Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuulehoos. Sabrinale tundus, et raju on tulemas. Ta ei hoolinud sellest. Ohanud raskelt, rühkis naine vapralt edasi.

      Aegamööda hakkas taevast langema suuri lumeräitsakaid. Naine seisatas korraks. Vaatas üles. Taevasse taskulambivihku suunates oli näha ainult langevaid lumehelbeid. Ei kuud, ei tähti. Polnud ka ime teades, et lund toovad pilved olid taeva täielikult varjutanud. Naine kuulatas. Mootorsaani häält polnud küll kusagilt kuulda. Arvestuse järgi, et teekond Juksi majani võiks võtta umbes poole tunni ringis, oli tal vähemalt veerand teekonnast läbitud. Lumi oli küll parajaks takistuseks.

      „Aga pole hullu,“ mõtles ta, „iga hetk võib ju Tom vastu sõita või siis selja tagant mulle järele tulla.“ Kindlameelselt vedas naine end lund trotsides edasi, „ma lihtsalt pean Tomi leidma!“ Ta ei tahtnud mõelda sellele, et oleks võinud Tomi ka kodus oodata, sest juhul, kui lumesaan katki läheb või lumme kinni jääb, siis oleks mees jalgsi ikkagi koju saanud. Või lasknud sõbral tuua. Sabrina ei saanud isegi aru, mis imelik otsimiskihk temasse äkki oli pugenud.

      Samm sammu järel ligines ta eesmärgile. Mootorimüra polnud kummaltki poolt kuulda.

      „Pole viga!” pomises Sabrina omaette ja vehkis käega näolt sinna pidama jäänud lumehelbed. „Varsti olen ma kohal!” Ta märkas, et lumesadu muutus tasapisi tihedamaks, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, „varsti peaks ma kohale jõudma!“

      Rampväsinud keha järgi otsustades oleks pidanud juba olemagi kohal… Naine vilgutas jälle taskulambiga ümberringi. Rajale tema ees oli juba mõne sentimeetrine lumekiht tekkinud. Sabrina tõmbas väheke kohmitsedes kinda käest, pidi peaaegu lambigi lumme pillama. Kustutas korraks taskulambi, et paremini näha, kas Juksi maja valgustavad tuled paistavad. Huvitav kui kaugel majast ta võib veel olla?

      „Oi, midagi nagu helendabki!” Ta ei eksinud. Mõnikümmend meetrit eemal, läbi jätkuvalt tiheneva lumesaju paistis täiesti selgesti Juksi maja hoovi valgustava laterna tuli. Kergendusohe libises huulilt ja hetkeline rõõmutunne joovastas:

      „Näe, saingi kohale! Vot nii tubli olen.“

      Lõpuks ometi oli ta Juksi maja juurde jõudnud. Väsimus hakkas üha rohkem tunda andma, see tekitas ärritust:

      „Ja mida paganat peavad nad keset seda metsa siin elama? Kas nad ei võiks elada külas, rahvale ligemal, nagu kõik normaalsed inimesed?“ Sabrina tundis praegu isegi nagu viha Juksi vastu kasvavat. On ikka üks ajulage inimeseloom! Ronib metsa elama! Ja et ta naine veel sellega nõus on? Täiesti arusaamatu…

      „Aga võibolla ta polegi metsaeluga rahul? Mis ta muidu kogu aeg ema juurde lõunamaa päikese kätte kipub?“ Sabrina sai muidugi aru, et tal pole vaja igale poole oma nina toppida. Teadis ka, et mitte keegi, mitte ükski inimene ja mitte elu seeski ei kavatse tema käest küsida, kus ja kas ta lubab neil elada, aga sellest hoolimata tundis naine endas vihahoogu võimutsemas. Nojah, oleks Juks külas elanud, oleks ta võinud ehk oma maja aknast näha, millal Tom sealt tulema hakkab. Sinna oleks siis mehel ka palju ligem olnud minna. Sabrina ei mõelnud enam isegi sellele, miks mees üldse kodust lahkus. Aga, kergem oli pöörata oma rahulolematus Juksi maja asukoha valikule. Mis on see minu asi, püüdis ta küll endale lõpuks öelda, kuid momendil ajas Juksi perekonna ebanormaalne soov omaette elada ja olla teda ausalt öeldes päris närvi. Kolista siin siis nüüd südaöösel metsas. Seda sai ta küll aru, et see oli Tom, kellele ta oleks pidanud etteheiteid tegema, mitte Juks. Oli ju Tom see, kes oli vastu ööd välja tormanud. Mis tähtsust oli siin sellel, kus Juks elas? Niimoodi ei tahtnud Sabrina aga mõelda. Tema õigustas jätkuvalt Tomi:

      „Aga ta ju pidi minema Juksi juurde! Ikka on kõik tolle süü, vot!” Kõik süüdistused Tomi vastu surus naine otsekohe nende esile kerkides maha.

      Jõudnud hoovile lageda kätte, oli selge, et tugev tuul oli muutunud veel tugevamaks rajuks. Maja ees hoovil polnud enam puid, mis naist läbi lumise metsa sumades tuule eest kaitsesid. Allallangevaid lumehelbeidki sai järjest rohkem. Lumesadu muutus järjest tihedamaks. Maapinda kattis laternakiirtes kiiskav mitmesentimeetrine pehme lumekate.

      Lisaks hoovi kohal kõrguvale laternale põles tuli ka välisukse kõrval. Sabrina lasi pilgul üle maja libisega. Köögiaknast paistis valgust ja ta läks aknale lähemale ning kiikas sisse. Ja seal ta istus. Jalad pikalt välja sirutatud, pea rinnale vajunud. Väike köögitelekas vilkus ja virvendas. Mida iganes sealt oli ka vaadatud, olid selleks ajaks saated juba lõppenud. See tähendas, et kell oli juba üle südaöö.

      Laul seisid kaks õllepurki, taldrik, suhkrutops, leivakorvil kuhjas vanad ajalehed.

      „Nii! Juks magab. Taldrikuid laual on ainult üks! Kus pagan on siis Tom? Ilmselt on ta ikkagi juba koju läinud… Aga miks ei tule ta siis mulle järele?”

      Sabrina ei saanud asjast aru. Mõte töötas palavikuliselt. Mida siis nüüd teha? Uksele koputamisel ja Juksi äratamisel polnud vist suuremat mõtet. Tomi polnud seal ju niikuinii. Sõiduriista polnud samuti näha. Ka jälgi mitte! Tuleb ikka koju tagasi minna! Naine astuski mõned sammud metsa poole, kuid seisatas siis ja pöördus ringi ning vaatas kuurialuse pole. Sabrinale tundmatu, võõras ja vastupandamatu jõud justkui kiskus teda sinna. Võibolla kinnitamaks iseendale, et Tomi mootorsaani seal tõesti lume eest varjul pole. Et mees on tõepoolest juba koju läinud.

      Laternavalgus kuuriukseni ei ulatunud, lisaks takistas järjest tihenev lumesadu nägemist.

      „No mis see enam teeb,” mõtles Sabrina ja otsustas, et kui ta juba nii kaugele on läinud, siis läheb ja vaatab ta ka kuuri alla. Lihtsalt niisama. Veendumaks, et Tomi mootorkelku seal pole.

      „Taevakene, milline õnn!“ tundis naine hetkeks kergendust. Juks oli viitsinud traktoriga hoovi lumest puhtaks lükata. Sadav, tuules keerlev lumi oli küll moodustanud kerge ja õhulise vaiba, kuid polnud Sabrinale mingiks takistuseks. Paari hetkega oli naine kuuriukse juures ja tõmbas selle lahti.

      VII peatükk

      Tom oli kuulanud Anna palvet, ta ei tahtnud seda iseendalegi tunnistada, kuid kerge rahuldustundega. Talle meeldis Anna. Mitte vähem ka see, et midagi salapärast hõljus selle blondi saleda naise ümber. Mingisugune saladus. See mõte kõditas nii meeldivalt tema närve ja ajutundlaid. Ta ei hakanud hetkel küll pikemalt juurdlema selle üle, kumb talle siis rohkem meeldib, kas Anna või saladused. Kas seal oligi üldse vahet? Tal oli lihtsalt hea meel, et saab väga meeldivat inimest, abivajajat, aidata ja sellega oli ju kõik öeldud. Kaugemale ei tahtnud ta enam mõelda, ikkagi abieluinimene. Nüüd pakuti talle võimalust meeldiva kaaslasega midagi kasulikku korda saata ja sellega oli ta kohe nõus olnud. Pealegi, Anna oli „Lootuse” liige! Vaat sulle siis! Seda teada saada oli tema jaoks üllatus olnud. Inimesed sahistasid muidugi mingist organisatsioonist, kes aitab hädalisi, kuid kuna keegi midagi konkreetset ei teadnud, siis jäid need jutud mingil ajal sinnapaika. Aga et Anna? Et tema ongi üks neist saladuslikest isikutest. Jajah, veidi paradoksaalne. Oli ju Annal küla peal hoopis teistsugune kuulsus. Kui ta oli Arega mingil moel tutvunud ja külla ilmus, siis ei meeldinud külanaistele sugugi, et meeste pilgud kõik ühes suunas pöördusid. Kustkohast Are ta ometi leidis? Ja blondi Anna tõmmu tütar! No õige asi see ei saanud olla! Kuna aga kellelgi polnud vähimatki aimu, kes võiks lapse isa olla, Anna ja Are aga vaikisid, siis mõeldi välja ja arutati igasuguseid, sagedasti kõige võimatumaid teooriaid välismaistest miljonäridest kuni tõmmude tudengipoisteni välja.

      Tom vaatas salamisi kella. Peab ju Säpsule ütlema mingi põhjuse, miks ta õhtul välja minema peab. Ta pistis mobiili kuuetaskusse ja läks välja õue peale, et kuuri alt kamina jaoks puid tuua. Ei tohtinud ju Säpsu kuulda, mis plaanid mehel tegelikult olid. Ühe kiire sekundi jooksul mõtles ta küll, et ütleks naisele, et käin korra õe juures ära, ta haiglas valves, aga siis hakkab ju abikaasapoolne uurimine, et miks СКАЧАТЬ