Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ armastas Tomi ja tahtis seda ilmselt varsti kuulda saavat seletust juba ette uskuda. Nii väga.

      Ta sulges enda järelt ukse ning trotsides tugevat tuult oli valmis sisenema veidi eemal sinetavasse metsapimedusse, kus lumi kummituslikult, kuid kutsuvalt valendas.

      V peatükk

      „Jumal hoidku, kui ainult keegi ei märkaks, kui ärritatud olekus ma tegelikult olen, millises närvipinges,” mõtles Anna. Ta püüdis olla võimalikult normaalne ja naeratav, igaks juhuks ka tavalisest vaiksem, et mitte äratada asjatut tähelepanu või uudishimu. Väljasõidule tulekust keeldumine oleks hoopis rohkem imestust ja uurimist põhjustanud. Seepärast ta siin nüüd ka oli. Anna teadis küll, kuidas temasse suhtuti. Teadis ka, miks. Tal polnud aga ei luba, soovi ega tahtmist kellelegi midagi seletada. Neid polnud palju, kes teadsid, et Anna tegelikult polnudki Anna. Nii oli elus läinud ja nii pidi see ka jääma. See oli tema enda ja mitte vähem ka tema perekonna elu ja tervise huvides. See, mida keegi võõras lisaks tema uuele nimele ei pidanud teadma oli see, et Anna juba aastaid tagasi oli liitunud tugigrupiga, kes oma tegevust laiemalt ei reklaaminud. Kel vaja, leidis alati mingil kummalisel moel tee nende juurde. Anna oli nimelt ühenduse „Lootus” liige.

      Täna tegi telefonikõne ootamine väga närviliseks. Eelmisel päeval oli temaga võtnud ühendust nende koordinaator ja teatanud, et keegi kolmeteistkümneaastane tüdruk on kodust põgenenud. See selleks, aga ta oli ka rase. Isa oli lubanud lapseohtu neiu ühele tema kaugele sugulasele naiseks müüa ja pulmapäev hakkas liginema. Mida isa aga ei teadnud, oli see, et tulevane abikaasa oli tema tütre vägistanud ja et neiu oli rasedaks jäänud. Peigmees, ebatavaline käitumine muideks, oli väga tungivalt seda pulmadele eelnevat ülevaatavat kohtumist nõudnud. Teine sugulane, kellega koos ta tuli, oli öelnud, et peigmees tahab tulevase pruudiga ka nelja silma all rääkida. Isa oli küll esiti imestanud, kuid siis nõustunud seda mõneks minutiks lubama ja peigmees oligi siis seda aega kasutanud tüdruku vägistamiseks. Kui tüdruk karjuma hakkas, lõi mees teda vastu nägu ning tal kätt suu ees hoides lubas tulevase pruudi isale öelda, et plika ise viskus talle kaela, kuna oli juba varem süütuse kaotanud lits.

      Monir, nii oli tüdruku nimi, lubas endale enne nööri kaela panna või majakatuselt alla hüpata, kui et lasta end isal selle vägistajaga paari panna. Isale ei julgenud ta aga juhtunust rääkida, teades juba ette, et siis oleks teda ennast valetamises süüdistatud. Kes teab, võibolla oli peigmehel selle vägistamisega ka oma salaplaan olnud. Nüüd võis ta tüdruku isale öelda, et plika pole enam süütu ja pääseda sel moel pruudi eest maksmisest. Võib hoopiski ise kena kopika sisse kasseerida, kui temaga siiski abielluma soostub. Et Monir oli rasedaks jäänud, seda ta muidugi ei teadnud.

      Varsti pidi kõht hakkama välja paistma, ka pulmad lähenesid ja neiu ei julgenud enam kauemaks koju jääda. Ta kartis, et isa lööb ta lihtsalt maha, kui sellest teada saab. Või siis sunnitakse teda end kusagilt sillalt alla heitma. Nii või teisiti, valikut tal polnud.

      Ühenduse koordinaator andis tüdrukule nõu siiski veel korraks koju minna. Olla ettevaatlik, võimaluse korral võtta kaasa dokumendid ja öelda, et ta ei jõua koju enne õhtut. See annaks „Lootuse“ inimestele aega ja võimaluse tema edasise asupaiga seaduslikustamiseks vajalike paberite korraldamise. Oli ju nädalavahetus ja koolis anti õpilastele pidevalt igasuguseid grupitöid. Mõned käisid üksteise kodudes õppimas, osad aga ka koolis, et kooskõlastada ülesandeid või osaleda õppeasutuse poolt korraldatavatel üritustel. Nii et selles koolijutus polnud midagi imelikku. Et organiseerida Monirile uued dokumendid ja salajane elukoht, polnud veel kõige raskem, see oli tuttav toiming, kuid see tema rasedus. Tüdruk polnud kunagi käinud naistearsti vastuvõtul ja nüüd pidi Anna üritama selle mingil moel korraldada. Ta oli mõelnud ja mõelnud, kuidas seda teha, kuni meenus, et Tomi õde töötas arstina. Ehk oleks võimalik temal kuidagi tüdruk üle vaadata?

      Ta pidi tüdrukuga kohtuma laupäevaõhtul juba kokkulepitud kohas ja teel ajutisse elupaika arutama läbi võimalikud tulevase elu-olu variandid. Samuti püüda uurida, mis sidemed ja tutvused isal on, kas võib juhtuda, et keegi tuttavatest-sugulastest teda juhulikult tulevases elukohas nägema satub.

      Anna teadis, mida tüdruk läbi elas. Ta oli ka ise ühel perioodil oma elus olnud enesetapule väga ligidal. Viimasel kooliaastal oli Annal, kelle nimi oli tol ajal Elin, tekkinud kooliskäimisega probleeme. See põhjustas omakorda pingeid kodus ja keevaline, nagu ta oli, ei tahtnud tütarlaps kedagi kuulata ning arvates, et kõik on tema vastu, võttis salaja kogu kodus oleva raha ja passi ning läks maanteeäärsesse bensiinijaama hääletama. Arvas lihtsameelselt, et jõudes Stockholmi, sõidab seejärel laevaga Riiga või kuhugi mujale, võibolla hoopis Köpenhagenisse ja vaatab siis, mis edasi saab. Juhus tahtis aga teisiti. Paarkümmend kilomeetrit enne Uppsalat hääletas Elin üht järelkäruga kaubaautot mis, nagu hiljem selgus, oli teel Malmösse, et sealt edasi Saksamaale minna. Noorepoolne mees, kes oli autojuhiks, kuulas vaikides tema targutusi, ei öelnud aga midagi. Kui tüdruk lõpuks Malmös tahtis maha minna, küsis mees ootamatult, kas Elin ei tahaks hoopis tema seltsis Hispaaniasse sõita. Tüsedusele kalduv autojuht maalis tüdrukule ette pildi päikeselisest rannast, apelsinipuudest ja sadadest võimalustest, kui too ainult ise hakkaja on. Elin oli hakkaja, nii ta arvas ja seikluslusti ääreni täis. Pööramata tähelepanu sellele, et mees isegi ei küsinud, kui vana ta on, kas tal on lubatud kodust lahkuda, või kas teda keegi taga otsima ei hakka, oli sinisilmne blond tüdruk rõõmuga nõus kaasa sõitma ja järgmises peatuspaigas kostitas autojuht teda hamburgeriga. Sõit läks edasi tüdruku jutuvadina saatel. Keegi ei takistanud teda unistamast ja suuri plaane tegemast. Autojuht piidles teda kõrvalt ja mõtles omi mõtteid. Varsti sai tüdrukule selgeks, milliseid. Juba teisel ööl nõudis mees seksi. Tüdruk hüsteeritses, nuttis ja tahtis põgeneda, ei teadnud aga, kus nad täpselt on või kuhu ta peaks abi saamiseks pöörduma.

      Elin tahtis tagasi koju, kuid oli selle sooviga lootusetult hiljaks jäänud. Ta oli autojuhi meelevallas ja teadis vaid, et asub kusagil Euroopas.

      Suure auto juht tuletas talle pidevalt meelde, et ta ise tahtis kaasa sõita ja ärgu tulgu seletama, et ei teadnud, mis teda ees ootamas oli. Väitis pealegi, et tüdruk ise oli pidevalt märku andnud, et ootab temalt lähedust ja võrgutas teda kogu aeg. Elin oli nutnud ja nutnud, siis palunud ja anunud, see ei olnud aidanud. Noormees ei liigutanud kulmugi ega tundnud mingit kaastunnet. Vastupidi.

      „Ja kui sa ära joosta kavatsed,” ütles ta, „siis tulen ma sulle järele ja leian su üles ka maailma lõpust. Pea meeles, et ma olen sul alati selja taga. Alati! Ükskõik kus sa ka oled!”

      Annal oli see ikka veel meeles ja tal oli kombeks tihtipeale selja taha vaadata. Kusagil tema sisemuses kartis nooruke Elin alati, et see tüse, ebameeldiv ja vastik mees ongi talle äkki järele tulnud.

      Vägistamine jätkus Pürenee poolsaarele jõudmiseni. Elin lootis kohale jõudes leida mingi võimaluse, et joosta ära, paluda abi politseilt, kuid avastas oma üllatuseks, et autojuht oli reisi ajal, ilmselt kui nad kusagil peatusid, et käia söömas ja tualetis, võtnud ära tema passi, mis oli tal kotis riiete vahel. Elin purskas järjekordselt nutma ja hakkas hüsteeriliselt karjuma, mees aga ainult naeris ja lubas talle peksa anda, kui ta vait ei jää. Järgmisel päeval pärast Sevillasse jõudmist ütles ta imeliku muigega näol, et tal on vaja minna kaupa maha laadima, kuid et enne saavad nad kokku tema sõbraga ja et Elinil tuleb minna tollega kaasa, teha mis kästakse ja pidada lõuad. Vastasel korral süüdistagu iseennast, kui peksa saab. Elin küsis arglikult, kui kauaks ta peab sinna võõra juurde jääma ja kas Deniss, nii oli autojuhi nimi, tuleb talle siis hiljem järele, kuid mees nimetas teda vaid idioodist litsiks. Tüdrukul hakkasid pisarad jälle voolama, ta oli juba ammu aru saanud, et on mingi kohutava, ebatõenäolise loo sisse sattunud. Kõige rohkem oleks tahtnud kodus olla. Hea meelega oleks teinud õppetükke ja osalenud kooliüritustel. Enam ei tundunud need nii tüütavad ja igavad. Ka isa oleks võinud toriseda nii palju kui tahab. Ta igatses taga kõike seda, mida enne vihanud oli. Nüüd tundus see ammune elu olevat aga jäänud СКАЧАТЬ