Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Rügeni saarel oli kaks võimsat linlikku asulat: saare kirdetipus kõrgelt valgelt kaljult merd valvav Arkona ning saare lõunaosas järvelinn Karenz (tänapäeval Garz). Arkona näiliselt eiras tavapärast rannikult eemalehoidmise põhimõtet, kuid kaljud olid siin liiga kõrged ja järsud, et keegi oleks saanud otse maabuda, mistõttu meresõitjad pidid sinna jõudma mööda Rügeni keskosas asunud madalaid laguune või riskima lõunarannikul veidi madalamate kaljude juures maabumisega. Suurem osa asulast on tänapäevaks kadunud, väljakaevamised on aga siiski igati kinnitanud XII sajandi Taani ajaloolase Saxo kiidusõnu. Tänu kaljule ei olnud castrum’it või tsitadelli vaja. Siiski piiras asulat kohati kolmekümne meetri kõrgusele ulatuv mullast ja puidust vall, millest pääses läbi vaid väga tugevasti kindlustatud väravatorni kaudu. Värava taga paiknesid ümber valli elamud, siis oli veidi tühja maad ja seejärel paiknes tänaseks tõenäoliselt jäljetult puhtaks pühitud alal jumal Svjatoviti pühakoda. See kujutas endast rahvusvahelist palverännukeskust, mis tänu ohtratele annetustele toimis ka varakambrina, kuid ennekõike mõistagi avaliku pühapaigana. Siia tulid kokku kogu Läänemere kaupmehed, siia kogunesid ruugide sõjamehed nõu pidama ning vastu võtma korraldusi ülempreestrilt, kelle imetabase hobu selga ei olnud lubatud kellelgi istuda. Lõunas asunud Karenzit kaitsesid juba järv, jõgi ja soine maastik, kuid neile lisaks ka suhteliselt tavapärane ringvall. 1168. aasta paiku oli Karenz ilmselt muutumas varjupaigast suhteliselt rahvarohkeks asulaks. Vähemalt kirjeldab Saxo tihedalt kokkusurutud elamuid, kust lämmatav lehk tõusis taevani. Arheoloogid on leidnud ka linna kõrgemas osas kolm väikest platsi, mis olid mõeldud pühakodadele.

      Piki Peenet elanud ljuutitšitel oli mitu hästi kindlustatud linna. Neist tähtsaim, Demmin (tõlkes «suitsukoht») asus kaugemal ülesvoolu. Siin said kokku kolm jõge ning liiklus Mecklenburgist ja Holsteinist võis viimased poolsada kilomeetrit mereni kulgeda mööda jõge. Pärast vallutamist XII sajandi algul sai sellest Pommeri hertsogite ja vürstide põhiline kants. Varem oli aga see olnud redarii tsitadell ja kultuskeskus, kus elas jumal Radegost.

      Odra suudmes valitses vana linn, mis tänapäeval kannab poolakate jaoks nime Szczecin (saksa k. Stettin), kuid omal ajal oli see pomeraanidele arvatavasti Szcztno ja taanlastele kindlasti Burstaborg ehk Harjaselinn. See oli «pomeraanide linnade ema»14, mille vallid ümbritsesid paganlikul ajal (enne 1127. aastat) kolme templiga küngast ja mida peeti ligipääsmatuks. Saxo kinnitab, et kasutati isegi väljendit «turvaline nagu Stettini vall».15 Misjonär Bambergi Otto leidis siit eest 900-perelise kogukonna, nende seas ka varanduse, sidemete ja sõltlaste poolest rikka Domislavi, kelle majapidamises olnud 500 inimest ja kes olevat olnud kaaslinlastele seaduseandjaks. Üks teine ülik võis merele saata omaenda kuuest alusest koosneva laevastiku ja kui arvestada kõikvõimalike seiklejate poolt siia toimetatud orje, võis linna elanikkond ulatuda mitme tuhandeni, kõigi üle valitsemas preestrite mõjuvõimas kildkond. See oli koht, kus võis rikkaks saada, sest siin said kokku neli kaubateed ning merelaevad ja jõepaadid. See oli linn, mis 1127. aastal suutis sõdida ruugide vastu ja neid ka võita.

      Selle võimsa ema tütardeks olid Wołogoszcz (Wolgast), Uznam (Usedom), Lubin (Lebbin), Wolin (Wollin) ja Kamień (Cammin). Need asusid pikkade kitsaste kanalite ääres, mille kaudu Peene ja Odra Szczecini lahest merre suubuvad, kujutades endast korralikult kaitstud kohti turuplatside ja sadamatega, võisteldes üksteisega kaubanduses ja suutes enda kaitseks välja käia piisavalt laevu ja mehi. Kunagi oli neist võimsaim olnud Wolin, mida viikingid nimetasid Jomsburgiks, kuid Odra saarte valitseja tähtsus oli langenud sedamööda, mida enam täitus Dziwna mudaga ja mida enam tõusis merekaubanduses esile Szczecin. 1000. aastaks oli selle konkurendiks tõusnud Kamień. Esimesed misjonärid ristisid linnas 1124. aastal 2156 inimest ja rajasid sinna kaks kirikut. Wołogoszcz võttis maksu Peenel liikuvatelt alustelt ja kontrollis ümbruskonda nii mandrilt kui ka Usedomi saarelt. Vojevoodil oli 1127. aastal kahekorruseline maja, rääkimata juba templist, linnaisandatest ja tohututest rikkustest.

      Odrast ida pool, edasi mööda Pommeri lagedat rannikut ja Perseta jõge pidi ülesvoolu jäi Kołobrzeg (Kolberg), mis oli ainulaadne oma soolatöönduse poolest. Veelgi kaugemal ülesvoolu asus Białogard (Belgard), kuhu Poola valitseja oli X sajandil rajanud lühiajaliseks kujunenud piiskopkonna ja kus nüüd asus pomeraanide knes’i residents. Sealt edasi, lõuna pool Vislat, oli rannik asustamata ja tee kulges üle künkliku maastiku Gdański (Danzigi) sadama suunas, kus abaja ääres asusid grod ja suburbium, mida valitses Poola hertsogi asehaldur.

      Eeltoodu sisaldab tähtsamaid vendi linnu. Kui nende elanikkond ei olnudki võrreldav Reinimaa või flaami linnade keskmise rahvaarvuga, oli see üldiselt hõreda asustusega Läänemere piirkonna kohta siiski silmapaistvalt tihe. Nendega võis võrrelda ainult Schleswigi (Slesvig) Taanis, muud Skandinaavia sadamad ja turukohad aga tundusid nende kõrval päris tillukestena. Peale selle oli neil ka märkimisväärne mõju ümbruskonnale.

      Vaatleme selle mõistmiseks veel kord vürstivõimu. Vürst oli suurmaaomanik, tugevaima ratsaväe pealik, sai alamatelt makse ja toiduse. Tõenäoliselt ilmutati tema suhtes äärmist alandlikkust, mis ületas tunduvalt näiteks taanlase või rootslase suhtumise oma kuningasse: põlvitamine, ülistuskõned, jalgade suudlemine. Vürsti suguvõsa oli püha ja obodriitide puhul ulatus see vähemalt X sajandi algusse. Vägevamad mehed, kes tema võimu tunnistasid ja talle oma kaaskonda pakkusid, olid aga sageli linnaelanikud. Oma asjade lahendamiseks ning isegi sõja ja rahu otsustamiseks pidid vürstid kõike arutama koos linlastega avalikul suurkogul või vahel ka ladina autorite mainitud «senatites» ja «magistraatides». Tihtipeale tegelesid ülikud võõramaiste randade või võistlevate linnade rüüstamisega, mis võis kaasa tuua kogu hõimu haarava sõja. Sellisel juhul kutsus knes rahvast sõtta ja jagas korraldusi linnakaitsjatele. Siiski tundub, et üldiselt oli side linnade ja vürstide, eriti just ljuutitšite linnade ja pomeraani vürstide vahel üpris lõtv. Vürst saatis vojevoodi linnust haldama ning tolle, makse ja muid koormisi koguma, linnades elavad ülikud aga tegelesid oma asjadega ja järgisid enamasti kohalikke huve.

      Obodriitide vürst suutis nähtavasti ajavahemikus 1083–1127 luua Saksi ja Taani palgasõdurite abil nii tugeva eraväe, et võis linnadele ettekirjutusi teha. Peab märkima, et see valitseja, Heinrich, oli võõrsil hariduse saanud kristlane. Kui pärast tema surma vürstisuguvõsa kukutati, muutsid kodusõda, Taani ja Saksi vägede sissetungid ning territooriumi kaotamine vagrilastele sõjapealiku ameti hädavajalikuks. Samas oli ruugide knes pelgalt maaomanik, kes juhtis vägesid vaid siis, kui «senat» seda otsustas. Senatis aga domineeris Arkona ülempreester.

      Paganlus mõjutas vendide sotsiaalset struktuuri üpris oluliselt. Kogu maa oli täis pühapaiku – hiisi, tammesid, allikaid ja kaljusid – , kuhu talupojad võisid ohvreid viia ning viljakusriitusi ja muid pühasid toiminguid pidada, et elada sõpruses arvukaid jumalaid tulvil maailmaga, mille kõrgeim valitseja oli patriarhaalne taevavaim. Selliseid pühapaiku oli ka Rootsi, Taani, ja Saksimaa maakohtades. Need suutsid sajandeid püsida kõrvuti kristlike kirikutega, olles rahvale liiga omased, et ristiusk suutnuks neid täielikult välja juurida. Slaavi paganluse eripäraks oli aga preesterkond, mis suutis jumalate austamise kujusid nikerdades, kultusobjekte luues ja jumalakodasid püstitades märksa mõjusamaks muuta. Linnades said preestritest tänu ennustuskunstile ja rahvast ühendavate rituaalide läbiviimisele otsekui iseenesest kogukonna juhid. Metsas neil alati nii hästi ei läinud: Bambergi Otto kohtas üht preestrit, kelle toiduseks olid peamiselt üheainsa püha sarapuu pähklid.16 Linnatemplites oli elujärg mõistagi tunduvalt parem. Gützkow’ elanikud kulutasid 300 marka jumalakoja püstitamiseks ja pidasid seda nii ilusaks, et ei suutnud seda isegi pärast ristiusku pöördumist maha lõhkuda. Szczecinis oli neli jumalakoda ja mitmed pühad elamud, kus ülikud pidutsesid keset kulda ja hõbedat. Arkonas täitsid neljapäise jumala Svjatoviti pühamu varakambrit kõigile ruugidele kehtestatud maks ning vabatahtlikud annetused meretagustelt külalistelt, kes otsisid õnne või nõu. Väidetavalt olevat kogu hõim lõikuspeoks kogunenud pühamu ette ja ohverdanud seal veiseid. Ülempreestril, ainsal slaavlasel, kel oli lubatud lasta СКАЧАТЬ