Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

      „Jäin lumme kinni!”

      „Oli sul vaja nii kaugele minna? Süüdista iseennast!” Inga polnud vennanaisega rahul. Tihtipeale ei viitsinud ta seda isegi varjata mitte.

      Anna ei vastanud. Manas hoopis näole vingus grimassi, mis oli mõeldud Ingale ja asus seejärel Maile appi plasttaldrikuid ja kahvleid laiali jagama.

      Pärast einet istus ka meestevägi pool tunnikest naiste juures päikese käes, veetes aega kehva kalaõnne üle kaeveldes. Seejärel võeti veel üks reid ette. Nad olid nimelt kinnitanud õnged puutüvedele ja asetanud need siis üle jääaugu. Võis ju juhtuda et mõni mitmekilone lõhekala tahab just siis ussikest konksu otsast ahmida kui kalamehed oma lõunapausi peavad. Mehed lootsid, et rammus kala siis mitte oma saagiga plehku ei pane, vaid oma ihnsuses ise konksu otsa kinni jääb.

      Kella kolme ajal oli päike hakanud kiirelt allapoole vajuma ja väljasõidul osalenud külarahvas tundis end väsinuna. Kõik korjasid oma asjad jälle kokku, pakkisid need seljakottidesse ja termoskastidesse, laadisid mootorsaanidele ning üksteise järel asuti koduteele.

      Sabrina oli mõelnud mehelt küsida, et kus too vahepeal käinud oli, kuid kuna see koos teistega tagasi tuli ja talle usinalt jälle nii toitu kui jooki serveeris, siis ei tihanud ta teiste ees eriti midagi ütlema hakata. Kõigile tunduks ainult, et ta on mingi juhmakas kontrollihaige, kes ei saa naljast aru. Võibolla oli mehel hoopistükkis kõht lahti olnud. Naine ei tahtnud mingil juhul lollikesena välja näha…

      Kodus oli mõnus. Tom tõi väljast varju alt kamina juurde puid ja süütas tule, siis pakkus end appi õhtusööki tegema. Spagette ja hakkliha oskas ka tema valmistada. Päris edukalt, võis Sabrina tunnistada.

      Nad olid söönud õhtust, kõik oli olnud rahulik. Sabrina mõtles veel endamisi, et vaata, kui uskumatult tore päev oli, tahtis seda mehelegi öelda, kuid ei jõudnud. Rõõmsa häälega teatas too järsku, et:

      „Tead, ma pean korraks Juksi juures ära käima, tööasjad, tead! See käib kähku.“ Sabrina ajas muidugi otsekohe sõrad vastu:

      „Mis sa ajad? Mis tööasjad? Õhtul? Kuule mees, kell on ju kohe üheksa! Sa näed teda ju homme niikuinii!“ Kaugemale ta oma jutuga ei jõudnud. Mees peatas tema jutuvada kiiresti lihtsa vastusega:

      „Säps, vaja on! No miks sa hakkad nüüd oma hädaldamisega jälle peale? Ma lähen mootorkelguga, see ju siinsamas kõrval, kui tõmban otse läbi metsatuka. Ja siis kohe tagasi! Üks jalg siin, teine seal! Ja tead, ma pesen ise nõud. Näe, vaata! Panen sööginõud siia kraanikaussi kuuma veega ja kui tulen, siis ongi hea kohe ära pesta.”

      Sabrina jäi vait. Mõeldes möödunud toredale päevale ei tahtnud ta seda oma tänitamisega hakata siiski rikkuma ja lihtsalt naeratas vastuseks.

      Tomi liigutused kiirenesid. Juba olidki nõud kraanikausis vee all ja ta vaatas vastust etteteadva näoga Sabrina poole:

      „Ma olen ju nii-nii hea!”

      Sedasi öelnud, oli ta lumeriided selga tõmmanud ja ukse juurde kiirustanud.

      „Kuule, kiivrit sa ei võtagi või? Aga kui midagi juhtub?” hüüdis Sabrina talle järele, aga mees ei kuulnud seda enam.

      Naine kiirustas uksele ja hüüdis uuesti:

      „Võta kiiver! Pime ju, mõni loom…”

      Tom rehmas ainult käega ja ei teinud tema hüüdmisest väljagi. Mootorkelk oli juba käima pandud, võibolla ta tõesti ei kuulnud.

      Sabrina läks ohates tuppa tagasi. Puid kamina juures veel oli. Ta viskas paar halgu tullemöllu ja seadis end siis teleka ette tugitooli:

      „Mis meil siis siin täna vaadata on?“ Telekakava oli ta unustanud ostmast ja vähe sellest. Roidumus kehas, tundis, et ei viitsi hilist programmi hakata ka teksti tv-st üles otsima. Nii ta ei teadnudki, mis sealt tulemas oli ja kas ta midagi, mida oli kavatsenud näha, maha ei maga. Aga kama kaks. Telekapult vedeles laual. Ohates ajas ta end püsti ja sirutas käe selle järele. Jõudmata veel end tagasi istumagi seada, vajutas ta kiiresti ja närviliselt puldinuppudele. Vahetas programme ühelt kanalilt teisele, aga nagu tema meelest tavaliselt, polnud laupäeva õhtul eriti midagi vaadata. Tal plnud ka erilist tuju. Igaks juhuks klõpsutas ta veel paar korda kõik kanalid läbi. Reklaami, uudiseid, kolmandalt tuli mingi perefilm. No muidugi, kellaaeg ka selline. Ta jättis telekapildi mingile uudistesaatele pidama ja jäi neid vaatama. Üha uusi pommiplahvatusi ja surnuid Lähis-Ida maades.

      Korraga tuli Sabrinale uus mõte pähe. See oli nii imelik, et lõi ta lausa pahviks:

      „Miks ma mõtlesin, et uskumatult tore päev? Tore päev ja kogu lugu. Mis uskumatult? Kas mu mees pole siis selline alati käepärast võtta ja muretsev ja …?“ Ta ei teadnud järsku isegi, kuidas asjasse suhtuda. Loomulikult polnud ta mitte iga päev nii hoolitsev. Ette oli tulnud päevi, kus ta Sabrinat ei märganudki, justkui oleks teine klaasina läbi paistnud või kummitus olnud.

      Ärevusevirvel kõhus ei andnud ka järele. Taas läks üksinda koju jäetud naine akna alla ja püüdis midagi näha ja kuulda. Ja jätkuvalt oli teeäärsete laternapostide valguses näha vaid tuule käes kõikuvaid puulatvu, majade kontuure ja siin-seal valguskiiri naabrite akendes. Väljas polnud mitte midagi muutunud. Ta läks kööki ja pesi kraanikausis ligunevad nõud. See võttis vaid paar minutit. Argiasjadega toimetamine rahu siiski tagasi ei toonud:

      „Ei tea mis kiire asi see küll oli, mis sundis teda pole öö ajal töökaaslase poole minema? Töönarkomaaniks nüüd Tomi küll nimetada ei saanud! Ja mis neil seal puutöökojas üldse nii tähtsat saigi olla? Mingi jamajutt ikkagi… Plaanis ehk siiski paar õlle võtta? Aga seda oleks ta siis ju võinud ka öelda, ega sest polnud midagi…“ Tom polnud mingi alkohoolik. Tema võis endale nädalavahetusel rahulikult mõne napsu lubada.

      Sabrina oli närvis. Mida teha? Helistada ja meest taga otsida polnud mõtet. Mobiili oli Tom ju koju jätnud ja seal metsas, Juksi juures, polnud levi niikuinii. Tema pereliikmed jooksid isegi ühe puu juurest teiseni ja ronisid mööda tuletõrjeredelit kasvõi maja katusele, kui helistada vaja oli.

      „Prooviks lauatelefonile helistada?“, arutas Sabrina, kuid lõi kohe kõhklema, „ja siis? Ütlen Juksile, et mina, Sabrina, otsin meest taga!“

      Korraga teadis ta, mida ette võtta. Ta läheb Tomile vastu! Üksinda metsa minna ta ei kartnud. Keda seal kartagi? Loomad kardavad inimesi ise ja hunte sealkandis polnud. Miks kodus oodata ja põdeda?

      Mõeldud, tehtud. Sabrina tõmbas selga lumeriided, toppis tasku toosi tikke. Öösel metsa minna, ja… Kunagi ei tea, mis võib pimeda vaikuse taga oodata.

      „Aga, ma olen ju ometi julge naine!“ oli Sabrina kindlamast kindlam. Nii, taskulamp kätte ja ta oligi minekuks valmis. Maja ust ei tahtnud naine lukku keerata. Ja kui nii võtta, siis kelle eest? Kui see, keda oodati, juhtub vahepeal tulema, saab ta kohe lukustamata ukse järgi aru, et teda oodati ja mindi siis välja otsima. Ta, naine, võis ju arvata, et mootorkelgu mootor on seisma jäänud, lint maha tulnud, masin lumme kinni jäänud… Sabrina igatahes sundis end mõtlema, et nii see oli. Mingi lihtne põhjus, mis takistas mehel kiiresti koju tagasi tulemast. Või olid mehed mõne õlle võtnud? Siis unustatakse alati kella vaadata. Seda enam, et Juksi naist polnud kodus. Ta oli võtnud mõlemad tüdrukud endaga kaasa ja lennanud Kanaari saartele mõnulema. Seal käis ta üsna tihti pärast seda, kui tema ema pärast pensionile jäämist sinna kolis.

      Sabrina oli minekuvalmis ja täis lootust, et ta oma otsimisretkega kuigi kaugele ei jõua. СКАЧАТЬ