Miraculum. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Meil on ju veel ka tore sotsiaaltöötaja proua Kallaste, kes on lubanud hakata meid regulaarselt külastama ja kinnitanud, et tema poole võime oma muredega alati pöörduda.

      Eks neil esimestel päevadel usume või vähemalt tahame oma naiivsuses uskuda, et jäämegi sääraseks roosamannavahuliseks „ideaalpereks”, kes oleks otsekui välja karanud kusagilt superklišeelikust Ameerika filmist. Vanem õde, kes heidab kõrvale oma eelarvamused ja asub väiksemate eest ennastohverdavalt hoolt kandma …

      Kõlab kenasti küll, kuid paraku pole tegelik elu ealeski nagu filmis.

      7

      Septembri alguses läheb Britt-Marii esimesse klassi ja Marissabel lasteaeda ning ma saan rahulikumalt keskenduda tööle. On ka tagumine aeg, sest tööd on kuhjunud juba päris palju. Mitu toimetajat on minu eemaloleku ajal jäänud omadega üsna hätta, sest neile on ju langenud topeltkoormus. Kavatsen nüüd hakata kõike tegema uue hooga. Töö näib üsna ahvatleva ja värskendava vaheldusena, kui oled päevast päeva üksnes kantseldanud lapsi ja kasinud maja.

      Töö juures ahhetavad ja ohhetavad kõik, kes mu lugu kuulevad. Parema meelega ei räägiks ma oma pereasjadest midagi, aga meie toimetuses on see võimatu. Mu kolleegid on ehtsad ajakirjanikud, neist uudishimulikumaid inimesi on raske ettegi kujutada. Isegi ime, et olen seniajani suutnud nende eest oma rasedust varjata.

      „Ma ei saa ikka aru, miks just sina pead kogu selle koorma enda peale võtma?” imestab üks meie toimetuse vanimatest, kuuekümnendates daam Virve Laansoo, kui oleme kogunenud kööginurka väikesele pausile. Tema on mu kolleegidest üks kõige häälekamaid ja energilisemaid daame. Alatasa on tal oma allikatega pahandusi, ikka ja jälle on ta kellegi sõnadest valesti aru saanud või on allikas ise midagi ebaselgelt seletanud.

      „No aga polnud ju mitte kedagi teist,” selgitan talle püüdlikult oma olukorda, ise endamisi kirudes, mis see ometi tema asi peaks olema, keskendugu parem oma tööle ja tehku seda korralikumalt.

      „Aga nende isad?” ei jäta Virve jonni. „Ma sain aru, et nad ei ole kõik selle mehe lapsed, kes sai surma?”

      Hingan valjusti läbi nina ja näen kurja vaeva, et sundida end rahulikuks. Kuskohast ta selle on välja nuhkinud? Ma olen alati töö juures vältinud igasuguseid jutte oma perest!

      „Ei,” lausun läbi hammaste, „kellelgi pole isa. Ega kedagi teist peale minu.” Tekkinud vaikuses loputan oma kohvitassi paari liigutusega puhtaks, virutan restile kuivama ja kiirustan kööginurgast minema, ilma et oleksin mallanud käsigi kuivatada.

      Meil on avatud kontor, kuid madalate vaheseinte abil on igaühele loodud privaatne nurgake. Siia, arvuti taha, prantsatangi nüüd oma vetruvale ratastega toolile istuma ning jään ekraani põrnitsema. Olen endast täiesti väljas ja süda on hakanud vastikult kloppima. Mida paganat nad nuhivad ja surgivad kogu aeg? Miks see peaks nende tagumikku torkima, miks mu õdedel-vendadel isasid ei ole?

      Nagu ma ise vähe oleksin selle peale mõelnud, kuidas kõik võiks olla, kui tegemist oleks ühe ja veel elusoleva isa lastega. Kui oleks olemas teine lapsevanem, kes kogu vastutuse enda kanda võtaks … Paraku sellist lapsevanemat ei ole.

      Minu isa on viimaste andmete kohaselt täiesti elus ja olemas, ehkki ta pole kunagi minu vastu huvi tundnud. Isa ja ema lahutasid, kui olin alles kolmeaastane, ning nii palju kui ma tean, elab isa nüüd kusagil Järvamaal oma uue naise ja kahe teismelise pojaga. Vanaisal on sealkandis mingid tuttavad, tema kaudu olengi seda teada saanud. Lisaks olen ma isa nime huvi pärast guugeldanud ja tean, et ta töötab ühe saematerjalifirma tootejuhina. Suhelnud pole ma temaga kunagi. Miks ma peakski? Mind pole ju tema jaoks olemaski … Olen mõelnud, et mul pole aimugi, mis inimene mu isa on, mis talle meeldib või ei meeldi, mida ta oma elus oluliseks peab. Pool pärandatud geenidest on mulle täiesti teadmata. Ja teine pool on … ema. Super geneetiline pagas küll, pole midagi öelda!

      Mingit elatist isa vist lapsepõlves siiski maksis mulle, sest mäletan ema sagedast kurtmist, et nende sandikopikate eest küll last ära ei toida. Nälga pole ma õnneks kunagi kannatanud, ehkki kahtlemata oleksime rahadega paremini välja tulnud, kui ema poleks lõviosa sellest suitsule ja alkoholile kulutanud.

      Lisandra ja surnud väikevenna isa oli niisiis ema elukaaslane Teet, kes sai õnnetul kombel hukka. Järgnes Robert. Tema papa oli üks ema joomasõber ning kui ma olin mõelnud, et Teet joob palju, siis pärast Mihkli nägemist võtsin oma sõnad tagasi. Mihklit polnud ma kainena vist kunagi näinud, juba hommikul oli tal alati pudel pihus ja keel pehme. Tänasin alati õnne, et ta polnud tahtnud meie juurde elama tulla. Mihkel küll tolknes pidevalt meie pool ja ema samuti tema korteris, kuid sellega asi piirdus. Ametlikult Mihkel tööl ei käinud, kuid ta oli kunagi käinud ehituskoolis ning sel alal mingi aja vist ka töötanud ning seepärast kutsusid ümberkaudsed teda väikese tasu eest sageli mitmesugustele majaehitustöödele abiks. Oma tööd tegi ta viinaveale vaatamata vist üsna korralikult, vähemalt nii rääkis ema alati. Paraku süvenes tema alkoholism pidevalt ning mees ei suutnud pudelita ka tööpostile ilmuda. Nii polnud see tegelikult mingi ime, et ta kord jommis peaga ühe külamehe katust parandades sealt alla sadas. Pealegi nii õnnetult, et lisaks murdunud ribidele sai raskesti vigastada ka tema pea. Mina olin tollal kolmeteistaastane, Lisandra viiene ja Robert kohe sündimas. Rohkem me Mihklit ei näinud ja ega ema temast eriti kõnelnud, aga nii palju ma ema ja ühe naabritädi jutust siiski kuulsin, et Mihklile olevat määratud invaliidsusgrupp ning ta olla suundunud Tallinnasse oma täiskasvanud poja juurde elama. Robert pole oma isaga kunagi kohtunud.

      Britt-Marii isast ei tea ma muud, kui et tegemist olevat olnud ühe siinkandis vaid ajutiselt peatunud abielumehega, kellele ema oma rasedusest isegi ei rääkinud. Seda juttu ei rääkinud ka ema ise, vaid taas kord õnnestus mul kuulda mingeid ähmaseid katkeid ema ja tema tolleaegse sõbranna Pille vestlusest.

      Ja väike Marissabel … Tema sünni ajaks olin juba ammugi kodust lahkunud. Küsisin tollal kaheteistaastaselt Lisandralt, kas ta teab, kes on Mari isa, aga tal polnud aimugi. „Ema ei räägi ju sellistest asjadest, ja kuidas ma küsin,” oli õde seepeale õlgu kehitades kostnud. „Mina igatahes ei tea küll, et emal oleks keegi olnud. Ma pole siin kedagi näinud. Aga noh, paljukest ma siin kodus passin kah.” Sellest järeldasin, et tegemist oli taas mingi üheöösuhtega. Vahest jälle mingi läbisõitev abielumees? Ema puhul poleks ma sugugi imestanud. Imestasin üksnes selle üle, kuidas emal saab meeste seas nii palju lööki olla. Miks neile meeldib selline räpakas, hoolitsemata, ärajoodud olemisega naine? Isaga tutvumise ajal oli ema ilmselt veel asjalikum, Teet ja Mihkel olid aga tema enda sarnased, sellest sain ma veel aru. Aga nood tundmatud üheöösuhted …?

      Niisiis ei saanud ma mingisuguste isade peale loota, kõigega tuli ise hakkama saada. Või ei tea, kuskohast ma seda invaliidist Mihklit pidanuks otsima minema? Või mängima Sherlock Holmesi, et selgitada välja kahe väiksema õe isad, ja ilmuma siis tüdrukutega nende ukse taha? Ha-haa. Väga naljakas tõesti.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне СКАЧАТЬ