Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

      Elin tihkus nutta kuni saabus keegi poolkiilakas, väikest kasvu ja vilavate tumedate silmadega umbes neljakümneaastane tõmmu näo ja juustega mees. Too võtis pikalt tseremoonitsemata tüdruku hobusesabasse kinnitatud blondidest juustest kinni ja tiris ta oma väikese furgoonauto juurde, lükkas autopõrandale pikali ning ütles irvitades midagi arusaamatut. Sulgenud furgooniukse, läks ta eemale ja tüdruk kuulis, kuidas mehed omavahel midagi rääkisid. Püüdis kuulata, kuid ei saanud sõnadest aru.

      „Issand, mis see veel on?” ahastas tüdruk nutukrampide vahel õhku ahmides, „mis nüüd saab?” Kas siis selline oligi Hispaania? Ta ei osanud sõnagi hispaania keelt. Kui nüüd mehed omavahel just selles keeles rääkisid.

      Denissi ei tulnud ega tulnud. Suletuna imepisikesse räpasesse ruumi, algas Elini elu Hispaania Sevillas. Tema juures käisid üksteise järel nii väikest kasvu sutenöör Tony ise kui ka isased, keda too oli meelitanud blondi euroopast pärit tüdrukut proovima tulema. Elin teadis, millal oli öö või päev, kuid ajaarvamine läks tal kohe algusest peale segamini. Algul oli ruumis olnud raadio, kuid ta ei saanud võõrast keelest niikuinii aru. Püüdis meelde jätta mõningaid sõnu, kuid ei teadnud nende tähendust, nii et sedagi teha tundus mõttetu. Pealegi oli Tony hiljem raadio ära viinud. Ta püüdis mõnele mehele, kes tundus viisakama käitumisega olevat kui teised, öelda, et ta vajab abi ja et teda hoitakse seal vastu tema tahtmist. Tema katkendlikust inglise keelest ei saanud aga keegi aru ja mehed vaid naersid tema hüsteeria ja neile arusaamatu jutu peale.

      Ühel päeval unustas Tony pärast söögi toomist ukse lukku keeramata. Elin, nähes, et uks on lahti, ei suutnud seda uskuda. Tüdruk proovis mitu korda ust avada ja kinni panna ja tundis lõpuks pisaraid silmi valguvat. Õnnepisaraid. Ja Elin otsustas põgeneda.

      „Kas nüüd või ei iial – teist sellist juhust enam ei tule,“ mõtles ta. „Mida on mul kaotada?“

      Ettevaatlikult piilus ta südame värisedes ukse vahelt välja. Ülakorruselt kostsid hääled, kusagil mängis telekas või raadio. Liibudes vastu seina ja püüdes mitte kära teha hiilis tüdruk trepist üles. Elin mäletas hiljem vaid seda, et oli proovinud avada paari ust, enne kui leidis selle, mis viis aeda. Jõudnud lõpuks tänavale, oli ta viimast jõudu kokku võttes jooksma hakanud. Ta tajus inimesi tänaval, kuid ei märganud, kas nad ütlesid talle midagi või kas ta ise neile midagi ütles. Kas palus abi või küsis midagi. Kõik toimus justkui uduses unenäos. Lõpuks oli ta märganud politseiautot. Hakkas hirmuga karjuma, kartes, et politseinikud teda ei märka. Kui auto peatus, kadus tüdruku kehast viimanegi jõud. Jalad muutusid nõrgaks ja ta vajus kokku. Politseinikud olid viisakad. Nad püüdsid vaevatud neiult uurida, mis oli juhtunud, kuid ei saanud teda küsitledes kuigi palju targemaks. Elin suutis korrutada vaid teda kinni hoidnud mehe nime – Tony. Kui auto hakkas sõitma suunas, kust ta enda arvates minuteid tagasi kiirustades oli tulnud, puges hirm südamesse:

      „Kas nad viivad mu sinna tagasi? Mida ometi teha? Kas Tony on avastanud, et ma olen põgenenud? Kas need politseinikud siin on tema sõbrad?“

      Neiu hakkas rabelema. Nad peaksid ju ometi saama aru, et ta on välismaalane. Ja hädas.

      „Embassy, embassy!” hüüdis Elin hirmunult ja sulges silmad. „Aita ometi jumal, kui sa olemas oled!”

      Politseinikud pidasid omavahel aru, seejärel helistas üks neist kuhugi, pärast mida liiguti edasi. Nad sõitsid mööda linna, siis maanteel, siis olid jälle linnamajad ümberringi. Kulus mitu tundi, enne kui politseiauto lõpuks peatus.

      „Saksa saatkond!“ imestas Elin. Nii oli kirjutatud tahvlile, mis asetses värava kõrval postil. „Miks nad mu siia tõid?” ei saanud ta aru. Kuid sel polnud suuremat tähtsust. Iga koht oli parem Tony räpasest keldrist.

      Saatkonnas võeti teda kenasti vastu, arst vaatas ta läbi ja edasi läks kõik hästi. Tal aidati jõuda Rootsi saatkonda ja Elin jutustas kõik, mida ta teadis nii Tonyst kui tema sõpradest. Politseinik, kes oskas isegi veidi rootsi keelt, lubas talle, et mees saab pika vanglakaristuse ning Elin ei pea kartma, et temaga veel kunagi kohtub. Mõned päevad hiljem saadeti tüdruk tagasi koju Eskilstunasse, kus ta polnud olnud kolmsada seitsekümmend neli päeva. Nii ütles ema, pisarad silmis, kui teda kallistas. Just nii kaua oli kestnud tema vangistus.

      „Ma teadsin, et sa oled kusagil kaugel, kuid elus… ma ei kahelnud selles mitte hetkegi. Olin nii kindel et sa tuled tagasi.

      Aga isa arvas, et oled surnud… Süda hakkas tal viperdama… Ta aina käis ja otsis… ja otsis…“ rääkis ema nutu ja kallistuste vahele.Kuu aega kodus olnud, avastas Elin, et on rase. Kodustele seletas ta, et see on ühe juhusliku ja lühikese suhte tagajärg. Selle vastusega jäädi lõpuks rahule. Sellest, mis Hispaanias tegelikult juhtus ei tahtnud ta rääkida. Lapse otsustas ta alles jätta, mõeldes temast, kui elavast meeldetuletusest, et hädasolijaid on vaja aidata. Ta sünnitas tütre, lõpetas kooli, vahetas nime, kolis Lapimaale metsaäärsesse külla ja abiellus. Hirm, et hispaanlasest vägistaja võib ta üles otsida ja kätte maksta, jäi aga politseiniku lubadusest hoolimata püsima.

      Päikselisel talvepäeval kohtus Anna Tomiga mõne kilomeetri kaugusel päevitajate laagriplatsist. Ta seletas, milles on asi ja küsis, mida Tom arvab, kas ta on nõus aitama ja kas tema arvates oleks võimalik, et ta õde vaataks raseda tüdruku läbi.

      See, et Anna pöördus abi saamiseks just Tomi poole, polnud juhus. Juba paar aastat tagasi oli too kogemata ja pooljuhuslikult saanud teada, millega Anna tegeleb. Üks ühenduse liikmetest oli nimelt palunud Tomil tulla appi renoveerimistöödele ühes ajutises varjupaigas. Mees oleks peaaegu redelilt alla kukkunud, kui nägi majas Annat. Viimane polnud mitte vähem ehmunud. Mõni päev hiljem Annat juhuslikult kohates oli Tom küsinud, kuidas ta ühingu liikmeks ja pealegi veel nii aktiivseks liikmeks sai, kuid naine vastas küsimusele küsimusega:

      „Ja mis tähtsust sel on?“

      Tomi oli juba kuulnud ühingust ja sellest, kuidas nad hätta sattunud noortel aitavad alustada uut elu. Ta teadis, et organisatsioon oli registreeritud ja täiesti seaduslik. Kui oli vaja maksta abivajajate elukoha eest, toetas riik neid rahaliselt. Lisaks aidati muretseda reisidokumente või muuta nime. Vahel sundis olukord aga lisaabi otsima. Kõige suurem mure oligi alati majutusega.

      Tomiga toimunud jutuajamine lumises metsas tuli Annale suuresti kasuks. Mees oli kohe nõus aitama. Nad leppisid kokku, et kohtuvad õhtul ja viivad tüdruku haigla vastuvõttu. Lubas pealegi, et helistab õele juba ette ja seletab milles asi on. Tom oli surmkindel, et Kerstin ei keeldu abistamast ning vaatab Moniri läbi.

      Kui tore! Saab ka arstliku läbivaatuse kohe ära teha. Anna tuju muutus paremaks:

      „Tõesti, aitäh-aitäh ja veel kord – aitäh, et sa nii abivalmis oled!“

      Tom naeratas vastuseks:

      „Oh, pole see mingi suur abi! Ütle aga, kui midagi vaja on. Võibolla on teid veel kuhugi viia vaja, midagi korraldada?“

      „Oi ei-ei, nagu öeldud, suured tänud, arstil käime ära, aga edasi saame me juba ise hakkama. Ma arvan!“ Edasistest plaanidest ei tahtnud ta enam rääkida. Niigi teadis mees juba liiga palju. Võis ainult loota, et ta seda, mida teab, kunagi kellelegi ei räägi.

      VI peatükk

      Taskulambikiir teed valgustamas, hakkas Sabrina mootorsaani poolt sissesõidetud rada järgides aeglaselt läbi lumise metsa minema. Ta oleks hea meelega jooksnud, et rutem teada saada, miks Tom tagasi polnud tulnud, kuid iga teise või kolmanda sammu järel lumme vajumine tegi selle võimatuks. Korraks tundis ta isegi rõõmu, et polnud villaseid alusriideid lumeriiete alla toppinud. Nüüd rahmeldades, kuigi СКАЧАТЬ