Miraculum. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ all pilbasteks. Ei pudene, õnneks. Jõuan üles, sikutan end läbi luugi ja sätin katuseäärele istuma. Mõnel korral õnnestus mul ka lapsena siia üles pääseda ja mängida, et olen mägironija, kes on pärast vaevarikast rühkimist lõpuks ometi jõudnud eesmärgile. Ema ei saanud sellest õnneks midagi teada, vastasel juhul oleks ta võtme ilmselt kusagile mujale ära peitnud. Aga võib-olla ei oleks ka.

      Päike on pilvede tagant välja tulnud ja tuul sasib õrnalt mu lahtisi juukseid. Õues on suviselt soe, linnud vidistavad ja, mis seal salata, mõneks ajaks mõjub see kõik tõesti natuke leevendavalt. Sulen silmad ja lihtsalt olen, mõtlemata millelegi. See õndsus ei kesta kaua. Kuulen altpoolt mingit häält, vaatan, millega tegu, ja näen Lisandrat eemal mustasõstrapõõsa all kükitamas. Õde konutab seal täieliku meeleheitehunnikuna, tema pea on käte vahel, blondid juuksed ripuvad sassis sorakatena ja ta kõigutab end edasi-tagasi. Aeg-ajalt luristab ta ninaga ja nuuksatab kergelt.

      Sikutan end katusel veel veidi kõrgemale. Kui siit praegu kukuksin, kas saaksin siis surma? All on kivid, nii et see oleks üpriski tõenäoline. Vahest polekski see nii väga paha? Pääseksin siis vähemasti selle praeguse kohutava dilemma küüsist. Meenutan taas Lisandra näoilmet ja sõnu, kui kobamisi rääkisin oma öisest otsusest. Seda viha … seda meeleheidet … seda pettumust … seda ahastust. Näen seda kõike ka nüüd, seal mustasõstrapõõsa all kükitavas kogus. Sama hästi on mu silme ees aga ka Eriku tõrges olek ja vastumeelsus. Ka temast saan ma suurepäraselt aru. Tunnen ju ise tegelikult täpselt samamoodi. Ma EI TAHA neid meile. See on absoluutselt mõeldamatu. Aga … aga … aga …

      Äkilises meeleheitepuhangus nihutan end katuse ääre poole. Libastun kergelt ja otsin kohe paaniliselt oma käele tuge. Ei, midagi nii läbinisti egoistlikku ei saa ma teha.

      Mõtlen lapsele, kes juba peaaegu kolmandat kuud kasvab mu sisemuses. Mõtlen Erikule. Mõtlen ka neile neljale, kellest üks parajasti seal all ahastab. Ma ei saa nende kannatusekoormat veelgi suurendada, ma ei saa lasta neil lisaks emale kaotada ka õde.

      All kääksatab uks ja hetke pärast ilmub nähtavale Marissabel. Tüdruk kepsleb kergel sammul üle õue, käe otsas kõlkumas väike sinine plastämber, milles võib näha midagi helkimas – küllap liivavormid. Tema näib olevat äsjase tüli juba unustanud, igatahes ei viita tema lapselikult muretus olekus sellele miski. Vaatan, kuidas ta oma ämbri liivakastis tühjaks kallab ja asub liiva hunnikusse kokku kuhjama. Pahaaimamatult. Teadmata, et juba väga varsti viiakse ta siit kodusest liivakastist minema, kusagile võõraste inimeste ja tont teab milliste käitumishäiretega laste keskele.

      Veel üks inimene ilmub mu vaatevälja. See on Erik, kes kõmbib aeglaselt ja mõtlikul ilmel värava poole, kilekott ostudega käevangus. Miski sunnib teda üles vaatama. Mees jääb seisma, kortsutab kulmu, asetab käe päikesevarjuks silmade ette ja karjub: „Mirjam, mida sa teed seal? Tule kohe alla, enne kui kukud!”

      Lisandra ja Marissabel tõstavad mõlemad nüüd pea ja märkavad mind. Marissabel hakkab naerma ja hõiskama ning kiljub, et tahab samuti üles tulla. Lisandra aga tõmbub näost kaameks ja vaatab mind jahmunult, otsekui mingit ohtlikku hullu, kelle järgmist sammu ei oska ette ennustada. Ta ei ütle midagi, kuid ilme tema näol on piisavalt kõnekas.

      Ronin kärmesti alla. Viimase sammu juures raksatab redelipulk pooleks ja ma libastun, lüües pahkluu valusasti ära. Aietades lonkan pööningutrepist alla ja näen juba poolel teel Erikut, kes vaatab mind nüüd üsna samasuguse pilguga nagu ennist Lisandra. „Misasja sa seal tegid?” hakkab ta mu kallal võtma juba enne, kui olen alla jõudnud. „Miks sa sinna katusele ronisid?”

      „Tahtsin lihtsalt natuke aega omaette olla ja asjade üle järele mõelda,” õigustan ennast. „Sina olid poes, sa ei kujuta ette, milline kisma meil siin Lisandraga oli, kuidas ta mu peale karjus ja milles kõiges mind süüdistas … Robert pani ka ajama.”

      Eriku nägu leebub. Näen, et ta mõistab. „Sa juba rääkisid neile meie otsusest, jah?”

      „Jah, rääkisin. Ja … see ajab mu hulluks, Erik.” Mu viimased sõnad kostavad ebamäärase pominana ning maailm mu ümber muutub pisaratest häguseks. Katsun end siiski kokku võtta ja äigan silmad järsult käeseljaga kuivaks. „Mõtlesin eile öösel, et see oleks ideaalne lahendus. Täna aga ei tundu see küll enam nii! Hetkel näib mulle pigem, et virutan neile kõigile noaga selga. Et reedan nad, Erik.”

      „Reedad?” Erik asetab käed jälle kaitsvalt vaheliti ja tema näole ilmub samasugune trotslik ilme nagu eelmisel õhtul. „Sa ei reeda neid, sa ju ise just kujutasid ette, kuidas me neid nädalavahetusteks enda poole võtame ja neid igale poole viime … Mirjam, sa pole ometi jälle kahtlema hakanud? Palun ütle, et ei ole?”

      Istun trepile maha, tundes ühtäkki kohutavat väsimust ja tüdimust. Rohkem kui eales varem tahaksin oma koju, omaenda armsate asjade keskele. Tahaksin otsida õhtuti oma mahukatest raamaturiiulitest midagi mõnusat lugemiseks, magada meie pehmes ja vetruvas laias voodis, pikutada hommikuti nii kaua kui ise soovin, minna kontorisse, kui tarvis, arvestada üksnes iseenda ja Eriku soovide ning vajadustega. Tahan tagasi oma elu, seda elu, mida olin saanud nautida viimased kuus ja pool aastat – vähe, kaugelt liiga vähe. Pidin ma sellest tõesti nii kiiresti taas ilma jääma?

      Erik justkui loeks mu mõtteid. Ta lausub tasakesi: „Sa oled väärt paremat, Mirjam. Ausalt. Sa oled oma ema pärast juba piisavalt kannatanud, nüüd on sul aeg mõelda enda peale. Luua oma pere ja keskenduda eelkõige neile. Ma saan ju aru, et sa tunned ennast kohustatuna, ma ise sinu asemel tunneksin ilmselt samamoodi, aga no võtame asja ikka mõistusega. Selge see, et Lisandra on vihane, kuueteistaastane ei oska lihtsalt veel asju kaine pilguga vaadata ja eks tal on edaspidise ees hirm ka. Aga küll ta varsti näeb, et asjatult! Sa ju ei hülga neid!”

      Eriku sõnad peaksid tegema mu olemise kergemaks, aga ei tee. Lisandra süüdistavad sõnad kajavad endiselt mu kõrvus ning vaimusilmas näen ma ikka veel tema mustasõstrapõõsa all kükitavat kogu, samuti muretult liivakastis askeldavat Marissabeli. Nad ei andesta mulle kunagi, kui nad lastekodusse annan. Mina, nende vanim õde. Ainus, kes neile siin ilmas on veel jäänud. Olin ma tõesti alles äsja kaalunud enda katuselt alla kukutamist?

      „Erik,” lausun vaikselt, kuid veendunult. „Ma ei hakanud kahtlema. Ma mõtlesin nimelt hoopis ümber, ja seekord on see kindel otsus. Me ei saada neid lastekodusse. Ma ei annaks seda endale eluilmaski andeks. Tean, et see on raske ja jube ja ma vihkan oma ema nii meeletult selle eest, et ta pani mu jälle sellisesse olukorda … aga me võtame nad endale ja üritame kuidagimoodi toime tulla.”

      6

      Erikuga tõuseb suur vaidlus ja tüli, täpselt nagu võiski arvata. Ta seletab ja palub ja manitseb mõistlikkusele, aga mina ei anna alla. Tean nüüd, et vaatamata vahepealsele mõttekäigule pole ma tegelikkuses lihtsalt võimeline muudmoodi käituma.

      Teen otsuse üsna peatselt teatavaks ka Lisandrale. Õigemini teab ta seda ilmselt juba tükk aega varem, sest minu ja Eriku vaidlemist sealsamas pööningutrepi mademel on kaugele kuulda. „Mind sa igatahes kantseldama ei pea, unusta ära,” ütleb ta endale omase trotslikkusega, kui üritan temaga nelja silma all rääkida. „Mis sa pead mind debiilikuks või? Erik ei taha sellest kuuldagi, ta ju ütles! Ja sa ise ka ei taha meid. Alles täna hommikul lubasid meid lastekodusse saata!”

      „See oli viga, ma sain sellest aru.” Ma sätin ennast diivanile õe kõrvale ja püüan saavutada temaga pilkkontakti, ent tüdruk põrnitseb tigedalt põrandale. Tema heledad juuksed on ikka veel lahtised, sassis ja sorakil ning tikuvad silmade ette.

      „Ma lihtsalt kartsin, et ei saa kõigega hakkama. Aga tead, ma arvan, et kuidagi ikka saame. Te Robertiga pole ju enam mingid tited, vaid juba suured inimesed. Kui me kõik koos pingutame ja näeme vaeva, et asi toimiks, СКАЧАТЬ