Miraculum. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei jää mees ikka rahule. Nüüd lõpuks heidab ta ajalehe trotslikult lauale ja vaatab mulle otsa jonnaka lapse pilgul, käed rinnal vaheliti. „Kus kohas, palun? Meie kuuekümneruuduses kolmetoalises korteris? Kuidas sa, Mirjam, seda ette kujutad? Toome lapsed siia ja kolime ise kuuse alla? Või hakkame siin kuuekesi elama, seitsmekesi, kui meie laps ka sünnib?”

      „Ma ei tea, Erik! Ma ei tea mitte midagi! Ma ei tahagi teada, ma ei taha mõeldagi … Me peame nagunii selle sotsiaaltöötajaga veel rääkima, ehk annab ta mingisugust nõu.” Mul on nutt kurgus, ma pole võimeline neid asju arutama. Aga peab. Me ei jõua sel õhtul mingile otsusele. Mida siin jõuda ongi? Me mõlemad tunneme ainuüksi selle mõtte ees õõva. Tean suurepäraselt, et Erikul on tegelikult õigus – kuidas me seitsmekesi hakkame meie korteris elama, see on ju enam kui täielik absurd? Just niisama absurdne näib ka mõte siia maale ema majja kolimisest. Elada selles kokkukukkumise äärel hurtsikus, mida juba lapsepõlvest saadik olen jälestanud ja millest esimesel võimalusel, vaevu täisealiseks saanuna jalga lasin? Külmavärinad tulevad peale selle mõtte juures. Ei-ei-ei. Jääb ära. Juba need mõned siinveedetud päevad on mulle kogu mu elu esimese kaheksateistkümne eluaasta saasta niivõrd elavalt silme ette toonud, et olen hullumise ääre peal ja suudan mõelda vaid sellest, millal me ükskord ometi siit koju saame. Olen mõelnud, et mul pole valikut ja pean nad igal juhul meie juurde võtma … aga kas ikka pean? Ehk on siiski isegi selles pealtnäha katastroofilises olukorras veel mingisugune kolmas, natuke leebem võimalus?

      Juba tasakesi norskava Eriku kõrvale pugedes ja ennast kergelt kopituse järele lõhnava teki sisse mässides langetan raske südamega otsuse. Ütlen homme proua Kallastele, et me siiski ei saa neid enda juurde võtta, et meil pole võimalik. Ta saab aru, olen selles päris kindel. Ja lapsed … Saaksin ju nendega siiski palju aega koos veeta. Me võiksime näiteks Britt-Marii ja Marissabeli nädalavahetusteks enda juurde võtta, ja vahel suuremad ka, kui nad peaksid tahtma. Selle vastu poleks Erikul kindlasti midagi, niimoodi oleks ju tuhat korda lihtsam. Meil oleks lõbus, võiksime käia igasugustes lahedates kohtades, loomaaias ja niisama jalutamas ja väljas söömas ja kinos ja veekeskustes ja … Neil oleks nii tore, nad saaksid käia kohtades, kuhu neid seniajani keegi polnud raatsinud viia. Nad ei oleks ilma lähedasteta ja üksnes võõraste keskel, nagu sotsiaaltöötaja oli öelnud. Neil oleksin mina. Ja Erik. Omab see siis tõesti nii suurt tähtsust, et nad meiega iga päev koos ei ole?

      Hinges kripeldab miski endiselt, kuid ma uinun teadmisega, et see on meie kõigi jaoks ainuvõimalik ja parim lahendus. Näen kummalist und, kus ema seisab mu ees, juuksed jälle külje peal püsti nagu viimasel korral, kui teda nägin, ja seljas määrdunud hall särk. Ta naerab, laginal ja südamest. „Mis sulle nii kangesti nalja teeb?” küsin. Ema ei vasta sõnakestki, vangutab üksnes pead ja puhkeb taas naerma. „Sina,” ütleb ta siis. „Sa oled mul kõige vanem, aga ikka veel nii naiivne.”

      „Mis mõttes? Ma olen kogu teie kambast eluaeg kõige vastutustundlikum olnud!” nähvan solvunult. Ema on nüüd küll viimane inimene, kes võiks kedagi naiivseks nimetada.

      Ta ei lausu enam midagi, vaid kõnnib minust tasakesi eemale. Kuulen, kuidas ta kaugenedes ikka veel itsitab.

      Ärkan, olles ikka veel ema sõnadest nördinud. Alles siis mõistan, et see oli vaid uni ja tegelikult ema ei ole enam.

      5

      Raev. See on puhas raev, alasti hirm ja vihkamine, mis mulle Lisandra silmadest vastu vaatab. Ma saan aru, kui õde lihtsalt moe pärast draamat teeb ja uksi paugutab, praegu on aga kõik vägagi siiras ja ehtne. „Ma teadsin seda kohe,” lõugab ta ning virutab põrandal vedelenud sorakil juustega nuku jalaga toa teise otsa. „Sa pole kunagi tahtnud meie juures käia, sa ei hooli meist kellestki mitte sittagi! Eluaeg oled ainult iseenda peale mõelnud!”

      Viimane süüdistus on nii ebaõiglane, et ma ei hooli enam isegi sellest, et väiksemad on oma hommikusöögihelbekaussidega sealsamas köögilaua taga, ja karjun talle täiest kõrist vastu: „MINA olen ainult iseenda peale mõelnud?! Huvitav, kes see teid aastate kaupa kantseldas? Kes kärutas teid ringi, kes tegi teile süüa, kes toppis teid riidesse? Kelle sabas te kogu aeg rippusite? Mis teist oleks saanud, kui mind poleks olnud?”

      Mõlemad väiksed tüdrukud nutavad, Marissabel vaatab Lisandralt minule ja tihub vaikselt, Britt-Marii on aga oma kausi kohale kummardunud ning varjab pisaraid. Robert istub teleka ees nagu ikka, aga ma näen, et aegajalt heidab ta minu poole tigedaid pilke. Mul oleks praegu kangesti tarvis Eriku tuge, kuid teda pole, ta läks poodi – kogu söögikraam on pea täielikult otsa lõppenud.

      „Ja kuhu see kõik siis järsku kadus?” Lisandra seisab nagu elav süüdistus ukselävel, suu kriipsuks tõmmatud ja käed ennastõigustavalt vaheliti. „Kõva hoolitseja küll, ise tõmbasid minema, kui ma olin alles üheksane! Robert oli neljane ja Britt-Marii alles päris titt! Sa ei käinud meid algul üldse vaatamaski, sul oli jumalast suva kõigist!”

      Tean, et Lisandral on õigus. Või kas ikka on? „Ma läksin ju linna tööle ja kooli,” õigustan ennast. „Mis ma oleksin pidanud terveks oma eluks siia kopitama jääma? Kuidas sa aru ei saa, see polnud minu kohustus, ema oleks pidanud teie eest hoolitsema!”

      „Ja hoolitses siis või?” Lisandra heidab mulle metsiku pilgu ja tormab siis välja, virutades ukse enda järel kinni sellise pauguga, et ma üldse ei imestaks, kui see hingedelt alla prantsataks.

      Järgmisel hetkel on Robert diivanilt üles karanud. „Robert, oota, ära mine!” Üritan tal käest kinni haarata, kuid ta kisub end järsu rapsatusega lahti ja ongi juba uksest väljas. Näen veel lävelt, kuidas ta haarab värava kõrvalt oma ratta, hüppab selle selga ja kaob.

      Jään väikestega üksi. Istun nende juurde ja püüan lohutada, ütlen, et kõik on korras ja hästi ja et vahel inimesed ikka vaidlevad ja tülitsevad. Britt-Marii ei kosta midagi, kuid tema nägu tõmbub natuke rahulikumaks. Marissabel seevastu ronib mulle sülle ja tahab teada, miks Lisandra vihastas. „Kuhu me peame minema varsti?” tahab ta teada. „Kas kaugele?”

      Klomp, mis tõusis juba Lisandraga rääkides mulle kurku, muutub nüüd lausa väljakannatamatult valusaks. „Ära muretse, tips,” ütlen talle. Annan tüdruku laubale kerge musi ja asetan ta põrandale tagasi. „Ma käin korra ära.”

      Marissabel hakkab virisema, aga ma ei tee temast välja ja põgenen ülepeakaela. Ronin trepist üles kopituselõhnalisele pööningule, kuhu sageli lapsepõlves ema ja tema joomaste sõprade eest peitu pugesin. Lisandra ja Robertki redutasid siin minuga korduvalt. Siinsamas, nende igivanade pappkastide vahel kükitasime maas ja mina üritasin välja mõelda igasuguseid sõnamänge, et väiksemaid lõbustada. Vahel upitasin Lisandra tooli peale ja võtsin Roberti sülle ja niimoodi vahtisime aknast välja. Jutustasin neile, et terve aed on täis haldjaid, ainult et nad kõik on nähtamatud, kuna ei taha, et inimesed neist midagi teaksid. Lisandra ja Robert kuulasid, suu põnevusest lahti, kui ma rääkisin, et haldjad elavad tillukestes kolmnurksetes urgudes mustasõstrapõõsaste all ja liivakastiesine muruplats on nende ballisaal, kus nad korraldavad uhkeid pidusid.

      Astun akna juurde ja tõmban sõrmega üle tolmuste, ämblikuvõrguste klaaside. Kuulen oma peas seitsmeaastase Lisandra peenikest vaimustunud häält ja näen, kuidas ta seisab siinsamas pehkinud tabureti peal, peas kaks lohakalt punutud patsi ja seljas üleliia suur punasetäpiline kleit, mis kunagi kuulus minule. „Mina vist natuke näen neid! Näe, näe, seal põõsaste vahel just vilksas üks mööda!”

      Ja kaheaastane, äsja rääkima õppinud Robert osutab sõrmega allapoole ja kilkab mu süles kaasa: „On jah! On jah!”

      Keeran aknale selja ja neelatan. Miks ma tulin siia üles? Tahtsin veidikenegi omaette olla, kuid ilmselgelt polnud see õige koht, kus seda teha. Siin on liiga palju mälestusi. Mu pilk jääb pidama vanal СКАЧАТЬ