Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka siin üsna täpselt määratletud piiridega hõimud: liivlastel kolm, eestlastel viisteist või kuusteist. Iga selline territoorium jagunes omakorda asulate rühmadeks, mis kandsid nimetust kilegunde (hiljem hakkas see tähistama kirikukihelkonda).

      Soome lahe sopis Novgorodi ja Neeva jõe vahel elasid vadjalased. Lahest põhja pool võis eristada nelja rahvakildu, keda hilisemad Lääne allikad tähistavad sageli ühise nimetusega soomlased. Kainulaiset elasid Põhjalahe ääres. Soome edelaosa oli suomi ehk pärissoomlaste elupaik (Bremeni Adamil kannavad nad nimetust turci Turu linna järgi). Nad olid osaliselt ristitud ning pooleldi andamikohustuslik, kogenud maaharijatest ja kalastajatest koosnev hõim, kes tuli edukalt toime suure sisemaise laane serval. Neist ida poole jäid hämäläiset (tavastar rootslastele, jam venelastele), kes elasid Kesk-Soome järvede piirkonnas ning kasutasid inimtühja lõunarannikut suviste jahiretkede laagripaigaks. Edasi tulid karjalased (koreli venelastele, beormas norralastele), kes elasid ja pidasid jahti laial maaribal Laadoga järvest Valge mere ja Põhjalahe põhjatipuni. Suviti liikusid nad põhja poole kalastama ja sõltlastest laplastelt karusnahku koguma, talvel aga tagasi lõunasse, et venelastega äri ajada.

      Need olid suure soome-ugri keelkonna kõige läänepoolsemad esindajad, aga juba Bremeni Adam teadis, et kaugemal idas elavad nende hõimlased, keda XII sajandiks olid Vene autorid hakanud justkui enesestmõistetavalt enda omaks pidama. Nestori kroonika teeb meile teatavaks ka nende nimetused: vepslased (vess), idatšuudid, petšooralased, permid, tšeremissid, merjalased, mordvalased ja veel mitmed, kes kõik olevat maksnud andamit Novgorodile, nagu ka lääne pool elavad vadjalased, eestlased ja karjalased. Muud allikad lubavad järeldada, et vahel nad maksidki andamit, vahel aga lõid maksukogujad maha. Venelastega sidusid neid siiski huvi Novgorodi nahaturu vastu ja kaubad, mida sealsetel kaupmeestel oli kohalikes kaubapunktides nahkade vastu pakkuda. See suhe lubas mõlemal poolel enamiku aastast omapäi asju ajada ja küllap oligi see normaalsete suhete eeldus. Ühtlasi oli see läbikäimine, mida enamik soome-ugri hõime suhetes välismaalastega või omavahel tunnustas. Tundub olevat päris selge, et toona ei soostunud nad ei oma autonoomia kärpimise ega kultuuri sekkumisega.

      Vaatame nüüd Soome elanike eluolu. Hämelased ja soomlased elasid tavapäraselt palkmajadest ja väiksematest abihoonetest koosnevates taraga piiratud asundustes, mis pakkusid peavarju suurperele ja orjadele, kes kõik allusid perekonnapea ehk talonpoika sõnale. Selliste suurperetalude kogumil võis olla ühine identiteet, nad võisid moodustada suguvõsa ehk suku, kes võisid jagada ühist linnust lähikonna sobival kõrgendikul ja nimetada end hõimuks. Selle tähistamiseks kasutatud sõna heimo oli aga laenatud baltlastelt ja ilmselt ei kujutanud hõim endast soomlastel kaugeltki nii ühtset üksust kui näiteks lätlastel või eestlastelgi. See oli ühendus, mis tegi koostööd suhteliselt piiratud eesmärkide, sealhulgas sõjapidamise nimel. Kuivõrd enne XII sajandit jäid rootslaste ja venelaste sissetungid tagajärjetuks, siis sellest ka piisas. Hõime ei valitsenud kuningad ega pealikud, kuid iga suku perekonnapead tulid aeg-ajalt kokku, et jagada põllumaid ning jahi- ja kalastuspiirkondi. Rikkamad perekonnapead, kes suutsid välja panna hobuse ja korralikud relvad, võisid juhtida kogu hõimu meestest moodustatud sõjasalka. Isäntä’ks nimetatud pealik aga kujutas endast märksa piiratumate funktsioonidega, põhja poole metsloomi, nahku ja orje jahtima suundunud kaaskonna liidrit. Sellel süsteemil on sarnasusi eespool kirjeldatud laplaste eluviisiga, mida kõige paremini jäljendasid vahest karjalased, kes kasutasid samuti puukoorest või nahast püstkoda. Iseenesest oli see leidlik ühiselu vorm, milleta talunikud poleks toime tulnud Soome erakordsetes kliimaoludes, kus pinnas ei suutnud nii palju vilja kanda, et sellest oleks jätkunud ka üksnes sõdimisele spetsialiseerunud kihi ülalpidamiseks. Kindlasti ei tähendanud see aga primitiivsust.

      Rootsi viikingid olid rünnanud ja vangi viinud nii soomlasi kui ka eestlasi, kes tasapisi õppisid, kuidas end kaitsta, kätte maksta ja omal käel asju ajada. XII sajandi biograafi väitel olevat Norra kuningas Olaf Tryggvason noorena olnud Eestis ori. Ta langenud koos veel ühe poisi ja vanema mehega saagiks viiking Klerkonile. «Klerkonile tundus, et Thorolf on trääliks liiga vana ja ei suuda teha orjatööd ja lõi ta maha, aga poisid võttis endaga kaasa ja müüs nad mehele nimega Klerk korraliku soku eest. Oli veel kolmaski mees, kes Olafi ära ostis, andes tema eest ära hea kuue või mantli.»20 Läti Henrik annab teada, et XIII sajandi algul oli Saaremaa eestlastel «kombeks vangidega ja nõtrade naiste ja neitsidega korda saata palju hädasid ja kõlvatusi, naerdes neid ja võttes teisi endale naiseks, igaüks kolm või kaks või enam».

      Orjad ja nahad jõudsid turule Tallinna rannal ja Tartus sisemaal, mida mainib tähtsate paikadena juba 1154. aastal Sitsiilia kuninga Rogeri ülesandel tegutsenud geograaf al-Idrisi, või viidi üle mere Ojamaale ja müüdi maha Visbys. Kaubapunkte oli ka Soomes. Al-Idrisi nimetab üht neist «suureks ja õitsvaks linnaks», aga tema teavitajad ei olnud ümberkaudsete inimeste elujärjest kuigi heal arvamusel ning ta ise oli veendunud, et eestlased veedavad talved koobastes. Seda nad küll ei teinud, kuigi neil oli mõningaid maa-aluseid pelgupaiku, mida oli eriti raske rünnata. «Inimesed on mõnikord veidrad, tarmukad, vägivaldsed ja ebaviisakad,» kirjutas Bartholomäus Anglicus, «ja kaugel korralikest usklikest.»21 Viimase arvamuse põhjus oli mõistagi see, et enamik eestlasi tõrkus XII sajandini kristlust vastu võtmast, kummardades puid, esivanemaid ja arvukaid metsavaime. Perekonna tarkade ja nõidade käes oli võti nähtamatusse maailma, ohverdamine tähendas tervist ja edu.

      SUHTED

      Kõiki neid kirjeldatud rahvaid ühendasid peamiselt kaupade ja orjade ost-müük-vahetus ning transport. Transiitkaubanduse maht sõltus osaliselt kohalikust pakkumisest ja nõudlusest, olulisel määral aga muu maailma vajadustest, mistõttu domineerisid taanlased, vendid ja venelased, kelle taga seisis Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa mõõtmatu turg. Nad toimetasid karusnahad, vaha, merevaigu, kuivatatud kala ja orjad piirialade kauplemiskohtadesse või meelitasid välismaa kaupmehi oma turgudele, koorides vahendustegevuselt endale suurema osa hõbedast ja hinnalisi importkaupu.

      Kontaktid nii omavahel kui ka rikaste ostjatega pidid seetõttu olema rahumeelsed vähemalt selle otsustava momendini, mil lõppes kaupadega äritsemine ja algas konkureerimine nende hankimise nimel. Nii olid teatud paikades ja tingimustel kaupmehed nõus koos teistega elama ja läbi käima vastavalt kindlatele reeglitele, sellele vaatamata et selliste paikade vahet liikudes tuli neil olla relvil ja alati võitlusvalmis. Schleswigis olid näiteks väljakujunenud taanlaste ja friiside kogukonnad ning seal liikusid pidevalt saksid, vendid, rootslased, norralased ja venelased. Szczecini turul võis kohata poolakaid, sakslasi, taanlasi ja ruuge ning Wolinis Bremeni Adami sõnul lisaks neile ka «kreeklasi». Sama pilt avanes Ojamaal, Sigtunas ja Novgorodis. Seal tervitas turuplats kõiki saabujaid, aluseks kaupmeeste kokkulepped nagu näiteks Rootsis kehtinud vana Birka seadus (sai nime turulinna järgi, mis jäeti maha 1060. aasta paiku) või kohaliku valitsejaga kooskõlastatud tingimused, näiteks Schleswigi seadus või varasemate Vene koodeksite kaubandusalased osad. Schleswigis kogus kuninga esindaja teatud trahve, tolle ja käsitöölistelt tegutsemismaksu. Vastutasuks võisid linlased fikseerida oma raha kaalu, võtta vastu kõiki neid välismaalasi, kes ei olnud kuningaga sõjajalal ning nautida rahu. Laevnikel oli üldjuhul täielik voli oma meeskonna ja kaubalaadungi üle.

      Kuninga sekkumine väärib eraldi äramärkimist. Valitsejad püüdsid kaubanduse kasvust kasu lõigata ja XII sajandil langeski nende saagiks sellelt aina suurem osa. Nad soosisid võõramaalasi, kelle abil sai rikastuda, kellelt sai infot ja sõjalisi oskusi või kes pakkusid meelelahutust. Nad püüdsidki luua tingimusi, mis meelitaksid ligi välismaalasi ja oleksid kasulikud oma kaupmeestele. Islandi, Norra või Saksimaa seikleja leidis tavaliselt head vastuvõttu Taani kuningakojas ja obodriitide knes’i ümbritsesid saksid. Vene vürstid nõudsid, et kui venelasest laenaja läheb pankrotti, rahuldatakse esmalt välismaiste võlausaldajate nõuded. Samuti soovisid nad, et pikaajaliste laenude intress oleks madal, mis samuti sobis paremini kaugel elavatele kaupmeestele, kes pidid tükk aega rändama, enne kui laenatud raha СКАЧАТЬ