Mähkmelööve. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja ma ei mõtle siin ainult seksuaalset.”

      Vaatasin vihaselt Kristiani poole.

      „Umbes seda ma silmas pidasingi…”

      Ajasin mehed elutuppa. Avasin konjakipudeli ja nuusutasin pikalt. Samas lendas okselehter, õnneks kraanikaussi. Miskipärast põhjustas napsulõhn minus oodatule vastupidise efekti. Mehed tormasid kööki.

      „Mis on?” karjatas Kristian.

      „Ei midagi, kärbes lendas kurku. Võtke klaasid ja kallake endale jooki. Ma tulen kohe.”

      „Aita nüüd, Mikael! Juhal on kärbes kurgus!”

      „Mnjaa,” nentis Mikael. „Kärbse osas kahtlen, aga halb on tal igal juhul.”

      Loputasin suud ja vaatasin Mikaelile silma:

      „Sa oled, muide, sitaks tark mees.”

      Kristian ja Mikael istusid sohval kõrvuti nagu mingil ärganute peol. Ootusärev, harras ilme näol.

      „No võtke siis ometi seda konni,” soovitasin.

      „Kus peremehe jook on?” imestas Mikael.

      „Siin,” ütlesin ja tõstsin veeklaasi.

      „Ega siis muud kui isa terviseks!” hüüatas Mikael ja viskas terve klaasi korraga näkku.

      Kristian üritas sama. Õnneks ei tulnud teist okselehtrit. Silmad vees, suutis Kristian siiski konjaki-tšilli-kookospiimakanaokse enda sees hoida. Valasin teised pitsid.

      „Ega siis muud kui ema terviseks!” lajatas Mikael. Jälle läks pits nagu kanalisatsiooni. Kristian leppis kerge huulte niisutamisega. Valasin Mikaelile kolmanda klaasi.

      „Ega siis muud kui lapse terviseks!”

      Sinna läks seegi. Mikael tõusis õõtsudes seisma. Vaatasin uskumatult enda ees seisvat joomarit.

      „Kas võtad veel?” küsisin.

      „Meeleldi,” limpsis Mikael huuli ja karjatas:

      „Ega siis muud kui vanaema terviseks!”

      Mikael võttis veel teise vanaema ja mõlema võõrasvanaisa terviseks. Pärast seda istus ainult oma kohal ja jõllitas mingit nähtamatut punkti elutoa seinal.

      „Mul on pilte ka,” panin ettevaatlikult ette. „Sünnituselt.”

      „Sobib!” naksas Mikael.

      Kristian nihutas end aegamisi Mikaelist eemale. Tal oli ilmselgelt hirm.

      Tõin kaamera ja hakkasin pilte sirvima. Kristian tönnis iga pildi peale. Äkki ilmus ekraanile verine platsenta. Kristian tardus paigale. Siis kargas püsti ja hakkas üles-alla keksima.

      „Te saite ikkagi kaksikud! Kas Mikael võib tulla teise lapse ristiisaks?”

      „Mis kuradi teise lapse? See on platsenta,” käratasin.

      Seda kuuldes Mikael justkui ärkas ja tahtis kindlasti pilti paremini näha.

      „Kas seal pildil on kindlasti platsenta?” uuris ta.

      „No kuule, on küll.”

      „Kas ma võiksin endale ka selle pildi saada?”

      „Ma kahtlen pisut, kas Sirpa seda sulle annab. Ja kui Sirpa annab, siis mina ei anna.”

      „Asi selge,” mörises Mikael.

      Kristian haaras kaamera enda kätte ja nuuksus sohvanurgas samade piltide peale aina uuesti. Vahepeal rüüpas grimassitades pisut konjakit.

      Mikael hakkas ära kustuma. Tegelikult oli see päris hea. Kristian palus mul aina uuesti iga pildi lugu rääkida. See vanem naine on meie ämmaemand ja see pisike on sinu ristitütar. Seal on jälle see platsenta. Jah, see on südamekujuline, aga see on siiski platsenta. Siin olen mina. Jah, ainult minul on riided seljas…

      Mikael jäi magama. Elutuba täitis rongi peldikut meenutav korin.

      „Kas sa tahad ka ööseks jääda?” küsisin Kristianilt.

      „Kui saan sinu kõrval magada, sest ma kardan Mikaeli.”

      Olin ise nii põrgulikult väsinud, et ei jõudnud hakata vastu puiklema. Pealegi ei osanud ma külalisvoodit valmis panna.

      Panin Mikaelile sohval teki peale ja tõin kindluse mõttes ta kõrvale ämbri. Kristian järgnes mulle igale poole nagu vari.

      „No nii, lähme nüüd magama,” arvasin.

      „Mind ajab peeretama.”

      „Ei, raisk. Mine vetsu!”

      Vetsust kostis pikk plärisev soolo. Uks avanes.

      „Pane ometi see kuradi uks kinni!”

      „Ah jaa,” märkas Kristian. „Mind tavaliselt ei aja üldse eriti peeretama.”

      „Oh, kui romantiline. Üleval on, muide, ka vets.”

      „Aitäh.”

      Pugesin teki alla ja kustutasin tule. Olin just magama jäämas, kui kõrvalteki alt kostis pobinat:

      „Armas Jumal ja inglid. Kaitske Sirpat, pisitüdrukut, ema, isa, Mikaeli, kes magab alumisel korrusel, kõiki mu endisi ja tulevasi tüdruksõpru ja Robbie Williamsit. Ja kui jääb veel natuke kaitset üle, siis Juhat. Aga kui kõik teiste peale ära kulus, siis tema saab ka ilma hakkama. Aamen.”

      „Aamen.”

      Kristian kargas püsti.

      „Kas sina palvetasid ka?”

      „Jep. Head ööd.”

      „Vau. Head ööd.”

      3

      Raske päev nõudis rasket ööd. Ärkasin öösel mitu korda alumise korruse vetsust kostvate Mikaeli karjatuste peale. Lühikesed repliigid olid üsna tuttavad saksakeelsetest pornofilmidest, aga nende tähendust pidin arvama ainult filmides nähtud juhtumisi ja röögatusi ühitades. Minu meelest need küll ainult sittumisega kokku ei sobinud. Äkki peaks vaatama minema, kas ta on seal üldse üksi?

      Aga persse, ma olin tütre sünni üle nii õnnelik, et ei viitsinud minna sitamajas ägavale Mikaelile abikätt ulatama, ehkki Kristian püüdis hirmunult minu teki alla pugeda. Püüdsin veel unel sabast kinni saada.

      Olin just suikumas saksa keelt kõneleva Une-Mati tätoveeritud käsivartel, kui helises uksekell. Kell oli pool viis. Tatsasin hämmeldunult uksele. Seal seisis võhivõõras vana valges Adidase hommikumantlis. Päevitus tuli selles rõivastuses eriti hästi esile.

      „Hommikust. Olen teie naaber.”

      „Hommikust?”

      Vana oli ilmselt viiekümne ümber. Tal pidi olema kas parukas või juuksed pähe СКАЧАТЬ