Miraculum. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korda elus näen, et Erik ei oska midagi öelda ega kuidagi olla. Erik, see alaline kaine mõistus ja positiivsus ja elurõõm ise – nüüd ühtäkki on ta endasse tõmbunud ja kui seda teemat näpuotsagagi puudutan, langetab ta üksnes silmad ja pobiseb: „Ma ei tea, mis saab. Ma tõesti ei tea.” Nojah. Mina ka ei tea. Keegi meist ei tea.

      Need esimesed päevad pärast ema surma mööduvad otsekui unenäos. On ainult lõppematu segadus ja hirm edasise ees. Loomulikult veedame need ema pool, lapsi ei saa ju üksi jätta. Me korraldame üliväikesed ja tagasihoidlikud matused. Ilmalikud, sest ema polnud ealeski kiriku liige. Matustest võtamegi osa üksnes meie ning naabrinaine Eevi, kes on meile lapsepõlvest saadik olnud südamelähedane ja justkui „oma inimene”. Tema ei ela küll enam pidevalt alevis, kuid oli uudist kuuldes seal ning palus spetsiaalselt, et ta tohiks ka tulla. Vanaisa, meie ema isa, kes elab Haapsalus, ei saanud paraku tulla. Tema tervis jääb pidevalt nõrgemaks ning just ema surma aegu oli see iseäranis kehv – kuidagi oli tal keset suve õnnestunud hankida palavik ja külmavärinad. Reuma vaevas teda nagunii vahelduva eduga. Uudis lisas veel muidugi korraliku vapustuse, kuigi vanaisa ise kinnitas, et oli seda südames ammu ette aimanud.

      Matuste mõttest ei saa Marissabel vist veel õieti aru, seal on ta üpriski tema ise. Kodus aga klammerdub kogu aja pidevalt minu külge ja ronib öösekski minu ja Eriku vahele madratsile magama. Britt-Marii hoidub füüsilisest lähedusest, kuid ei jää minust siiski sammugi maha ja mitmel korral, ka matustel näen tema silmades pisaraid. Robert on enamiku ajast kusagil väljas, ja kodus viibides kleepub ta pilk teleriekraanile. Ta ei räägi midagi olnust ega edasisest, vaid peidab kõik endasse. Lisandra seevastu töinab, halab ja hädaldab päevad otsa ja ma olen tema peale juba tõsiselt tige. Kuidas ta ei saa aru, et oma käitumisega ajab ta väiksemad veelgi suuremasse paanikasse?

      Sotsiaaltöötaja tuleb meiega paari päeva pärast rääkima, aga ilma tematagi taipame üsna peatselt kõik, et variante on siin maailmas ainult kaks. Kas mina või lastekodu. Mõlemad tunduvad absoluutselt mõeldamatud.

      Lisandra pakub, et otsib omale mingisuguse töökoha ja hakkab ise peret ülal pidama. Selle jutu peale naeran ma ta välja. Missuguse töökoha?! Inimene mingu kooli tagasi ja lõpetagu oma üheksas klass ära, mitte ärgu rääkigu säherdust lollust. Lisandra on kohati nagu väike laps, ta ei saa iseendagagi hakkama, mis seal siis rääkida veel kogu kamba ülalpidamisest. Ainus, millest ta suudab mõelda, on poisid ja sõbrannad. Kui Lisandra saab kusagilt raha, ostab ta selle eest otsekohe hunniku maiustusi, krõpse, paraku ka suitsu ja alkoholi. Tema pereemana? Ärgu tehku nalja.

      Iga päevaga võtab segadus ja hirm minus üha enam tuure üles. Esimest korda raseduse jooksul tunnen kohutavat iiveldust ja see pole üksnes hommikuti, vaid päevad läbi. Öögin ja oksendan ja paanitsen, üritades seda kõike samal ajal teiste eest varjata. Erikust ei ole abi, ta käib ringi otsekui iseenda vaim. Tean, et ega ta ju saakski midagi teha ega kuidagi lohutada. Faktid jäävad faktideks ja olukorda ei muudaks paremaks mingid sõnad, olgu need nii suurejoonelised kui tahes.

      Tean, et lõpuks tuleb võtta vastu mingisugune otsus, kuid püüan seda aega võimalikult kaua edasi lükata. Nii me vegeteerimegi kõik kuuekesi selles vanas, igast otsast lagunevas majas päev päeva järel, ilma et suudaksime milleski selgusele jõuda.

      Sotsiaaltöötaja Ilme Kallaste on vanem naine, ilmselt üsna uus, sest mina isiklikult pole teda varem näinud, ehkki meie pere on juba aastaid olnud hoolekande kõrgendatud tähelepanu all. Ta on ennast püüdlikult rangelt riidesse pannud ja kannab oma halle juukseid krunnis, mõjudes klišeelikult peene vanadaamina. Ometi on ta mõistlikum ja koguni mingil moel emalikum, kui oleksin arvanud. Ta üritab mulle seletada, et me Erikuga peame selle otsuse ise langetama ja keegi ei saa meid sundida kogu koormat enda kanda võtta. Ma ei räägi talle oma rasedusest, isegi mu oma õed-vennad ei tea ju veel, kuid ta saab mingil imekombel ise aru ja mainib delikaatselt, kui teised ei kuule. „Teie oma pere on peatselt suurenemas, olete abikaasaga mõlemad veel nii noored ja teil on elu ees – peate väga tõsiselt järele mõtlema, enne kui midagi otsustate. See otsus muudab teie elu igaveseks.”

      Nagu saaks selline asi mulle veel arusaamatuks jääda! „Siin ei ole ju midagi mõelda,” ütlen talle vaikselt. „Meil pole mingeid variante. Neil lastel pole kusagile minna, pole ühtegi sugulast, kes saaks nad enda juurde võtta. Isad kas surnud või teadmata … On ainult vanaisa, aga tema on pensionär ja vajab ise abi, tervis tal juba ammu üles ütlemas … Otsustada saan ainult seda, kas saadame nad kõik lastekodusse, või … Või saame kuidagi muudmoodi hakkama, ühiselt.” Ma neelatan ja lisan peaaegu sosinal: „Ainult et ka seda ei kujuta ma tõesti ette. Neli last? Mismoodi? Kus kohas? Kuidas?”

      Proua Kallaste noogutab mõtlikult ja ma näen tema väikestest helepruunidest silmadest, et ta tõepoolest mõistab mu totaalset paanikat ja segadust või vähemalt üritab mõista. „Mida teie minu olukorras teeksite?” haaran otsekui viimasest õlekõrrest. „Mida te otsustaksite?”

      Sotsiaaltöötaja lööb pilgu maha ega vasta tükk aega sõnakestki. Arvan juba, et tema ametieetika ei luba nii isiklikul tasandil nõu anda, kuid lõpuks kostab ta siiski: „Teie, Mirjam, peate seda täielikult ise otsustama, aga kui te konkreetselt niimoodi küsite … Mina püüaksin ilmselt siiski hakkama saada. Süda ei lubaks neid lastekodusse anda, vähemalt mitte kahte kõige väiksemat … Tänapäeva lastekodud on küll kenad ja hubased, kuid oma lähedasi ei asenda ju miski, seal oleksid nad võõraste keskel.”

      Ma noogutan tummalt: jah, loomulikult. Mille peale ma siis kõik need viimased päevad olen mõelnud? Küllap oli mul lihtsalt tarvis, et keegi minust vanem ja targem selle välja ütleks. Muidugi on tal õigus. Mul ei ole kahte varianti. On ainult üks.

      Proua Kallaste räägib mulle toetustest, mida peaksin taotlema ja millest võiks meile kindlasti abi olla, ja ma kuulan teda ikka veel mingi kummalise tuima tardumusega. See meenutab mulle tunnet, mis mind valdas mõne päeva eest, kui kuulsin ema surmast. Kõik on nii tühi ja kõle ja lõpmatult lootusetu.

      Erik ei viibi selle vestluse juures, ehkki sotsiaaltöötaja soovinuks seda. Ei, ta hoiab eemale nagu viimastel päevadel ikka ja on selleks ajaks hoopiski linna sõitnud, et kodust mõningaid meie asju ära tuua. Seepärast pean talle hiljem kõigest teada andma ja rääkima oma otsusest. Jah, see ei saa olla ainuüksi minu otsus. Me oleme abielus, me elame ja tegutseme ühiselt. Kuid praegu peab suurem sõnaõigus paratamatult jääma minule. Need on ikkagi minu õed ja vend ning kaalul on nende elu. Isegi kui ainuüksi mõte sellest kõigest ajab mind hulluks, isegi kui mu enda elule on ema järjekordselt ja nüüd juba üsna lõplikult kriipsu peale tõmmanud, ei ole mul valikuvõimalust …

      Ma ootan hilise õhtutunnini, kui isegi Lisandra on juba voodisse pugenud, ja sätin ennast siis köögilaua taga lehte lugeva Eriku vastu istuma. Olen valmistanud meile mõlemale tassi kanget musta kohvi. Vahet ju pole, vaevalt et kumbki meist on sel öösel võimeline uinuma.

      „Ma tean, mida sa tahad rääkida,” ütleb mees äkki, pead ajalehe kohalt tõstmata. „See sotsiaaltöötaja tegi sulle mingit ajuloputust, ma nägin seda su näost kohe, kui tulin. Sa tahad, et nad kõik jääksid meie juurde.”

      „Erik … Sa ju tunned mind juba aastaid, ma arvan, et sa kujutad päris hästi ette, kuidas ma sellesse mõttessegi võiksin suhtuda. Ma ei suuda praegugi veel selle peale mõelda, see kõik on nagu üksainus suur, maailma halvim unenägu. Aga nad on ikkagi minu oma väikesed õed ja vend. Ma ei saa ju lasta neid lastekodusse saata! Ma lihtsalt ei saa!”

      Eriku pea vajub veelgi sügavamale lehe kohale. Ta vaikib hetke ja lausub siis kummalisel tuhmil häälel: „Täiesti uskumatu. Minuga ei tahtnud sa isegi ühte last saada! Ja nüüd oled valmis neli tükki meie juurde elama võtma.”

      „Valmis?!” tõstan häält. „Loll oled või? Sa arvad tõsimeeli, et ma seda tahan? Erik, ma ei oleks arvanud, et sa võid nii rumal СКАЧАТЬ