Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühine jõukuse jahtimine oli väikesearvulise kihi, rahvusvahelise kaubandusega seotud eliidi privileeg, kes suutis end varustada transpordivahendite, kaupade ja relvadega ning omandada keeleoskustki. Nende ja vähemate privileegidega kihtide vahel valitses pidev umbusk ja vaenulikkus, mida vahel õnnestus leevendada teatud kompromissidega.

      Nii oli see näiteks skandinaavlaste ja venelaste ning karusnahku pakkunud Kaug-Põhja asukatega. Norralased reguleerisid need suhted niinimetatud Finnkaup’iga ehk monopoliga, mille kuningas andis mõnele oma põhjapoolsemale suurnikule. See sai õiguse minna igal talvel väikese väesalgaga Lapimaale, koguda sealsetelt elanikelt andamit ja samal ajal müüa neile vajalikke kaupu (finnferth). Vägi oli vajalik nende laplaste karistamiseks, kel jäi skatt tasumata, ning nende karjalaste minemaajamiseks, kes üritasid laplasi täpselt samamoodi ekspluateerida, pidades silmas Novgorodi ja Soome turu huve. Üldise arvamuse kohaselt võisid norralased sellise süsteemiga teenida hiiglaslikku kasu, kuid paraku kaasnes sellega röövimisi, süütamisi ja tapmisi, ning et kõik sujuvalt kulgeks, võeti pidevalt ette karistusretki, mida mõnikord juhtis lausa Norra kuningas ise. Sama lugu oli Novgorodis: kaubandusmonopoli kehtestamiseks ümberkaudsete soome-ugri rahvaste seas tuli vürstil aeg-ajalt võtta ette sõjaretk, tappa, põletada ning hirmutada, kuni pealikud lõpuks põlvili langesid ja nahakoormad teele läkitasid. Karusnahakaubanduses ei valitsenud mingit vastastikust armastust ja usaldustki oli napilt. Kroonika pajatab 1193. aasta kohta, et vojevood Jadrei sõitis väesalgaga Jugrasse Obi alamjooksul, vallutas ühe linnuse ja jäi teise all laagrisse jugralaste alistumist ootama. Kuid üks tema meestest, keegi Savko, mängis kokku jugralaste juhiga ning nad veensid vojevoodi ründamisest loobuma.

      «Me kogume hõbedat ja sooblinahku ja muid väärisasju, aga teie ärge hukutage oma smerde ja oma andamit,» lipitses [jugralaste juht] tema ees, aga ise kogus väge. Ja kui oli väe kokku saanud, siis saatis linnast mehe vojevoodi juurde: «Tule linna ja võta endaga kaasa 12 vägevamat meest.» Ja vojevood läks linna, võttes kaasa papi ja Ivanka Legeni ja teisi vägevaid mehi ja nad tapsid need Püha Varvara eelõhtul ära ja saatsid uuesti välja ja tõid kaasa 30 meest ja tapsid ära ja pärast veel 50.

      Tapmine sellega ei lõppenud, vaid jätkus Savko nõudmisel ning linnusest ettevõetud rünnakus raiuti nõrgad ja kurnatud ellujäänud lõplikult surnuks. Järgmisel kevadel jõudis kaheksakümmend meest Novgorodi tagasi, kuid ebaõnn oli nad üksteise vastu pööranud.

      Ja tapsid Sbõško Volossovitši ja Negotševitši Zavidi ja Moislav Popovitši nende enda teekaaslased, aga teised ostsid end rahaga välja, sest arvasid, et nood on jugralastega nõu pidanud oma vendade vastu, aga seda otsustagu Jumal.22

      Läänemere kallastel ei valitsenud sugugi vähem surmahõnguline sõjaolukord, mille tekitas konkurents Taani, Rootsi, Kuramaa, slaavi alade ning Eesti orjapidajate ja kauplejate eliidi vahel. Ajavahemikus 1100–1250 kasvas see korduvalt tõsiseks sõjaks, kaasates kogu maa ressursse ja tuues kaasa rahvaste püsiva alistamise. Sellise eskaleerumise põhjus pole päris selge, aga taanlaste ja vendide puhul paistab see olevat tugevasti seotud ressursside ebavõrdse jaotumisega rahvaste vahel. Slaavlaste arv üha kasvas, nagu tunnistab nende linnade suurus, ja seepärast vajasid nad aina rikkalikumat viljasaaki ja laiemat territooriumi. Üldiselt oli nende kasutada olnud maa aga oluliselt kehvem kui näiteks Skandinaavia tasandikel. Piire ei olnud võimalik muuta ilma pideva kurnava sõjata sakside ja poolakate vastu. Suurema maa-ala harimiseks läks vaja kõige odavamat tööjõudu, mida suutsid pakkuda sõjavangid, linnade toiduvarude suurendamiseks aga kaubandusest ja röövimisest saadavat tulu ehk siis nii kariloomi, lambaid ja vilja kui ka hõbeda- ja kullakange ning orje. Lisaks sellele tuli kuidagi täita tühikud, mida lõid nende karjale ja inimressursile Taani sõjaretked. Üha rohkem pidid slaavlased oma majandust tugevdama meretaguste rüüsteretkedega, samal ajal kui taanlased, kelle kasutada oli parem maa, kus elanikkond oli ühtlasemalt jaotunud, leidsid üha selgemini, et jõudude tasakaal kipub nende kahjuks kalduma. Taani kaupmehed suutsid vendidega edukalt konkureerida turul, kuid Taani randade kaitseks jõudu nappis. Selleks oli vaja kuninga ja maaomanike koordineeritud tegevust. Väga hea olnuks ka koostöö saksidega, kuid igal juhul pidanuks poliitiline ühtsus olema tunduvalt suurem kui see 1100. aastal tegelikult oli.

      Nii tõi kaubandus kaasa uut laadi sõja. Iseenesest oli sõda Põhjalas ammutuntud asi, mis peaaegu alati järgis teatud mustrit, isegi teatud reegleid. Seda tasubki nüüd vaadelda, sest see on teine eri rahvaste suhtlemise põhivorm.

      Nagu kaubandus, oli ka sõda eliidi ettevõtmine ning lihtsaimal kujul võis see kujutada endast vaid suguvõsade vaenu laiendamist. 1040. aastate algul saatis obodriitide vürst oma poja Taani retkele, kuid ründajad võeti kinni ja tapeti. Kättemaksuks kogus vürst suure väe ja marssis Jüütimaad laastama. Taani kuningal Magnus Heal õnnestus sissetungijad peatada ja hävitada neist tuhanded Lürschau (Lyrskov) nõmme lahingus Põhja-Schleswigis. 1120. aastatel tapsid rügenlased obodriitide vürsti Heinrichi poja. Vürst suundus slaavlaste ja sakside ühisväega nende vastu, kuid kuna rügenlased soostusid maksma kahjutasu, jäi lahing ära. 1152. aastal röövis Rootsi kuninga poeg ühe Taani üliku naise ja naiseõe ning tegi mõlemast oma voodikaaslased. Taani kuningas Svend III pidas seda rahvuslikuks häbiks ja tungis võimsa väega Rootsi, kavatsedes vallutada kogu maa, kuigi Rootsi kuningas oli valmis rahu sõlmima ja tema poegki oli juba tapetud. Need näited selgitavad, kuidas ülemklassi suhteliselt igapäevane käitumine – erasõjaretked, naisterööv – võisid mõnel juhul tekitada nii palju emotsioone, et tõid kaasa kogu rahvast hõlmava sõja. Aga nii ei juhtunud sugugi alati: et eratüli muutuks avalikuks, pidi see puudutama sõjapealiku, ülikute ja sõjameeste ühiseid huve. Nii ei olnud see aga näiteks 1086. aastal, kui Taani Knud IV soovis rünnata Inglismaad. Nii ei olnud see ka põlvkond hiljem, kui kuningas Niels ründas obodriite ning tema väepealik Eilif seisis oma meestega Schleswigis ning laskis isandal lüüa saada. Lõdva organisatsiooniga riikides kaldusid sõjad olema valitseva klassi pideva ja üpris suvalise tülitsemise tagajärg, mis harva tõid kaasa pikemaajalisi tulemusi.

      Kui ka valitsejad suutsidki mobiliseerida sõjaväe oma poliitiliste eesmärkide teostamiseks, oli territooriumi hõivamine või elanikkonna alistamine üsna harv. Knud Suur nägi veel enne surma, kuidas Norra tema võimu alt välja libiseb, kuninga poeg Hardeknud aga kaotas esmalt Inglismaa ja seejärel Taanigi. Poola valitsejate rüüsteretked Pommerisse aastail 1190–1228 tõid kaasa vaid vaenupoolte ebakindla rahunemise, kusjuures poolakad pigem soovisid end edaspidi eemal hoida. Parem saatus ei oodanud neid ees Visla paremkaldal: «jätkem need preislased oma metsikute elajate keskele,» kirjutas Poola esimene ajaloolane.23

      Põhjala sõdade näiline tulemusetus on osaliselt seletatav võitlejate piiratud eesmärkidega. Valitsejad rahuldusid formaalse alistamise ja andamiga. Kui seda ei saavutatud, põletasid ja röövisid nad vaenlasi ning läksid tagasi koju, kus laulikud ülistasid nende suurt võitu. Nad ei püüdnudki poliitilist geograafiat muuta.

      Pealegi piiras sõjatehnika võimalusi loodus, mis muutis suuremad kampaaniad ja annekteerimise sisuliselt võimatuks. Põhjalas valitses arvamus, et sõjaretki on kaht tüüpi. Ühed olid suveretked, mis võeti ette vahetult enne või pärast lõikust, tavaliselt mais-juunis või augustis-septembris. Kuna maitsi liikumine oli märtsis-aprillis ja oktoobris-novembris sula või sügisvihmade tõttu enamasti võimatu, oli sõjapidamine sel ajal välistatud ning suvelgi eelistati vähimagi võimaluse avanedes võtta ette pigem mereretki. Taliretked kulgesid enamasti maitsi, kasutades ära soode ja jõgede külmumist. Neid üritati üldjuhul teha enne või pärast jõule või uusaastat. Külm ja toidunappus muutsid taliretked tavaliselt lühiajalisteks või võeti neid ette väiksema salgaga.

      Mainitud piirangutel olid ka selged põhjused. Vene Nestori kroonika pajatab, et 1103. aastal soovitasid Kiievi vürsti kaaskondlased tal kevadel suurt sõjaretke mitte ette võtta, sest see oleks tähendanud talupoegadelt hobuste äravõtmist ajal, mil neid oli vaja põllu kündmiseks. Selline nõuanne oli veelgi СКАЧАТЬ