Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aastail 1110–1124 vähemalt kolm suuremat sõjakäiku slaavi aladele. Neist üks viis teda isegi Rügenile, kuid selle tulemusena ei laienenud riigi ega kiriku valdused.

      Ta jättis oma väepealiku Schauenburgi Adolfi kaitsma Holsteini, kuid Adolf tuli sellega toime ainult liidus obodriitide võimuka valitseja Heinrichiga. Lotharist sai 1125. aastal Saksamaa kuningas ning tema tähelepanu koondus lõunasse. Kirdepiir jäi suuresti piirialade elanike endi hooleks ja kui Lothar 1137. aastal suri, jäid nad pärilustüli tõttu mitmeks aastaks ilma tavaliselt sõjaretki juhtinud hertsogita.

      Piirialade elanike all pean siinkohal silmas saksimaalasi, kes elasid teisel pool Elbet «Holsatias» ehk «Nordalbingenis» (Holsteini lääneosas) Limes Saxonicus’e tarade ja metsade taga. Saksimaalased olid hoolikalt kujundanud arusaama endast kui turdadest, vapratest ja elajalikest meestest, kuid isegi nende arvates ei pidanud holsteinlased seadustest miskit ning olid kartmatud ja metsikud. Nagu piirialale kohane, olid siinsed asukad enamasti vabad, õilsameelsed, oskasid hästi relvi käsitseda ning suutsid sõjast räsitud põllumaalt saadavat kesist elatist suurendada tuluga, mis tõusis sõjameheteenete pakkumisest või rüüsteretkedest. Hertsogid ja kuningad võtsid neid oma teenistusse, kuid enamasti ei usaldanud neid. Nende ohjes hoidmiseks kasutati nii maaeraldusi kui ka slaavlaste sissetungi ohtu. Ei ole teada, kas põhjuseks oli soov kätte maksta slaavlaste rüüsteretke eest Segebergi või rivaalitsemine Saksimaa suurnike vahel. Igatahes otsustas rühm rajamaalasi äkitselt hõivata iidsest piirist ida pool asuvad maad ja need enda omaks kuulutada. Aastail 1140–1143 suundus mitukümmend aadliperekonda Vagrimaale, tõrjus sealt välja vendi pealikud, rajas linnuseid ja mõisu ning jäigi paigale. Nende krahv Adolf II ja tema krahvitiitlit ihkav rivaal Badewide Heinrich tungisid veelgi kaugemale itta polaabide maale, kus hõivasid Lübecki ja Ratzeburgi linna. Nii kadus kolmsada aastat püsinud Limes’e tähtsus poliitilise piirina. See oli ilmselge maadevallutus, mitte ristisõda, kuid misjonär Vicelinus, kes oli sealkandis tegutsenud juba viisteist aastat, võis nüüd saada algul Oldenburgis ja seejärel Lübeckis piiskopiks, nii et siit võitis ka kristlus. Need meetodid, mida sissetungijad maade hõivamisel ja anastamisel kasutasid, andsid juba ettekujutust, kuidas tuleviku «pühad» sõjad välja hakkasid nägema. Raskerelvastuses rüütlite väikestest salkadest ning pisikestest taraga piiratud kantsidest piisas uue piirkonna hõivamiseks. Seejärel toodi aga kohale kolonistid, kes raadasid asustamata alasid ja suurendasid uute maaisandate sissetulekuid. Ühes kolonistidega tulid ka misjonipreestrid slaavlasi «taltsutama» ja neilt kümnist nõudma. Selline traditsioonilise slaavi võimu- ja ühiskonnakorralduse lõhkumine oli midagi uut: X sajandi saksa vallutajad olid piirdunud andami ja sõjateenistuse nõudmisega ning pidanud end ülal üsna sarnaselt minemalöödud slaavi väepealikega. Piiskopid olid ristimise asemel rahaga rahul ja elu võis tavapäraselt edasi minna. Nüüd aga lahutati slaavi talupojad oma senistest isandatest ja religioonistki ning sunniti harima sisserännanud maavaldajate põldu ja pidama nende karja. 1145. aastaks oli vendi ülemvalitseja Niklot läänepoolsetest aladest lõplikult ilma jäänud ja lõuna poolgi olid kunagise Nordmarki slaavlased osaliselt tunnustanud Saksi markkrahvi Albert Karu võimu.

      Samal ajal jõudsid Lääne-Euroopasse teated, et moslemid on vallutanud kristliku Edessa vürstiriigi. Paavst Eugenius III kuulutas välja ristiretke Püha Maa päästmiseks. Ristisõja peamine propageerija ja korraldaja oli mõjukas tsistertslasest Clairvaux’ abt Bernard. 1146. aastal õnnestus tal veenda paljusid Prantsuse ja Lõuna-Saksa rüütleid risti võtma ning kuningas Louis VII ja Konrad III juhtimisel valmistuma retkeks itta. Mujal oli vastukaja märksa kesisem: ei Bernard’i kuldne hääl ega tema kirjade kõmisev toon suutnud tuua ristisõdijate leeri loodetud hulgal hispaanlasi ega Põhja-Saksa aadlikke. Eugenius lahendas olukorra Hispaanias sellega, et andis Kastiilia kuningale Alfonso VII-le õiguse rünnata Hispaania, mitte aga Süüria moslemeid. Samasuguse lahendustee leidis Bernard 13. märtsil 1147 Frankfurdi Riigipäeval, kus Saksi aadlikud valjuhäälselt nõudsid, et neil lubataks rünnata idapiiril paiknevaid paganlikke slaavlasi. Bernard teatas sellest Eugeniusele ja 13. aprillil 1147 kutsuski bulla «Divina dispensatione» Põhja-Euroopa kristlasi Jeruusalemma suundumise asemel Havelburgi piiskopi Anselmi juhtimisel sõjateele kohalike paganate vastu. Siinsetele ristisõdijatele antud privileegid, hüvitised ja au olid samad kui muudelgi ristisõdijatel, kuid eesmärk sootuks teine. Püha Bernard määratles seda ristisõda mitte suuna, vaid eesmärgi järgi. Ta nõudis, et ristisõdijad võitleksid paganatega seni, «kuni nad Jumala abiga on usus pööratud või hävitatud». See tähendas, et ei saanud olla juttugi vaherahust või ristiusust keeldunutelt andami nõudmisest – ainus valik seisis ristimise või sõja vahel.

      Ei ristisõja idee ega sunniviisiline ristimine polnud üleskutsele vastanud taanlastele, saksimaalastele ega poolakatele võõras: nad olid käinud Jeruusalemmas sõdimas ja palverännakul või mõlemal korraga ning saanud selle eest ka patud andeks ja muidki hüvitisi, mis selliste ettevõtmistega kaasnesid. Nende esivanematele oli korduvalt ristiusku peale sunnitud ka surmaähvardusel, kui nad vastu hakkasid. Mõnes mõttes olid taanlased sama teinud 1135. aastal, kui nad vallutasid Arkona ja ristisid kõik selle kaitsjad, kuigi tulemused ei olnud just eriti lootust andvad. Ka poolakad olid püüdnud pommerlasi samal moel kiriku rüppe tuua. Ometi ei olnud nad harjunud pidama naabritega sõda religioosse kompensatsiooni eest ega keeldunud vastu võtmast andameid. Kui saksimaalased nõudsid endale vabu käsi slaavlastega tegelemiseks, pidasid nad silmas ennekõike traditsioonilisi eesmärke ehk siis alistamist ja andamite kogumist või uute maade hõivamist. Taanlaste jaoks oli see võimalus kätte maksta piraatidele ja orjapidajatele, poolakatele aga šanss anda õppetund preislastele. See, et vürst Niklot ja tema alamad olid paganad, oli teisejärgulise tähtsusega, kuid kogutava väe kindlameelsust tugevdas märgatavalt Nikloti ootamatu kallaletung Vagrimaale 1147. aasta juunis, kui vürst laastas uusi asundusi ja andis selgelt mõista, et ta kavatseb piirkonna taas endale võita.

      Nii algaski 1147. aasta suve lõpus kahe Taani laevastiku ja kahe Saksi väekoondise võimas rünnak obodriitide vastu. Taani krooni taotlevad Knud V ja Svend III loobusid ajutiselt oma erimeelsustest ning võtsid koos Bremeni peapiiskopi Adalberdi, Saksimaa noore hertsogi Heinrich Lõvi ja ühe saksilaste armeega pihtide vahele Nikloti uue eelposti Dobinis. Teine Saksi väekoondis marssis legaat Magdeburgi Anselmi juhtimisel 135 kilomeetri kaugusel asuva ljuutitšite Demmini linnuse peale. Paistab, et Niklot kasutas oma võimalusi väga nutikalt. Dobin oli väike asula, eemal tähtsamatest teedest, keset soid ja järvi, ning tõmbas tähelepanu just sellega, et vürst ise oli lasknud seda samal suvel kindlustada. Ometi tõmbas see enda peale kaks väekoondist, samal ajal kui kolmas oli jäetud valvele Wismari lahte Taani laevadele. Niklotil õnnestus panna rügenlased seda laevastikku merelt ründama. Teise taanlaste armee puistas laiali Dobini kaitsjate äkiline väljatung, kusjuures järv takistas saksilastel neile appi tõttamast. Peagi olidki kaks kuningat Taani tagasi ruttamas, et jätkata seal oma kodusõda trooni pärast. Hertsog Heinrich ja peapiiskop jäid linnuse alla seni, kuni kaitsjad lubasid end ristida. Seejärel aga tõmbusid väed sõjakäiku jätkamata kiiresti tagasi. Kui mõned agaramad ristisõdijad soovisid jätkata rüüstamist, et vastaseid alistada, kohtasid nad Saksi rüütlite vastuseisu: «Kas pole mitte maa, mida me laastame, meie maa, ja rahvas, kellele kallale tungime, meie rahvas?»26 Nad ei tahtnud tappa seda hane, kes neile kuldmune muneb, isegi oma hingeõnnistuse nimel mitte.

      Demmini alla jõudnud armees oli arvukalt piiskoppe (Mainzi, Halberstadti, Münsteri, Merseburgi, Brandenburgi ja Olomouci piiskop ning legaat Anselm Havelbergist). Neil õnnestus maha põletada Malchowi paganlik pühakoda koos selle ebajumalakujudega. Kuid väkke kuulus ka kaks maanäljas Saksi parunit, markkrahvid Konrad ja Albert Karu, kelle nõudel liikus sõjavägi itta ning asus piirama kristlikku Szczecini linna. Müüridele ilmusid ristid ning Pommeri piiskop Albert ja vürst Ratibor tulid selgitama, kui valesse kohta olid ristisõdijad sattunud. Juhid asusid läbirääkimisi pidama, sõdalased aga pöörasid nurisedes otsa ümber.

      Seega ei saa esimest Põhjala ristisõda kuidagi edukaks pidada, ei sõjalisest ega ka idee elluviimise seisukohast vaadatuna. Vürst Niklot valitses endiselt obodriite ida pool Lübeckit – paganlik väepealik paganlikul maal, kes oli saavutanud saksidega СКАЧАТЬ