Miraculum. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mismoodi sa saaksid mulle koormaks olla?” Lisandra veenmiseks püüan kõlada nii usutavalt kui vähegi võimalik, kuid tegelikult oma südames pean endale võetud kohustust enam kui lihtsalt koormaks, lausa kohutavaks mäeks oma turjal. „Ja see töölemineku mõte viska palun praegu peast välja. Katsu vähemalt põhikoolgi ära lõpetada, küll siis jõuad tööl ka käia, kas või õhtukooli kõrvalt.”

      „Erik ei taha meid, ta oli ju nii vastu,” sosistab õde vaevukuuldavalt.

      „Erikul on lihtsalt hirm tuleviku ees, nagu meil kõigil. Teda ei saa selles süüdistada. Aga ta hoolib tegelikult teist kõigist ja lõpuks näeb ta ise ka, et muud võimalust lihtsalt pole. Me peame koos kuidagi toime tulema, lastekodu pole mingi lahendus.”

      Lisandra ei vasta enam sõnakestki, kuid ma tean väga hästi, et ta ei taha lastekodusse minna ning tööd leida oleks temavanusel ikka üle mõistuse raske. Seepärast tean ka, et ta ei saa lõputult mulle sõrgu vastu ajada.

      Erik ei räägi järgnevad kaks päeva minuga peaaegu sõnakestki, ainult ühmab napilt, kui midagi küsin. Ometi näen pikapeale, kuidas midagi temas hakkab muutuma. Ta on muutunud justkui mõtlikumaks, aga mis toimub tema peas, seda ei tiku ta mulle ega kellelegi teisele avaldama. Ühel õhtul näen teda uksepiita kompamas ja kulmu kortsutades üles köögilae poole kiikamas. „Mis on? See lagi hallitab jah, juba aastaid ju,” ütlen. „Ja mitte ainult köögis, vaid mujal samamoodi.”

      „See on tervisele ohtlik, tuleks ümber teha,” kostab Erik ning loksutab uuesti ust ja selle piita. „Uksed kukuvad ka kohe eest ära. Katust oleks vaja parandada, uued põrandad panna …”

      Vakatan hetke. Mis jutud need nüüd siis on? „Erik … miks … mis mõttes …”

      Erik toetub käega vastu piita ja keerab näoga minu poole. „No sa ju ise ütlesid, et oled oma otsuse teinud. Olen siin selle peale mõelnud, järelikult tuleb meil linnakorter välja üürida ja hakata siinset maja korda tegema.”

      Olen sõnatu. Siis ikkagi siia elama? Siia, jubedasse hurtsikusse, kus iga nurk toob silme ette ebameeldivaid mälestusi?

      „Või mida sina siis ette kujutasid?” küsib Erik. „Ega sa ometi arvanud, et me nad kõik sinna kolmetoalisesse oleksime toonud? Loomulikult peame siia jääma.”

      Muidugi on Erikul õigus. Probleem on lihtsalt selles, et ma pole väga midagi ette kujutanud. Oli mingi mõte müüa maha nii meie korter kui siinne maja (ehkki kes seda lobudikku küll oleks ostnud?) ning soetada midagi avaramat, kuid täpset visiooni mul polnud. Oleksingi tahtnud neid asju Erikuga arutada, ent ta oli ju viimased paar päeva nii endasse sulgunud.

      Nüüd aga nähtavasti on ta otsuse juba minu eest ära teinud. Ja tegelikult … Erik on hea töömees, ta ehitas meie Mustamäe korteri pea üksinda üles. Samuti on tal häid sõpru, kes saaksid aidata. Äkki on tõesti võimalik see majarisu tundmatuseni ümber teha, nii et midagi vana ei jääks enam alles ega häirima? Teha sellest uus kodu, niisugune kodu, mida siin veel kunagi pole olnud ja mida siinsed elanikud pole osanud ettegi kujutada? Me võiksime panna uue katuse, laed ja põrandad, vahetada need narmendavad ning ajast ja arust tapeedid millegi tõeliselt ägeda vastu, ehitada siia korraliku vannitoa … Mu mõttelend katkeb järsult. Jah, need kõik on ilusad mõtted, aga kas me ikka saame seda endale tegelikult lubada? Terve maja ümberehitamine ja siseviimistlus ei ole teps mitte odav lõbu, eriti kui tahta seda teha korralikult. Üksnes korteri väljaüürimise rahast ja valla makstavast toetusest ei tuleks me kohe päris kindlasti välja, see projekt neelaks palju-palju rohkem. Seda enam, et kogu siinset kampa on ju ometi ka tarvis ülal pidada ja nelja lapse vajadused ei ole väikesed. Ka oma lapse jaoks on vaja peatselt hakata asju ostma. Ütlen seda Erikule, veidi kõhklevalt, kuna ei taha tema äsja tekkinud innustust jahutada.

      „Jah, aga me ei pea ju kõike korraga tegema,” leiab mees. „Tasapisi võiksime hakata kõpitsema. Tead, tegelikult olen ma lapsest saadik unistanud majast! Olen ju eluaeg ainult korteris elanud … See oleks praegu hea võimalus.” Ja enne kui ma jõuan midagi vastata, lisab ta veel: „Anna andeks, et olin alguses nii mõistmatu. See kõik tuli nii järsult ja ootamatult ja ehmatas ikka korralikult ära. Olen nüüd viimastel päevadel rohkem selle kõige peale mõtlema hakanud ja … Tegelikult olen ma sinu üle väga uhke.”

      „Uhke?” ei saa ma aru. „Miks? See on ju loomulik, et ma seda teen. Nad on ju ikkagi …”

      „Jah, aga ma ju tean, kui suur eneseületus see sinu jaoks on. Selle otsuse tegemine oli su jaoks kindlasti väga raske, raudselt üks elu raskemaid otsuseid üldse.”

      „See on küll täiesti tõsi. Ega ma pole siiani kindel, kas see oli üleüldse õige otsus, aga tahaksin vähemalt üritada.”

      Ja nii me siis üritamegi. Teatame sotsiaaltöötajale oma otsusest, toome linnast ära arvuti ja kõik muud isiklikud asjad ning mõned mööblitükid ja alustame sellest, et laseme majja paigaldada interneti. Olen saanud oma tööd seni küll edasi delegeerida, kuid nüüdseks olen juba niigi kaua kõrvale jäänud ja ei saa enam kuidagi viivitada.

      Seejärel paneme kõikvõimalikesse ajalehtedesse ning internetiportaalidesse üles kuulutuse, et anname oma korteri üürile. Meie üllatuseks hakkavad huvilised helistama kohe esimesel päeval ning napilt nädal pärast esimese kuulutuse ilmumist on sobivad kandidaadid leitud. Tegemist on noore tudengipaariga, kes jätab toreda ja vastutustundliku mulje ning me Erikuga ei usu kumbki, et nad võiksid hakata meie korteris mingeid läbusid korraldama, ehkki igaks juhuks loeme sõnad siiski peale.

      Erik alustab tööd hallitavatest lagedest, mina aga pean oluliseks esmalt tubade ilmet muuta, et saada vähekegi kodusemat tunnet. Lisandra abiga küürime kõik põrandad korralikult puhtaks, korjame vanad räpased ja räbaldunud vaibad maast üles ning asendame need meie korterist pärit rõõmsavärviliste kaltsuvaipadega. Ma ei taha siin näha midagi, mis meenutaks ema. Ma ei taha ema peale ikka veel mõeldagi, veel vähem näha ja tunda teda kõikjal enda ümber. Siin majas tuletab teda aga absoluutselt iga asi meelde ning ma asun paaniliselt tegutsema, et likvideerida neid asju nii palju kui vähegi võimalik.

      Ema toast peab saama meie magamistuba, me ei saa lõpmatuseni jääda väikeste tüdrukute toa põrandale madratsite peale magama. Seepärast tuleb selles toas läbi viia eriti totaalne muutumine. Kõigepealt põletame ära selle jubeda vana kušettvoodi koos määrdunud pesuga, mida viimati vahetati tont teab millal. Sama saatus ootab ees ka riidekappi, mis tegelikult ei näegi kõige hullem välja, kuid mille uksed ei käi enam korralikult kinni. Pealegi on mul jonnakas põhimõte: meie endi korralikud ja uued asjad on olemas, milleks jätta siia seda vana risu? Ma ei taha neid asju siin näha, ei taha ja kõik! Nii lendab välja ka vana kummut, kipakas raamaturiiul koos seal vedelevate nõukaaegsete kapsastega ning inetu abstraktses stiilis seinamaal, mida ma lapsest saadik pole sallinud.

      Olude sunnil peab esialgu alles jääma nii köögi kui ka elutoa sisustus. Me ei saanud ju üürile antavat korterit mööblist siiski päris tühjaks teha ning otsustasime need asjad sinna jätta.

      Minu südamesooviks on võimalikult kiiresti osta vähemalt uus köögilaud ja toolid. Kuniks meil neid aga veel pole, katan laua sinilillemustrilise vakstuga ning taburettide inetuse varjavad sarnase sinakaslilla tooniga toolikatted. Vanad ja koledad nõud heidan prügikasti – osa asendame enda omadega, osa ostame uued. Käime nädalavahetusel Eriku ja väiksemate tüdrukutega linnas turul ning ostame ühelt seal kauplevalt mutikeselt kimbu kirevaid põllulilli, mille sätime köögilauale. Kena! Britt-Marii pakub oma tasasel ja tagasihoidlikul häälel välja, et kui kimp ära kuivab, võib ta metsa äärest uue korjata – ta teadvat kohta, kus kasvab ilusaid lilli. Marissabel läheb elevile ja kinnitab, et tema teab seda samuti.

      Nii õnnestub meil vaid mõne päevaga СКАЧАТЬ