oli see pehmes köites. Ta oli raamatusse süvenenud ega paistnud midagi muud märkavat. See polnud hea. Noored langevad sageli kiskjate saagiks. Noored jälgivad keskendunult taskutelefoni ekraani, pöidlad suruvad klahvidele, saates agaralt olulisi sõnumeid, nagu seda on Facebooki staatus, sel päeval kantava pesu värv, suhteprobleemid, juuksemured, spordistatistika või järgmise peo toimumiskoht. Ja neil olid alati kuularid kõrvas. Läbi möirgava muusika ei kuule nad midagi, enne kui lõvi kallale kargab. Siis oli juba hilja.

      Kerge saak. Ja nad ei jõua seda aimatagi.

      Robie sihtis relvaga vahekäigu poole.

      Teine mees kallutas ennast istmel ettepoole.

      Nad olid sõitnud kõigest mõne minuti. Buss liikus veelgi rohkem räämas linnajaos.

      Tüdrukust akna pool ei istunud kedagi. Ega ka üle vahekäigu temaga kõrvuti. Talle kõige lähemal oli juba uinunud vana naine. Peaaegu kõik sõitjad tukkusid, ehkki buss polnud läbinud veel kilomeetritki.

      Robie teadis, kuidas mees seda teeb. Pea ja kael. Rebid paremale, rebid vasakule – samamoodi nagu Ühendriikide merejalaväelased õpetavad. Sihtmärk oli laps, seega polnud mingit relva tarvis. Ka verd ei ole näha. Enamasti surid inimesed hääletult. Ei mingit teatraalset surmaagooniat. Inimestel lihtsalt katkes hingamine, nad korisesid, võpatasid korraks ja lahkusid vaikselt elust. Sealsamas lähedal viibivad inimesed ei märka midagi. Eks ole ikka nii, et enamasti ollakse tähelepanematud.

      Mees tõmbus pingule.

      Tüdruk liigutas pisut raamatut, et lugemislambi valgus langeks paremini leheküljele.

      Robie nihkus lähemale. Ta kontrollis relva. Summuti oli lõpuni toru otsa keeratud. Ent kitsukeses bussis pole olemas midagi niisugust nagu summutatud lask. Selgitamisele mõtleb ta hiljem. Ta oli sel ööl juba näinud, kuidas surid kaks inimest, üks neist väike poiss. Ta ei kavatsenud lasta sel arvul kolmeni kasvada.

      Mees toetas keharaskuse päkkadele. Ta tõstis käed ja seadis need teatud viisil.

      Siia- ja sinnapoole, mõtles Robie. Pea vasakule, kael paremale. Prõks.

      Siia- ja sinnapoole.

      Tüdruk sureb.

      Kuid mitte sel ööl.

      15. peatükk

      Robie oskas vähesest nii mõndagi välja lugeda. Aga seda, mis edasi juhtus, polnud ta üldse oodanud.

      Mees röögatas.

      Ka Robie oleks röögatanud, sest pipragaas põletab silmi põrguvaluga.

      Tüdruk hoidis ikka veel samalt leheküljelt avatud pehmes köites raamatut käes. Ta polnud isegi istmel pöördunud. Ta lihtsalt pihustas gaasi endal üle pea, tabades ründajat otse näkku.

      Sellegipoolest kallutas karjuv mees ennast ettepoole, nühkides ühe käega silmi. Teine käsi haaras tüdrukul kaelast just samal hetkel, kui Robie püstol raksatas vastu mehe kolpa, paisates ta bussipõrandale.

      Tüdruk vaatas Robie poole, nagu enamik teisigi sõitjaid, kes olid juba ärkvel. Siis pöördusid nende pilgud kukkunud mehe poole. Paksu kollase kleidiga eakas naine hakkas kiljuma. Juht peatas bussi, tõmbas piduri peale, vaatas seisva Robie poole ja karjus: “Hei!”

      Tema hääletoon ja silmavaade osutasid Robiele, et juht peab teda juhtunus süüdlaseks. Juht, umbes viiekümnene turske neeger, tõusis ja tuli piki vahekäiku lähemale.

      Robie püstolit märganud, jäi ta seisma ja seadis käed enda ette.

      Seesama eakas naine kriiskas jälle ja haaras oma kleidist kinni.

      “Mida СКАЧАТЬ