Mähkmelööve. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

      „See jänkujuss…”

      Mustas sukk-kleidis Mirka haaras karvase mänguasja Kristiani sülest, haaras ühe musta kontsaga kingaga ehitud jalaga ümber Kristiani omade ning surus Kristiani vastu koridori seina. See tundus nagu huultega sooritatud vägistamine, kui Mirka vajutas oma paksud veripunaseks värvitud huuled vastu Kristiani ehmatanud suud. Ma pidin pilgu ära pöörama, kui nägin Mirka keelt limase riistana justkui aeglustatud ühtes sügavale Kristiani suhu uppumas. Õnneks ei olnud seda ludistamist kauaks. Kui Mirka Kristiani haardest vabastas, haaras too jänku katteks, et oma seisu peita. Mirka oli jälle rünnanud. Seekord isegi nii romantilises kohas nagu Ämmaemandakooli koridoris. Mirka silmis põles Kristianit vaadates tähendusrikas, peaaegu hüpnootiline iha. Minu arvates Kristian mingil perverssel moel nii erutus kui ka ehmatas sellest pilgust. Enne meie lahkumist limpsas Mirka veel suudluse Kristiani kõrva ja sosistas üpris häälekalt:

      „Võiksid mõnikord minu juurde tulla ja näidata, milline on üks suur ja paha küülik…”

      Kristian pigistas kõvasti oma jänkut ja sai samas ilmselt pisitillukese seemnepurske.

      Viisin Kristiani Kristianinkatule. Terve sõidu aja ei vahetanud me sõnagi. Ristiisal paistis olevat muud mõtteainet. Lahkudes pigistas ta mu õlga ja ütles peaaegu liigutatud häälel:

      „Püüa hakkama saada.”

      Mulle tundus, et see repliik oli mõeldud talle endale.

      „Kindlasti. Ja kui sa Mirka juurde lähed, ära mingil tingimusel lase tal end kinni siduda. Lubad?”

      Mööda Kristianit jooksid külmad õudusvärinad.

      „Luban. Päris kindlasti.”

      Järgmiseks sõitsin toidupoodi. Nüüd ei usaldanud ma enam tulist meisterkokka mängida, vaid valisin kulinaarialetist tuttavaid ja turvalisi kiirtoite. Olin just makaronivormi kärusse panemas, kui mulle meenusid Sirpa sõnad: Juha, punast liha sina enam ei söö. Püüdsin karbi kaanel olevast aknast sisse kiigata. Polnud näha muud kui pruunikaid makaronitükke. Kutsusin kohale müüja.

      „Kas selle akna taga on punast liha?”

      Müüja vahtis kõigepealt mind ja siis ümberringi.

      „Kas see on mingi varjatud kaamera värk või?” küsis maailma kõige turvalisema olemisega keskealine naine.

      „Et siis mis? Kas seal on mingi kaamera ka veel peidus?” osutasin karbile.

      „Sa tahad teada, kas seal on punast liha?”

      „Kindlasti.”

      „Seal on looma- ja sealiha. Nii et on.”

      „No siis ei või ma seda süüa. Kas teil on ka sellist makaronivormi, milles on kana või kala?”

      „Lasanjet on mõlemat sorti.”

      „Aga kas neis on ka piima? Vaata, mu perse hakkab hüüdma nagu Stalini orel, kui ma tavalist piima näkku tõmban.”

      Naine purskas nii naerma, et tatipritsmeid lendas ka minu näole.

      „Andke andeks,” turtsus mutt endale kätte.

      „Ei kipu veel,” leidsin ja pühkisin nina.

      Imelik pood, tatistavad näkku ja naeravad ka veel selle peale.

      Traavisime selle itsitajaga letist letti ja püüdsime leida mulle vähese laktoosiga sööki, mis ei sisalda punast liha. Ma ei julgenud sõnagagi mainida veel gluteenivaba dieeti, mida Sirpa oli soovitanud. Pärast seda oleksin ma ilmselt lahkunud poest rõõmsasti porgandikotti õõtsutades. Valisin kuus karpi kanakastet. See ei ole mu lemmiktoit, aga läheb vähese laktoosiga kodujuustuga alla küll. Parem ikka, kui Tai kokaraamatust leitud perselõhkamisretsept.

      Parkisin auto maja ette, sest tuksuv sitahäda möllas nõudlikult väljumisvärava juures. Kiirustasin trepist üles, toidukott kaenlas, kui naabri ülakorruselt kostis sõbralik tervitus:

      „Hommikust, Juha!”

      Aadlimehest naaber lehvitas mulle aknast.

      „Tšau. Ma pean kähku vetsu minema.”

      „Sellest ma rääkida tahtsingi. Anna mulle ka see retsept. See su hommikune kokteil on vägev laksatiiv. Mul tahab vahel pikkade koosolekute ajal kõht kinni minna ja kõhukinnisus on oluliselt hullem vaev kui maine hoidmine.”

      Püüdsin Pertti seletust mitte kuulata, sest otsisin just raevukalt võtmeid. Miks pidid need alati siis ära kaduma, kui häda oli kõige suurem. Steppisin uksematil nagu .red Astaire.

      „Jaa,” hõikasin, usaldamata pilku tõsta, sest kartsin ka kõigest vale pealiigutuse tagavärava lahti põrutavat.

      Ei, raisk! Ei leidnud võtmeid. Lõpuks vaatasin paluvalt Pertti poole.

      „Kas ma saaks su vetsu kasutada?”

      „Loomulikult.”

      „Tuled siis äkki üsna kiiresti…”

      Siirdusin pehmete, kuid libisevate sammudega naabermaja uksele. Seest kostis samme. Lõpuks. Tammusin Pertti tuulekojas nagu kiiruisutaja ja lootsin, et nende sitamaja asub laias laastus samas kohas, kus meie oma. Nüüd ei olnud enam aega otsida. Sööstsin uksest sisse, kiskusin püksid maha ja paiskasin perse potile. Samas kukkus midagi põrandale. Mu võtmed. Ilgelt käis pinda ja ajas sitale. Peas tiirlesid Kristiani ja Mikaeli higised lõustad. Enam ei olnud võimalust voolida kenasid kakapakikesi, vaid kraami tuli niipalju kui torust mahtus. Miks pidi sittumine alati just võõras kohas nii põrgulikult lärmakas olema? Ka nüüd viskas sisse parisevaid peerusid, langevaid süvaveepomme ning soole, vee ja vedela pasa tekitatud plödinat. Ja terve sitamaja oli loomulikult plaaditud, nii et kõik helid kaikusid uhkelt nagu võlvidega kirikus.

      Parima stardipositsiooni võtnud hunnik oli lõpuks potis. Äkki tuleks nüüd tõusta ja minna koju jätkama? Ei. Tagupoole rünnak tuli nagu järeltõuge ja katkestas mu unistuse. Nüüd oli ka jubedalt valus. Sita hulgas oli mingit Ajaxit meenutavat persekõrvetajat. Kipitas ilgelt. Manasin tšilliseemned sügavaimasse põrgu põhja. Higi otsaees, puristasin mingit maailmalõpuhapet poti seintele. Olin täiesti jõuetu. Tõusin ettevaatlikult potilt ja kontrollisin, kas sellesse pole mitte auke sööbinud. Paistis terve olevat. Kunagi õudses pohmellis olin näinud oma sitta vahutavat, kaine peaga mitte kunagi. Tõmbasin ruttu vett. Loputasin nägu СКАЧАТЬ