Mähkmelööve. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei olnud enam valus. Seega olin valmis rinnapumbajahiks. Olin juba teel auto juurde, kui taipasin, et ma ei teagi, milline rinnapump on ja kust neid saab. Helistasin ämma abitelefonile.

      „Kuule, üks väike küsimus. Mis see rinnapump olla võiks?”

      „Tõsiselt räägid või?” küsis Raija.

      „Alati.”

      Raija selgitas, et see on teatud liiki lüpsimasin, millega kogutakse emapiima. Kui piima tuleb liiga palju, võib selle näiteks külmutada, või siis ka pumbaga piima paremini tulema meelitada, kui laps veel korralikult imeda ei jaksa. Sellest infost mulle piisas.

      „See on siis nagu lüpsimasin?”

      „Nagu jah,” naeris Raija.

      „Ja käib elektriga?”

      „Jah.”

      Järgmiseks tuli helistada numbriinfosse.

      „Numbrid, Vilhelmiina, kuidas saan aidata?”

      Vilhelmiina hääl oli nii täis indu, teenindustahet ja energiat, et pidin telefoni vaiksemaks panema.

      „Vaata, Vilhelmiina, see võib nüüd kõlada vähe kummaliselt, aga mul oleks vaja lüpsimasinat.”

      „Millisest Soome osast ma seda otsida võiksin?”

      „Öööh, Helsingist muidugi. Ega ma seda kusagilt kolkast ju tooma ei lähe.”

      „Üks hetk.”

      Ootasin hetke liinil. Nähtavasti oli mu nõudmine üsna keeruline.

      „Helsingist leidsin kaks numbrit, kust peaks saama lüpsimasinaid ja nende hooldust. Peale selle on mul ühe maaletooja number.”

      „Ega ma neid müüma ei hakka. Ühest piisab.”

      „Kas ma ühendan või soovite numbrit?”

      „Anna lihtsalt sellise poe aadress, mis on Tammisalo lähedal.”

      Kirjutasin firma nime ja aadressi üles.

      „Kärme tüdruk oled, Vilhelmiina,” tänasin.

      „Pole tänu väärt. Ja toredat päeva teile,” soovis Vilhelmiina peaaegu karjudes.

      „Päev tuleb kindlasti tore.”

      Sõitsin saadud aadressile. Ei tea, kas see numbrivästrik oli mulle äkki vale aadressi andnud, sest firma õuel oli metalliromu nagu prügimäel. Ei paistnud olevat lastekaupade poe moodi. Astusin kõheldes uksest sisse. Laoletile nõjatus tüdinud ilmega ülekaaluline metsjeesus, kes joonistas ruudulisele paberile hullumajja sobivaid kujundeid. Tüüp oli ilmselgelt leidnud oma kutsumuse.

      „Tere,” katkestasin teda.

      „Noh?”

      Vaatasin ringi. See oli tõepoolest mingi hulgiladu. Ülemised riiulid olid oma viie meetri kõrgusel. Vähemalt oli seal ruumi ruudulisse vihikusse kõrgelennulist kunsti teha.

      „Kas ma olen ikka õiges kohas, kui ma peaksin hankima lüpsimasina?”

      „Ühe?”

      „Kas need on ühekordsed?”

      Munapea vahtis mind imelikult. Tal olid kindlasti kõige väiksemad silmad, mida olin kunagi näinud. Meenusid kaks naelaauku. Mõnel loomal võisid olla veel väiksemad. Ta oli karvane nagu vanakurat, nii et tervik oli pisut hirmutav. Kahju, et ma autost nuia kaasa ei võtnud.

      „Ei, ja neil on garantii,” vastas täppsilm kummalisel kõrgel ja monotoonsel häälel.

      „Kas seda näha ka saaks?”

      „Saab.”

      Tundsin, nagu oleksin kusagil kuradi Muumimaal. Vana loivas edasi kuidagi kummaliselt ettepoole kaldunult. Jalad liikusid nagu narkoosi saanud karul. Hetke pärast tiris ta endaga kaasa põrgulikult suurt alumiiniumist tanki. Kaenla all oli tal pappkarp.

      „Siin.”

      „Mis kurat see veel on?”

      „Lüpsikann.”

      „See mahub ju ainult mingisse tööstuslikku külmkappi.”

      Kaks täppi põrnitsesid mind küsivalt.

      „Ega sealt nüüd nii ilgelt palju piima ka ei tule?” jätkasin.

      „Sõltub lehmast.”

      Et mida? See töll julges minu ilusat Sirpat lehmaks nimetada? Mu olemine kiskus sitaks suureks ja vägivaldseks. Lett ei olnud nii lai, et poleks saanud vanale atmosfääri värskendavalt molli sõita, aga teisest küljest oli Sirpa käskinud õppida end talitsema. Lõin rusikaga letile. Kõik letil olnud asjad peale piimamahuti kukkusid põrandale. Karvapalli silmad suurenesid löögi väel umbes pool milli. Huvitav, kui kaua oleksin ma pidanud letti taguma, et need normaalse suuruseni oleks kasvanud?

      „Just,” kokutas laotüüp. „Erinevad lehmad lüpsavad erinevaid koguseid. See on 45-liitrine nõu.”

      „Mida kuradit?! See on ju üle kahesaja lutipudelitäie!” arvutasin endamisi.

      Värisevi käsi avas mees toodud kasti ning tõi nähtavale neli metallist hülssi ja pundi musta voolikut.

      „Siin on nisakannud.”

      „Mis kuradi nisakannud?”

      Vana mõõtis mind oma liliputipilguga.

      „Mida te õieti otsite?”

      „Lüpsimasinat. Elektrilist.”

      „Just,” noogutas täppsilm. „Kas teil on üldse piimanõud vaja või on teil keskne tank?”

      Ma ei mõistnud midagi.

      „Mul on vaja sellist vidinat, millega saab mu beebile külmutamiseks piima ja millega saab mu kauni daami saiu pisikesele rohkem piima tootma meelitada.”

      „Just… Seda et, te otsite siis mingit rinnapumpa inimesele?”

      „Jep. See oligi! Rinnapump!”

      Karvanägu hakkas täiesti taltsutamatult naerma. Siis hüüdis oma ärritaval häälel:

      „Kuule, Make, siin on üks päss, kes kavatses eidele lüpsimasina osta!”

      Siis lõi mul mustaks. Haarasin tunkemehel randmest ja vajutasin ta käe jõuga vastu letti. Naer lakkas nagu kirikus. Asemele tuli kummaline koerakutsika viginat meenutav inin.„Ära sa, kuradi rasvamagu, iialgi nimeta minu eite eideks!”

      „E-ei…”

      Riiulite vahelt tuli teine tunkedes tola. Ta jäi hämmeldunult kolleegi imelikult väändunud nägu vahtima.

      „Ja sina, kuradi metsinimene, mine turni oma ülemistel riiulitel edasi,” käratasin.

      Tüüp СКАЧАТЬ