Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ebajumalakummardamine sai tagasilöögi, kui Pommeri vürstid võtsid vastu ristiusu ning andsid Saksa misjonäridele voli hävitada pühakodasid ja rajada kirikuid. 1124. ja 1127. aasta misjoniretked andsid sellise hävitava löögi Odra-äärsetele paganate pühamutele, millest need enam päriselt ei toibunudki. Samal ajal lubas obodriitide knes Heinrich Saksi preestritel rünnata mõningaid oma alamate pühamuid kirveste ja tõrvikutega. Kuid Heinrichi surma järel sidus esilekerkinud sõjapealik Niklot end selgelt vana usuga, jäädes paganaks kuni oma surmani 1160. aastal. Tugevad ja iseseisvad ruugid hoidsid kultuse, pühakojad ja ohverdamiskombed alal 1168. aastani. Linnad ei loobunud mitte mingil juhul oma jumalatest ilma vürsti surveta ja isegi sel juhul võis reaktsioon sageli olla äge ja verine.

      Miks küll ühed vürstid paganlust ründasid, teised aga soosisid? Nad kõik tahtsid suurendada oma võimu ja kahtlemata oli linnade kontrolli all olevate pühakodade ning kohalike preestrite asendamine vürstlike kirikute ja neile alluvate preestritega valitsejatele kasulik. Ometi oli, nagu ütlesid Szczecini elanikud, uus jumal sakslaste jumal, ning vürst, kes pidas võitlust sakslaste vastu, ei pruukinud sugugi soovida sellist jumalat oma maale lubada. Vagrilased ja obodriidid võisid mäletada X sajandi süngeid aegu, mil nad olid muudetud Saksi piiskopkondade andamikohuslaseks ja pidid tasuma «slaavikümnist». Suhteliselt vähenõudliku Saksi misjonäri Vicelinuse (tegutses obodriitide seas umbes aastail 1125–1154) selja taga seisid maanäljas Saksi piiriasukad, kes nüüd ei püüdnud mitte enam lihtsalt slaavlasi maksustada, vaid lausa nende maa endale haarata. Ammust aega maad asustanud vanad jumalad võisid olla oma sõltumatuse eest võitlevale knes’ile paremad liitlaste kui vaenlastena. Sõjaline situatsioon muutis paganluse ligitõmbavaks Niklotile, Rügeni vürstil ei olnud aga ilmselt sellist kaalu, et ta võinuks otsustada, milline usk on alamatele parem. Vähemalt seni, kuni taanlased 1168. aastal ruugide ebajumalakujud hävitasid, ei tunnistanud nad ilmaliku valitseja ega tema suguvõsa ainuvõimu.

      Nii kujutasid lääneslaavlased 1100. aasta paiku endast tarmukalt arenevat hõimukogumit, kelle omapärane poliitiline korraldus peegeldas kompromissi linnade ja osastisvürstide huvide vahel. Kompromiss oli üpris edukas nii selles mõttes, et mõlema võim kasvas, kui ka selles mõttes, et 1140. aastani suudeti tagasi lüüa välisagressioon. Vürstid vajasid sõjapidamiseks linnade käsutuses olnud pikklaevu, linnad aga vürsti maavägede kaitset.

      Kui need kaks jõudu omavahel liitusid, oli teistel Põhjala rahvastel põhjust hirmu tunda. Slaavlaste sõjalaevastik sarnanes tublisti viikingite omaga, suutes näiteks 1135. aastal jõuda isegi Lõuna-Norra Konghelle linnani. Eemalt võis seda segi ajada taanlaste laevastikuga.18 Kui aga laevad lähemale jõudsid, ilmusid nähtavale pöetud pead ning oli kuulda vendidele iseloomulikku sõjakisa, mis tähendas, et rünnatavatel on aeg põgeneda või koguda julgust ja astuda vaenlasele vastu. Maal olid nad kogenud ratsamehed, kes rünnates ootamatult oma väikestel hobustel, keda tänapäeval kasvu järgi pigem ponideks peetaks. Nagu laevadki, nii olid ka hobusekasvandused ja – tallid ilmselt ülikute valduses, kes sõja ajaks sõltlased ratsude selga panid. Nad ei olnud nii raskelt relvastatud kui Saksi või Taani ratsaväelased ning lootsid rohkem kiirusele ja üllatusmomendile kui lähivõitluses mõõga ja oda osavale käsitsemisele. Üldiselt oli tugeva kondiga hobuste puudumine muidugi miinus, aga sõjaretkede, varitsuste ja rüüstamise jaoks kõlbasid vendi «metsratsanikud» päris hästi.

      Gdańskist kuussada kilomeetrit ida pool elas veel Põhjalasse asunud slaavlasi, kellest sai mõjukas poliitiline ja majanduslik jõud. Polotski ja Novgorodi idaslaavlased olid piirkonda saabunud enne IX sajandit, teinud laantes ja suurte jõgede ääres endale maa elamiskõlbulikuks ning tunnistanud X–XI sajandil Kiievi vürstiriigi eeskujul valitsevat dünastiat ja ristiusku. Nende kohta kasutati omajagu segase päritoluga mõistet «Russ» (Bremeni Adamil «ruzzi»), kuid nad ise pidasid Russiks lõunapoolseid alasid, kus elas suurvürst ja kust olid pärit piiskopid. Nii Läänemere slaavlastest kui ka muudest ümberkaudsetest rahvastest eristas neid ennekõike kristlus, mida sümboliseerisid Püha Tarkuse ehk Sofia katedraalid Novgorodis (ehitatud 1045–1052) ja Polotskis (umbes 1100) ning Kolmainsuse katedraal Pihkvas (umbes 1137). Kristlaste, linlaste ja vürsti (knjaz) alamatena esindasid Põhjala venelased Bütsantsi tsivilisatsiooni, kaupmeeste ja põllumeestena aga sõltusid sellest, mida nad hankisid ümberkaudsetelt rahvastelt või neile müüsid – orje, nahku, vaha, mett. Novgorodi ühiskond oli sel hetkel mitmekihilisem kui balti ja soome hõimude oma. Seal kasutati suurtes maavaldustes sõltuvate talupoegade tööjõudu, samuti oli tekkinud ülemkiht, kuhu kuulusid ülikud, maata sõjamehed, kaupmehed, mungad ja preestrid. See oli suhteliselt suuri kulusid eeldav ühiskond ega oleks saanud püsida ainult tasapisi laieneval maaharimisel, millega vene talupojad tegelesid suurte jõgede ja järvede ääres. Hädavajalik oli toidu ja metsasaaduste pidev import kõikjalt Kirde-Euroopast, mistõttu venelased kehtestasidki piirkonna üle oma majandusliku ülemvõimu ja võtsid enda kätte olulisemad kaubandusteede ristumiskohad. Ilmeni novgorodlased kontrollisid kaubavedu Volga ülemjooksule ning hoidsid Laadoga ja Pihkva linna toel oma võimuses Laadoga ja Peipsi järve. Väina jõe ülemjooksul olid Dneprile viivad teed Polotski kontrolli all. Nende kaubakoridoride abil suutsid nad tagada kogu Läänemerelt Mustale ja Kaspia merele suunduva kaubanduse koondumise enda kätte. Samuti võimaldas see ümberkaudsete rahvaste kaupade jõudmist esmalt nende hindava pilgu ette. See oli suhteliselt väikesearvulise rahva hegemoonia, mis rajanes liiklussoonte ainukontrollil. Nende jõukus sõltus laevadest ja lohistitest. Seni ei olnud nad veel hakanud laiendama poliitilist võimu, kuid Novgorodi positsioonid muutsid linna Läänemere idaosas sama domineerivaks kui Saksimaa ja Poola selle lõunakaldal.

      Visla suudmest idas laiusid pea kogu Läänemere rannikut mööda Lääne-Venemaa kõrgendikeni välja tihedad lehtpuumetsad. Vendi metsades oli liikumine raskendatud, siin ei olnud see enamasti aga üldse võimalik. Kuivanud puude rägu, tihe alusmets, järved, sood ja künkad piirasid inimasustuse võimalused rannariba ning Visla, Nemunase ja Väina oruga. Vaevaliselt metsa käest võidetud ala serval aga jalutasid tammede, saarepuude, jalakate, pärnade ja vahtrate all ikka veel rahulikult tarvad, piisonid, karud ja põdrad.

      Piirkonnas, mille ulatus põhjast lõunasse oli veidi üle kuuesaja ja idast läände umbes viissada kilomeetrit, elas rühm rahvaid, keda me tänapäeval nimetame balti hõimudeks. Nad olid tõenäoliselt siia jõudnud juba indoeurooplaste esimese läände suundunud rändelainega ja 1100. aastaks elanud paigal juba kolm tuhat aastat, mille jooksul olid kaotanud osa oma esialgsetest aladest uutele tulijatele. Nende keel oli arhailine ja jagunes ida- ja läänebalti rühmaks. Ühine tsivilisatsioon ja ühised religioossed arusaamad lubavad neid käsitleda samamoodi üheskoos nagu lääneslaavlasi, kuid kas nad ka ise end selles valguses nägid, ei ole teada. Juba ammusest ajast olid nad elanud eraldi, võttes enda alla selgelt piiritletud maa-alasid. Need hõimud olid 1) preislased, keda selle nime all mainitakse esimest korda IX sajandil («Baieri geograafi» teoses) ja kes elasid Visla alamjooksu, Narewi, Nemunase ja Läänemere ranniku vahel;

      2) leedulased, kes elasid Nemunasest põhja ja ida pool, selle lisajõgede Nevëžise ja Vilija vesikonnas;

      3) läti hõimud, kes elasid Väina alamjooksul: põhja pool jõge latgalid, lõuna pool semgalid ja seelid;

      4) kuralased, keda esimest korda mainivad IX sajandi ladina allikad ja kelle kohta skandinaavlased kasutasid väljendit kurir, elasid Läänemere ja Riia lahe vahele jääval poolsaarel, kõnelesid läti keele sugulaskeelt, kuid olid segunenud soome-ugri hõimudega ja kohati viimastelt kombeid üle võtnud.

      Need suuremad rühmad kujutasid endast tegelikult väiksemate rühmade kooslust, mida me võime nimetada hõimudeks. Viimased olid eelajaloolise aja lõpuni põhilised poliitilised üksused. Hõimu võis mobiliseerida sõjaväena (karja preisi, karias leedu keeles), seda sai kutsuda üldkogule (wayde), sellel olid oma pelgupaik-linnused ja see kandis kollektiivset vastutust oma piiride kaitsmisel. Mõned hõimud olid kahtlemata väga vanad (Ptolemaios mainib kaht edelapoolsemat preisi hõimu, galinde ja sudoove, juba II sajandil СКАЧАТЬ