Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

      Mõningase võitluse järel soovis kuningas edasi liikuda,

      Sellised kampaaniad õnnestusid paremini karjalastel ja näiteks Norra troonipretendendi Sverre sissidel 1175.–1179. aastal. Nad kasutasid suuskadel liikuvaid suurte küttimiskogemustega väikesi salku, kuid selliste salkade kasutegur polnud tihedalt asustatud piirkondades nimetamisväärt. Paraku tasus aga just neile aladele sõjaretki ette võtta.

      Ka mereretkedele seadsid ilm ja aastaaeg oma piirid. Lahtise tekiga sõjalaeva võis peatada vastutuul või tabada torm. Suurema laevastiku kogumiseks kulus aega, selle tegutsemiseks vajati korralikku plaani ja tublisti läks tarvis ka õnne, et laevad enne varude otsasaamist ikka sihtkohta jõuaksid. Nii läks näiteks 1159. aasta suvel Taani kuningas Valdemar I merele vastutuulest hoolimata: ta oli juba nii kaua oodanud head ilma, et nüüd pidi ta kas riskima meeste hukkumisega või koju tagasi pöörduma. Laevad said nii tugevasti räsida, et enamik pidi ikkagi otsa ringi keerama. Kuningal tuli oma laevalt teisele pääseda, mõõk ühes ja lipp teises käes, koos väheste meeskonnariismetega, kel tuli vahetpidamata sõuda, tegemata vahet ka söömise ajal.25 See oli kangelaslik retk, kuid midagi sellist söandasid vaid vähesed ette võtta.

      Mida kauem retk kestis, seda suurem oli oht sattuda halva ilma kätte. Vahest kõige ohtlikumad olid suured dessantoperatsioonid, kus oht ähvardas nii merelt kui maalt. Alles 1130. aastatel hakkasid taanlased ja slaavlased meritsi ka hobuseid kaasa vedama, mis suurendas nende tegutsemisulatust. Ent nii enne kui ka pärast seda uuendust leidus piisavalt põhjusi, et mitte just liiga sageli suurt hulka sõjamehi merele saata. Seda mõistis väga selgelt kuningas Valdemar, kui ta Dziwna soodes oma laevastikuga sõna otseses mõttes mööda ojasid liikus – kuningriik võib ühe hoobiga kaotada peaaegu kogu ülikkonna.

      Nii suve- kui taliretkede tõhusus sõltus seega oluliselt transpordiprobleemidest. Lahenduseks polnud, nagu näitas ka ülejäänud Euroopa kogemus, pelgalt liiklusvahendite, varustuse ja veoloomade aina suurehulgalisem koondamine. Rünnaku ja vallutuse kombinatsioon, mille Knud ja William I Inglismaal suutsid teoks teha, oli näiteks varakeskaegses Põhjalas peaaegu võimatu: suured väed ei oleks suutnud vaenlase territooriumil talve üle elada ja vaevalt oleksid nad eelistanud pikaajalist ülemvõimu ning maa annekteerimist märksa kiiremini tulu toovale väljapressimisele, sõjasaagi hankimisele ja kõige riisutuga turvaliselt kojupöördumisele.

      Kauplemine ja sõjapidamine ei olnud mõistagi ainsad Põhjala rahvaste suhtlemisvormid. Aastal 1100 olid tavalised valitsejate läbirääkimised, kristlikud misjonid ja piiriülesed abiellumised, kuid nendest tuleb juttu edaspidi. Kõige rohkem hõõrumisi tekkis igal juhul kaubanduse ja sõjaretkede pinnal ning just see hõõrumine viiski välja Põhjala ristisõdadeni.

      2

      VENDI RISTISÕDA TEOORIAS JA PRAKTIKAS (1147–1185)

      1147. AASTA RISTISÕDA

      Ristisõda on õigupoolest raske defineerida, sest kristluse nimel on peetud väga erinevat laadi sõdu ning ühtki neist ei ole toimumise ajal nimetatud ristisõjaks. «Risti võtmine» oli eeltingimuseks paavsti eestvedamisel alustatud «pühas sõjas» osalemiseks või sellele kaasaaitamiseks, ent keskaja juristid ja teoloogid ei vaevunud eriti pead murdma selle üle, mis üldse muutis need sõjad pühaks. Ristisõda sai alguse mitte ideoloogia sünnitisena, vaid sellest haaratud vaimulike ja sõjameeste poliitilise afäärina ajal, mil tavapärased «usukaitsjad» ehk kuningad ja keiser olid sõjas kas omavahel või lausa paavsti endaga. Selline irdumine võitlevast kirikust ei olnud küll püsiv ning peagi võtsid paljud valitsejad risti kanda, kuid 1090. aastatel ei olnud parajasti ükski mõjukatest kuningatest huvitatud Kristuse nimel sõdimisest ülemeremaadel.

      Nii võis paavst Urbanus II haarata initsiatiivi ja lükata aastail 1096–1099 käima kaootilise rahvusvahelise sõjakäigu, mida me tunneme Esimese ristisõja nime all. Selle tulemusena vallutati moslemitelt Jeruusalemm ning Lähis-Idas rajati uued kristlikud riigid ja kolooniad. Teistest sõdadest muutsid selle ettevõtmise erinevaks just taotlused ja tulemused ning viis, kuidas sõjaväge värvati ning juhiti, mitte aga see, kuidas sõda peeti. Sõjamehed võitlesid usuvande all, mis vabastas nii nemad kui ka nende järglased ilmalikest muredest ja vaevadest ning tagas nende hingel lasuvate pattude andeksandmise. Need olid samad lubadused, mida oli jagatud palveränduritele ja sõjameestele vähemates kiriku või muidu õilsa eesmärgi nimel peetud võitlustes. Kui Jeruusalemm oli langenud, polnud sellise mastaabiga üritusi vaja enam ette võtta XII sajandi lõpuni, samuti puudus vajadus püha sõda täpsemalt defineerida või institutsionaliseerida. Üksmeelselt oldi nõus, et see, mida meie nimetame Esimeseks ristisõjaks, ületas tavalisi inimlikke piire: see oli Gesta Dei tulemus ehk Jumala enese saavutus.

      Igal juhul puudus aga üldine üksmeel selles suhtes, millised täpselt olid Esimest või sellele järgnenud ristisõdu õigustanud religioossed eesmärgid. Enamik lihtinimesi arvas, et nad osalevad omamoodi palverännakul, kuid Aleksandria, Tunise ja Konstantinoopoli retke oli üpris keeruline samastada palverännakuga selle tavapärases mõttes. Kristlike kogukondade kaitse islamimaailma piiril ja moslemite võimu all oli muidugi pidevalt vajalik, kuid tavaliselt oli seda lihtsam teha läbirääkimiste ja lepingute kui sõjaga, nagu näitas ilmekalt Friedrich II 1227. aastal. Piirialade kristlased ootasid Lääne sõjameeste sekkumist vaid harva nii suure õhinaga, nagu seda ristisõdijad endale ette kujutasid. Kui viimased vallutasid mõne uue territooriumi või võitsid tagasi kaotatud alasid, sattusid nende püüdlused alailma vastuollu, mis tekkis ülimuslike vaimulike põhimõtete ja maise elu vahel. Pärast Jeruusalemma kaotamist 1187. aastal tõi vajadus Püha Linn tagasi võita ja 1099. aasta kuulsusrikast sõjakäiku korrata kaasa kindlapiirilisema ristisõjakontseptsiooni ning seda realiseeriva masinavärgi tekke. Ristisõjast sai võimalus saavutada religioosset hüve sõdimise läbi ning paavstide õhutusel loodud veenmise, ähvarduste ja tasustamise süsteem, mille siht oli värvata sõjamehi kristluse teenistusse, kui usk kippus ohtu sattuma. Ristisõdade retoorika, seadused, rituaalid ja rahastamine muudeti tavapäraseks. Senikaua oli püha sõda aga üsna laialivalguv mõiste.

      Miks siis otsustas paavst 1147. aastal kasutada just seda vahendit Kirde-Euroopa paganate vastu? Sellesse regiooni olid varemgi tunginud kristlaste väed, tavaliselt keisririigi valitsevate dünastiate juhtimisel. Karolingid, Ottoonid ja Saalid olid püüdnud taanlasi ja slaavlasi alla heita ning sundinud neid ristiusku vastu võtma ja piiskoppidele alluma. Kuid XI sajandi lõpuks oli see tava hääbuma hakanud. Taanlased olid loonud iseseisva kristliku riigi ning slaavlased, kes olid kristlust tõrjunud, ei pälvinud enam keisri suuremat tähelepanu, sest tema pilku köitsid nüüd ennekõike Reinimaa, Lõuna-Saksamaa ja Itaalia. Bremeni ja Magdeburgi – Põhja-Saksamaa suurte piiskopkondade kaitse jäi nüüd nende endi hooleks ning nad püüdsid sellega hakkama saada rahumeelset misjonitööd edendades. Selle näiteks on Vicelinuse, Norberti ja Bambergi Otto misjoniretked 1120. aastatel. Varem idaretkedest kasu lõiganud Saksi krahvide ja hertsogite suhted Saali dünastia viimaste esindajatega jahenesid ja omapäi nad vallutussõdu pidada ei suutnud. Nad ei olnud mõistagi unustanud oma suurriiklikku ettemääratust, СКАЧАТЬ