Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raseda tüdrukuga kokkusaamine. Kust viimane tuli või kes ta oli, seda Tom ei teadnud.

      Nad sõitsid haigla juurde. Kerstin ootas juba tagaukse juures.

      Anna tutvustas talle tüdrukut, öeldes lihtsalt, et siin on siis see neiu, kelle nimi on Monir ja tal on probleem. Lisas siis naeratades, et loodetavasti saab doktor pärast tüdruku läbivaatamist mõne hea uudisega tulla. Kerstin naeratas vastuseks ja lubas teha oma parima.

      Tomi õde ees, Monir tema järel, eemaldusid nad läbivaatusruumi suunas. Anna ja Tom jäid ooteruumi ja seadsid end tugitoolidesse istuma. Kumbki neist ei öelnud midagi ja täielikus vaikuses möödus mitu mõlemale piinlikku minutit. Lõpuks ei pidanud Tom enam vastu:

      „See oli hea, et sa minu ja mu õe poole pöördusid. Me aitame hea meelega!”

      „Jah.” Anna ei väljendanud mehe pettumuseks mingit huvi temaga pikemasse vestlusse laskumiseks. Kergesti ei tahtnud mees aga alla anda. Tema meelest oli täiesti tobe siin vaikides istuda. Olid nad ju ometi ühe ja sama asja nimel välja tulnud. Sellest peaks siis ikka tohtima rääkida:

      „Ma loodan, et tüdrukuga on kõik korras!”

      „Ma ka!”

      No see naine on vist kõneoskuse kaotanud, arutas Tom omaette. On tal viga midagi või? Otsustas aga veel ühe katse teha:

      „Päris kena oli täna üle hulga aja metsas olla ja söök maitses ka hea. Kas käite Arega tihti väljas söömas või… tantsimas, näiteks?”

      „Miks sa küsid?”

      Mees ei saanud enam üldse asjast aru, kuid otsustas mitte enam peale käia. Miks on naine lihtsa vestluse vastu? Imelik… Kuid mis teha?

      Edasi istuti vaikides. Tom võttis laualt mingi vana ajakirja ja lehitses ajaviitseks seda. Möödus veerand tundi.

      Korraga avanes uks ja Kerstin tuli nende poole. Ta oli üksinda ja nägi üsna murelik välja. Nendeni jõudnud, viipas ta peaga tuldud ukse suunas:

      „Ta paneb end riidesse ja tuleb siis ise välja. Saangi teiega enne rääkida. Oh, kuidas ma nüüd alustangi… Vaatasin ta läbi ja rääkisin temaga. See ei näe hea välja… Pikaajaline stress ja lapseeas on ta põdenud astmat ja… Ühesõnaga, asi on selles, et tal on hüpoksia. Lisaks on ta väga närviline. Ma arvan, et tal on depressioon.” Kerstin vangutas murelikult pead.

      Anna tundis, et koridoriseinad hakkasid justkui liikuma, et seal seisjatele peale vajuda. Tema nägu muutus paugupealt murelikuks, silmad suurenesid:

      „Depressioon? Jah, selle üle ma isegi ei imesta…Aga…? Mis asi on hüpoksia? Nii sa vist ütlesid?”

      Arst vaikis viivu. Vaatas neile tõsise näoga otsa, enne kui seletas:

      „Jah. Hüpoksia. See on mitte päris haigus, vaid seisund, mis ilmneb hapniku puuduliku juurdevoolu tõttu loote kudedesse ning elunditesse. Monir on olnud stressis, väga suure pinge all. Lisaks olen ma täiesti kindel, et ta põeb depressiooni. See teeb asja veel hullemaks. Praegu näeb kahjuks nii välja, et see hapnikupuudus on vist juba jõudnud kahjustada lapse aju, sest loode ei näe kuigi elujõuline välja. Ma tahaks loota, et see on vale ennustus… et lihtsalt moment on selline pingeline ja et ma eksin… Kahjuks on hüpoksiaga niiviisi, et isegi kui sünnib terve laps ja esimesel aastal areneb ta nagu kõik teised, siis hiljem võib tekkida käitumisraskusi nagu pidurdamatus, paigalpüsimatus, kehv tähelepanuvõime. Midagi kindlat muidugi veel öelda ei saa, aga see tüdruk teeb mulle suurt muret. Tuleks teha mitmeid täiendavaid uuringuid.”

      Anna ega Tom ei jõudnud veel midagi vastata, kui uks uuesti avanes ja Monir naeratades nende poole tuli, alustades juba eemalt ootamatult elavalt:

      „Liigutab. Minu laps. Ma nägin teda telekast. Täitsa kohe liigutab!“ ning täiendas siis oma ülevoolavat rõõmu kõhklusega, „aga mitte kogu aeg.” Ta vaatas Kerstinile otsa. Too neelatas ja vastas rahulikult:

      „Monir, ka loode magab vahel. Aga, küll kõik saab korda!“

      Moniri silmad läksid suureks:

      „Misasi saab korda?“

      Anna sekkus kiiresti:

      „Ee… doktor pidas silmas seda, et mis edasi saab. Lapsega ja sinuga…“

      Tom vaikis, talle polnud veel selgeks saanud, mida see kõik tähendab, samal ajal kui Anna lisas:

      „Pole midagi, mille pärast sa muretsema peaksid! Mina hoolitsen kõige eest ja kõik saab korda! Küll sa näed, see on lubadus.“ Ta noogutas jutu kinnituseks Monirile.

      Kerstin pöördus Anna poole ja ütles vaikselt:

      „Me räägime hiljem pikemalt. Võibolla annab kohe lähemal ajal midagi korraldada, viia läbi täiendavad uuringud. Ma uurin kohe homme hommikul, millised on võimalused.” Ta astus Monirile lähemale:

      „Pea siis meeles, me kõik tahame sind aidata. Ei mingit stressi! Rahu ja rõõmus meel. See on põhiline. Kõik läheb hästi! Ja laps liigutab ju! Aga ma pean nüüd minema.” Ta lehvitas neile ja läks mööda koridori oma kabineti poole.

      Anna pani käe ümber Moniri õlgade ja nad hakkasid koos minema. Tom järgnes neile kerges segaduses olles. Tüdruk oli taas muutunud vaikseks ja mõtlikuks.

      „Muretseb, vaeseke… Pole ka ime!“ mõtles Anna endamisi, „kuulis ehk, mida me rääkisime? Tõenäoliselt püüab nüüd välja rehkendada, mis see võiks olla. Vaevalt et ta aru sai…“

      Nad olid jõudnud peaaegu treppideni, kui Moniri meeleolu ootamatult muutus. Ta peaaegu karjus:

      „Ma vihkan seda vastikut last! Ma ei taha teda… Kas see arst ei saaks kohe praegu teha nii, et ta kaob? Päriselt?“ Tom vaatas tüdrukut üllatunult. Anna pööras pilgu selja taha. Kas nad on koridoris üksinda? Kedagi polnud näha ja ta kummardus tüdrukule lähemale:

      „Aga, Monir… Me pidime ju asja arutama…“

      „Mida sa räägid minuga nagu titega? Kas ma ka nüüd ei või ise otsustada? Sa oled nagu minu isa…“, tüdruku nägu väljendas uskumatut vihkamist ja raevu. Anna jäi rahulikuks, ta ei öelnud enam midagi. Tom vaatas mõlemaid arusaamatul pilgul, kuid hoidis suu kinni, kartes asja järsku hullemaks teha. Pealegi oli ta meesterahvas. Tüdruk tundus mehi vihkavat.

      „Me peame praegu minema hakkama, sind oodatakse, “ lausus Anna pärast mõneminutilist seismist trepimademel otsustavalt. Tema üllatuseks tüdruk noogutas.

      Vaikides mindi välja ja istuti autosse. Ootamatult kõlas seal uuesti Moniri hääl:

      „Aga mida ma nüüd teen siis? Ta liigutab! Kõhuvees, ütles doktor. Ta on nii väike ja kaitsetu. Ta ei ole ju süüdi, et ta isa on monster! Anna, mida ma teen?”

      Ah see kahevahelolek teeb teda kõige rohkem murelikuks. Ta on segaduses. Tuttav tunne… Anna naeratas:

      „Ära muretse Monir! Iga segase asjaga kaasneb vähemalt üks hea. Need, otse öeldes, segased asjad, leiavad alati lahenduse, tead sa. Kas nii või teisiti. Nagu ma ütlesin juba enne, ära muretse, Monir. Kõik saab korda. Sa ei pea täna veel mitte midagi otsustama. Korraldame enne su elamise ja kooli ja siis… Siis sa võibolla tead juba ise, mida sa tahad. Üks päev korraga! Eks ole?” Talle ei vastanud keegi. СКАЧАТЬ