Miraculum. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on tõsi, et olen püüdnud alati neist külaskäikudest kõrvale hiilida ja sageli möödub mitmeid kuid, enne kui neid jälle vaatama lähen. Oma perele mõeldes tabavad mind alati kohutavalt kahetised tunded – ühelt poolt haletsus, kurbus ja kaastunne, teisalt kohutav tülgastus, tüdimus ja vastumeelsus. Viimased kipuvad enamasti domineerima, seda enam, et sealt lahkudes olen iga kord justkui tühjakspigistatud sidrun. Klišeelik väljend, jah, aga paraku iseloomustab just see mu emotsioone kõige täpsemalt. Sidrun, millesse pole enam midagi alles jäänud … See tunne on nii neetult kurnav ja väsitav.

      Olen palju mõelnud ja üritanud oma tundeid analüüsida. Ma ju ei vihka tegelikult otseselt neist kedagi, enam mitte. Mul on lihtsalt nii sügavalt kõrini. Ja ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, ei suuda ma mõista oma ema. Miks on ta lasknud oma elul selliseks muutuda, miks on ta oma lastele niimoodi teinud? Miks on ta meie kõigi lapsepõlve ära rikkunud?

      Lapsepõlves … jah, siis ma vist aeg-ajalt küll vihkasin ema. Päris pisikesena ei osanud ma vist veel midagi arvata sellest, et pidin pidevalt üksi kodus olema ja endale ise söögipoolist otsima. Ma ju ei teadnudki siis veel, et enamik lapsi elab teistsugust elu. Ma polnud isegi eriti kurb, lõikusin vanadest ajalehtedest pilte välja ja kleepisin omale kaustikusse. Moodustasin igasuguseid kollaaže, lõin ilusaid loodusmaastikke ning hubaseid tube ja maju ning sobitasin inimesed neisse elama. Mängisin, et kõik need tegelased on päris tõelised, ja elasin nende maailmadesse sisse niisuguse õhina ja innuga, et unustasin tõelisuse tihtipeale täiesti ära. Ma olin üks nendest ilusatest pabertüdrukutest, mul oli mõnus kodu ja koer ja ema ja isa ja mitu õde-venda ja me kõik olime nii pööraselt õnnelikud.

      Ühel hetkel aga saabus päris tõeline õde, ja siis jäi mul vaid väga harva aega sellisteks mängudeks. Ema ja kasuisa Teet kasutasid mind Lisandra sünnist saati lapsehoidjana. Kui esialgu tundus päris imiku kantseldamine kaheksa-aastasele tüdrukule midagi põneva nukumängu taolist, siis üsna peatselt sain aru, milline raske töö see tegelikult on. See „nukk” lõugas vahel mitu tundi järjest, ise näost tulipunane, ja mina olin täielikus paanikas, teadmata, mis tal ometi viga on või mida selle kisakõriga üldse peale hakata. Korra hakkas ta keset ööd nutma ja röökis nii, et hing jäi kinni ja ta hakkas kõõksuma. Olin temaga taas üksi kodus, ema ja Teet olid tont teab kus, tõenäoliselt kuskil joomas, kui praegu mõtlema hakata. Just Teet oligi see, kellega koos olles langes ema kõige hullemasse tsüklisse. Nutsin tükk aega ise ka selle kõõksuva Lisandra kõrval, olles kindel, et õde sureb nüüd ära ja mina jään selles süüdi, sest ei osanud teda päästa. Lõpuks, kui titt tõmbus juba näost siniseks, kerkis minuni kusagilt telekast nähtud udune mälupilt sellest, kuidas ühes saates õpetati aitama lapsi, kes on omale midagi kurku tõmmanud. Neil võeti jalgadest kinni ja raputati … Ma haarasin kahe käega Lisandra tillukestest kõveratest koibadest, keerasin tal pea alaspidi ja raputasin. Praegu sellele mõeldes jooksevad õudusvärinad üle kere. Raputada kolmekuust titte – kui kergesti võinuks ma oma õe sel kombel tappa või tekitada talle jäädava ajukahjustuse! Kuid toona see imekombel mõjus. Lisandra viiksatas paar korda veidralt, kuid ei kõõksunud enam, tema nuuksed jäid vaiksemaks ja nägu omandas tasapisi taas roosa värvuse. Milline kergendus!

      Veel raskemaks läks veidi vähem kui kaks aastat hiljem juuni alguses, kui ema tõi ilmale pisikese poisi, kes teadmata põhjusel sündis surnuna. Pärast seda ei tõusnud ema nädalate kaupa voodistki üles, et Lisandra või minu eest hoolitseda. Ta üksnes lebas ja nuttis ja magas päevad otsa. Teet hoidis aga kodust üldse eemale, eks tema üritas oma muret pudelisse uputada. Mina olin see, kes keetis viimastest kapist leitud kaerahelvestest putru nii endale kui õele, pesi õe peput, kui see juhtus püksi kakama, aitas riidesse ja lohutas, kui ta oli haiget saanud. Olin kümneaastane täiskohaga ema.

      Augusti lõpus saabus ühel hommikul meie õuele politsei. Teet oli öösel purjus peaga suurel maanteel kakerdanud ja ühelt mööduvalt veokilt löögi saanud. Ta suri sündmuskohal.

      Mäletan nii hästi oma esmast reaktsiooni. Mõtlesin, et milliseks ometi ema veel nüüd võib muutuda. Tegelikkuses aga erilist muudatust ei toimunud. Ema oli endiselt apaatne ega teinud kodus midagi, kuid voodist ajas ta ennast välja. Tema uueks kombeks oli istuda tundide kaupa vaikides köögilaua ääres ja tõmmata üks sigaret teise järel. Vähemasti õnnestus mul temalt natuke raha manguda, et külapoest koju süüa osta.

      Üks tolleaegne mõte on mul veel suurepäraselt meelde jäänud. Olin lugenud raamatut ühest lastekodus elavast tüdrukust ja kujutlesin, milline oleks minu elu, kui ka ema juhtuks surema, just nagu Teet ja mu väikevendki. Kas me Lisandraga läheksime siis lastekodusse? Milline meie elu seal oleks? Raamatu järgi oli jäänud üsna positiivne mulje. Mulle meeldis mõte, et seal ei tarvitseks mul päevast päeva väikeõde kantseldada, vaid selleks oleksid täiskasvanud inimesed, kasvatajad ja kes kõik. Minul oleks vabadus! See kõik tundus nii meelitav, et ma tihtipeale fantaseerisin meie elust pärast ema surma.

      Mu soov täitub kolmteist aastat hiljem. Ja vabadusest on asi oi-oi kui kaugel.

      On laupäev, kolmekümne esimene juuli. Kell on üheksa läbi, aga mina peesitan alles teki all. Erik on üleval, ta kolistab köögis nõudega ja läbi seinte imbub minuni mõnusat kohviaroomi. See on viimasel ajal üks väheseid lõhnu, mis mul südant pahaks ei aja. Enesetunne on seekord hommiku kohta üleüldse päris hea. Olen täiesti võimeline tõusma, aga lihtsalt ei viitsi veel. Kardinad on ette tõmmatud, kuid nende vahekohast piilub sisse üksik päikesekiir ja jätab seinale peenikese valge riba.

      Köögis mürtsatab miski põrandale ja ma kuulen, kuidas Erik vannub endamisi. Tunnen, kuidas tühi kõht hakkab tunda andma ja otsustan siiski voodist välja ronida. Heidan kõrvale suleteki, millest ma ei loobu isegi kuumadel suvekuudel, ajan end püsti ja ringutan. Voodi vastas seisvast suurest peeglist vaatab vastu unine roosas öösärgis troll, kelle helepruunid poolpikad juuksed turritavad igas suunas laiali. Keeran pea ära, mulle pole kunagi meeldinud enda hommikune peegelpilt.

      „Mirjam?” kostab köögist Eriku hääl. „Tõusid üles?”

      „Nagu näed,” ühman ma köögiuksele jõudes. Erik istub köögilaua taga, jalas üksnes sinised bokserid, ja rüüpab kruusist auravat kohvi. Niimoodi hommikusel ajal, veel kergelt unesegasena ja ilma särgita paistab ta tavalisest veelgi noorem. Mu kõhnavõitu, tumeda sasipea ning näo kohta natuke suurevõitu siniste silmadega abikaasale pakutakse eluaastaid enamasti vahemikus kuusteist kuni kaheksateist. Keegi ei taha naljalt uskuda, et tegelikkuses on ta juba peaaegu kakskümmend seitse.

      Olen vaevalt jõudnud kohvipulbri endale tassi tõsta ja veekannu uuesti käima vajutada, kui elutoas hakkab helisema lauatelefon. „Mingi ajalehepakkumine jälle raudselt,” arvab Erik. „On ikka nahaalsus, helistada laupäeva hommikul.”

      Ainult et see ei ole mingi müügiagent. See on Marissabel, mu kõige pisem õeke, ja ta nutab nii valjusti, et ma ei saa aru ühestki tema sõnast.

      2

      Mul kulub hulk aega, et pisitüdrukut natukegi rahustada. Lõpuks hakkan läbi tema nuuksete siiski eristama sõnu. „Lõikasin noaga näppu!” huilgab ta. „Verd tuleb!”

      „Mässi ruttu mingi rätik omale sõrme ümber,” soovitan ärevalt. Mulle kangastuvad elavalt mälupildid sellest, kuidas ma ise väiksena omaette toimetasin ja samuti aeg-ajalt endale sisse lõikasin või põlved siniseks kukkusin. „Pane telefon korra kõrvale ja tee seda kohe.”

      Kuulen, kuidas laps asetab telefoni kolksuga lauale ja hakkab kellegagi midagi nutuselt seletama. Hetk hiljem on ta toru otsas tagasi. „Panin,” teatab ta.

      „Mari, kus kõik teised on?” pärin. „Olete Britt-Mariiga jälle kahekesi?”

      „Jah. Robert läks Karli juurde ja Lissu läks Sigridiga СКАЧАТЬ