Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ plaani teoks teha. Ta tundis end selle tõttu üsna süüdi olevat. „Vaja on ju tuli süüdata ja vett keeta, mitte niisama vedeleda.“

      Vanamees püüdis meenutada, millal ta viimati midagi söönud oli. Ei… see ei meenunud. Ta ohkas. Jaks oli lõpukorral. Nõrkus terves kehas ja valu. Kohati väljakannatamatu.

      Ta sundis end taas silmi avama ja vaatas enda ümber ringi. Kellast ei teadnud ta midagi, kuid väljas oli veel valge. Sügisel hurtsiku pragudesse topitud sammal oli sealt tasapisi kaduma hakanud. Tugevad ja kiusakad tuuled kiskusid seinast samblatutid välja. Pragudest oli lund sisse tuisanud. Maja ainus, pooleldi kinnilöödud aken lasi vähem valgust läbi kui seinapragu, aga pidas see-eest mõningast soojust kinni.

      „Kas tõesti on nii kõva tuul olnud?” imestas erak. „Sa vaata vaid… Oj-jah. Pean pragudesse rohkem sammalt toppima! Mis siin ikka…” Ta ei saanud aru, miks talle sellised mõtted pähe tikkusid. Näljast ehk? Silmad kippusid jälle kinni vajuma, uni oli temast palju tugevam. Või oli see haigusnõrkus?

      Vaene vana haige mees. Ta kartis uinuda, võis juhtuda et enam ei ärkagi. Pingutusega meenutas ta, millal see viimati oli, kui ta metsas oma loomalõkse ja püüniseid kontrollis. See on ikka väga hea, et on nii külm. Sellises pakases ei lähe siis liha raisku. Võibolla saab midagi ka müügiks ja siis saab ta osta suhkrut. Soov magusa järgi oli nii tugev, et ta tundis peaaegu selle maitset suus. Lõksud, jah… Neid üle vaatama polnud ta saanud. Raudadesse kinnijäänud haavatud loom külmub lõpuks. Või kisuvad teised loomad ta tükkideks.

      Lõksu kinni jäänud loom, tema ise haigena hurtsikus kinni… Erak ei tahtnud praegu küll mõelda ühegi igaveseks puuri sattunud looma viimsele ahastavale karjele. See appihüüe oleks praegusel momendil võinud väga hästi olla ka tema enda viimane röögatus. Oli ju temagi vaid üks maakeral pesitsevatest loomadest. Mis sest, et käis kahel jalal.

      Valter teadis, et külainimesed pidasid teda mitte päris terve mõistusega erakuks. Eks sellistega hirmutatakse ka lapsi. Ja suure tõenäosusega oli seda ka tehtud, sest väikeseid lapsi ta metsas üksipäini ringi lonkimas polnud näinud. Ka mitte metsa ligidal, siis kui ta vahel külamajadele ligines. Mis lastest rääkida, ka täiskasvanutelgi hakkas kiire, kui teda küla ligidal nägid. Vahetevahel vahetas ta siiski mõne sõna metsas küttivate meestega.

      Valter oli rahul oma erakueluga. Jutumees ta polnud. Talle meeldis üksinda metsaonnis oma lõkke ääres istuda ja jäneselt nahka nülgida või siis omakorjatud ja kuivatatud marju suhu toppida. Nüüd oli ta aga haige. Ilma abistava käeta oli raske, oi kui raske.

      Surmahirm sundis lõpuks mehe püsti. Ta vaarus välja ja võttis kätte kolm halgu. Rohkemaks jõudu ei jätkunud. Üks puudest kukkus maha, kui ta lobudiku ust avas, kuid kahega jõudis ta tuleasemeni. Neist on vähe, sellest sai ta aru. Tuleb uuesti minna. Veel korra võttis ta, ise tuikudes, ette selle vaevalise teekonna. Sel korral oli ka saak parem. Valter jõudis majakesse nelja puuhaluga.

      Võttis minuteid, kuni ta sai tule süüdatud. Külmast konksus sõrmed ei suutnud tikku kinni hoida ja tal kulus pea terve toos. Saaks veel tee keedetud, unistas vana mees, selleks aga enam jõudu ei jätkunud. Ta vajus seljaga vastu lauajalga, istudes oma kolmejalalisel järil tuleaaseme ees ning kaotas teadvuse.

      Uuesti toibudes oli tuli peaaegu kustumas. Metsamees ehmus. Ei, seda ei tohtinud lasta juhtuda! Tuld on vaja, see peab põlema. Need mõned halud ei suuda aga majakest soojaks kütta. Midagi on veel vaja! Välja puuriida juurde minna ta enam ei suutnud, jalad ei tahtnud teda enam kanda, sellest sai ta aru ja loobus sellest õueminemise mõttest. Aga mida visata tulle? Pea oli tühi, silme ees vaid mustaviirulised rõngad.

      „Ah, mis siin ikka!” otsustas Valter lõpuks. Vist ei suutnud vanamees enam selgelt mõelda. Tulle lendasid paar katkist raamatut, laua ammu katki läinud sahtel, väike puupakk, millel ta raius metsast püütud loomade liha ning lõpuks ka tema kolme jalaga järi. Haige taris end käte jõul vaevaliselt oma koikuni ja vajus sinna rammetult pikali.

      IV peatükk

      Sabrina istus tugitoolis ja vaatas pingeliselt kellale. Sekundid möödusid, neist said minutid. Midagi ei muutunud. Mõtlikult pööras ta pilgu telerile, vaatas vilkuvat pilti, sellest midagi aru saamata ja meenutas taas järvel veedetud päeva. Kas oli juhtunud midagi erilist? Ta püüdis sündmusi ajaliselt reastada. Kuidas see kõik siis ikkagi oli…

      Kogu seltskond oli keetnud lõkkel kohvi. Seejärel hakkasid mehed tegema ettevalmistusi jääaluseks kalapüügiks. Nemad, naised, seadsid end aga lummekaevatud süvenditesse asetatud põdranahkadele päikese kätte peesitama. Mehed olid veel veidi kohmitsenud ja nalja teinud, võtsid siis oma taliridvad, tamiilid ja ussipurgid ning kadusid mootorkelkudel lume tuisates kaugusse. Paari minuti pärast polnud neid enam nähagi.

      Päike silitas nägusid. Mõned külmakraadid ei suutnud seda naudingut segada. Inga andis mahajäänud naisseltskonnale kõva häälega teada, kuigi kõik olid olnud sündmusele tunnistajaks, et ometi kord saan rahu, ometi kord võttis mees lapsepabulad oma hoolde. Too oli ühe enda ette, teise taha, mootorkelgule asetanud, lubanud kalapüüginippe näidata ja esimesena minema sõitnud. Kõik oli rahulik. Mõne aja pärast oli Anna kaevanud pissihäda ja võttis oma mootorsaani, et eemale sõita. Varsti oli ta silmist kadunud.

      „Misasja ta nii kaugele läheb?” imestas Mai. „Kas ta poleks võinud siiasamasse lasta või?”

      „Ah, ta lihtsalt ei taha, et sa kuuled, kui ta oma moblaga pläriseb. Mine tea, mis tähtsad kõned tal teha, kui meest kõrval pole…!” Inga arvas teadvat, mida räägib. Anna oli tema vennanaine. Oma ettearvamatu käitumisega oli Anna kuulsust kogunud alates oma külakesse ilmumise päevast saadik. Meestele ta meeldis. See oli piisav põhjus, et külanaistele mitte meeldida. Viimased rahunesid alles siis, kui Anna Inga vennaga abiellus.

      Inga oli korduvalt jutustanud nii Sabrinale kui ka kõigile teistele, kel oli viitsimist kuulata, Anna ootamatutest reisidest ja seletamatutest kadumistest. Kuigi, ta oli ju alati koju tagasi tulnud ja tema mees, paras tossike, selle üle alati rõõmus olnud.

      Vahepeal kantseldas ta ise nende ühist paariaastast pojakest ning Anna kümneaastast ja tumedapäist, põletavalt mustade silmadega tütart. Tööpäevadel käis Are usinasti puidutöökojas tööl. Inga andmetel selleks, et teenida raha Anna lugematute telefoniarvete maksmiseks. Kellega ja mis asju naine ajas, seda ei teadnud keegi ja asja arutati igapäevaselt ja mõnuga. Eriti veel siis, kui midagi muud, mis huvitavam, päevakorral polnud.

      „Jah, ja mis me siis edasi tegime?“ mõtiskles Sabrina tugitoolis jalga kõigutades ja taas seinal tiksuva kella poole piiludes, „mitte midagi erilist. Lesisime päikese käes.“ Siis meenus talle midagi. Mingil ajal, kui nad peesitasid, tuli korraks Mai mees Henrik, võttis kotist ühe võileiva ja arvas, et varsti oleks aeg hakata lõunatama. Naised olid sellega päri, lubasid tuld ärgitada ja mees pöördus minekule, lubades varsti kogu kambaga tagasi tulla ja valmistada siis sellist vokitud põdraliha, mida keegi oma elus veel söönud pole. Korraga pöördus ta, ise juba minekul, ringi:

      „Sabrina, mis salajasele ülesandele sa oma mehe saatsid? Pole teine veel kalaaugu äärde saanudki.”

      „Mis saatnud? Mina pole teda kuskile saatnud! Läks vist metsast hagu juurde tooma…” Sabrina hääl ei kõlanud kuigi kindlalt. Õnneks ei kommenteerinud keegi seda lühikest jutuajamist ja Sabrina vastust ning naine rahunes. Mai elukaaslane pilgutas talle vaid silma ja sõitis tagasi jäässe puuritud kalapüügiaukude manu.

      „Naljakas, et seda kadumisejuttu naiste poolt tähele ei pandud… Ah, arvati, et Henrik tegi nalja. Vist tegigi…“ kinnitas Sabrina iseendale. Ja kuna vaikus püsis, rahunes ta kiiresti.

      Poole СКАЧАТЬ