Mähkmelööve. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

      „Sa oled käeliselt uskumatult osav.”

      „Käeliselt ka…”

      Tagasitulek meeste ja naiste asustatud planeedile käis alati kopsatades. Püüdsin peletada kõik oma mõtted eemale mu beebi pappkarpi tehtud pesa ees sehkendavast maiuspalast. Läksime alla. Sirkku loomulikult ees. Ta tegi seda kindlasti meelega.

      „Klaas külma valget veini teeks nüüd küll head,” arvas Sirkku.

      Olime mitu tundi rassinud, nii et läksin Sirpa veiniladu uurima. Me ei olnud kunagi koos Sirpaga joonud. Mina olin joonud mitme elu jao ette enne Sirpat, nii et mingit erilist tahtmist tinistada mul polnudki. Kapis oligi lahti korkimata pudeleid. Kõigi sildid olid mulle täiesti tundmatud, sest mina olid puruvaese kaltsakana harjunud libistama kõige odavamat saada olevat kraami.

      „Tule vali õige ise,” kutsusin.

      Sirkku uuris kappi.

      „Äkki peaks Sirpale helistama?” leidis ta. „Need ei ole nimelt mingid odavad veintsid.”

      Kõne Ämmaemandakooli aitab sageli.

      „Mind ootas siin tore pisike üllatus,” alustasin.

      „See pidigi üllatus olema.”

      „Eeh, mis?”

      „Et naabri Sirkku oli seal koristanud.”

      „Me koristasime koos.”

      „Kuidas nii?”

      „No ma ei saa ju käed rüpes pealt vaadata, kui teine, mini higist märg, üksi rassib.”

      „Juha, ära õrrita… Sina siis ka koristasid?”

      „Muidugi. Me oleme seda korterit juba mitu pagana tundi koristanud.”

      „Sa oled nii tore! Aga hoia pilk sellest tüdrukust eemal!”

      „Aga katsuda võib?”

      „Ei!”

      „Mul oli asja ka. Me mõtlesime Sirkkuga endal su veintsidest londid täis tõmmata, aga mida sa selliseks seltskondlikuks joogiks soovitaksid?”

      Sirkku jäi mu küsimusest täiesti tummaks. Ütlesin, et õrritan ainult.

      „Sa oled ikka täielik koletis. Aga paku Sirkkule klaas Soave Pieropani, see on väga tore Itaalia valge vein.”

      „Just, ja kuidas see kirjutatakse?”

      „Anna toru Sirkkule.”

      Ulatasin telefoni.

      „Tšau, Sirpa. See su mees jätab nüüd natuke vale mulje… jah, meil oli tore… olen aru saanud jah, on pisut eriline… aitäh, maitsen, ei, ei anna Juhale, hihihii… Homme näeme. Tšau!”

      Võtsin telefoni.

      „Mida mulle anda ei tohi?”

      „Mitte midagi!”

      „Mitte tilkagi?”

      „Kas sa tahaksid?” kudrutas Sirpa.

      „Proovida ju võiks.”

      „Tore,” elavnes Sirpa. „Helistan kohe emale ja ütlen, et ta võib tulla sind läbi peksma.”

      Sirpa viis haige huumori piiri täiesti uude mõõtkavasse. Kõne lõpuks lubas ta siiski, et ma võin ka klaasi valget veini võtta, ehkki Sirkkule sai antud teistsugune informatsioon. Aga ainult seltskonna pärast. Ma ei söandanud seda riski võtta, sest kippusin kergesti tuurile jääma ega tahtnud mingil juhul täis olla, kui laps koju saabub. Sestap jõin mullivett ja vaatasin, kuidas Itaalia kvaliteetvein lõõgastas mu väikest koristajat. Pidin ta pärast teist klaasi koju kupatama, sest vana rebane tunneb teatud naisetüübi alati ära. Piisavalt napsi saanutena hakkavad need naised oma enesetunnet kohendama põrguliku flirdiga. Ja nende kohendustalgute jaoks olin praegu täiesti vale mees.

      Uksel püüdis Sirkku veel lootust kaotades suudelda, aga pöörasin ette põse, mida tabas tõusvas joobes musi. Härrasmehena vastasin samuti põsemusiga. Olin valmis oma peret vastu võtma, ja nüüd oli ka kodu korras.

      5

      Oletasin, et lapse kojutulek on õnnelik sündmus, aga pabistasin päris metsikult. Justkui väikese poisina algkoolis, kui pidin klassi ees peast lõigu Piiblist ette kandma. See oli täiesti jube. Nägu hõõgus punaselt nagu hoiatustuli, rinnus pitsitas ja oli minestamise tunne. Piiblist jäi edasistekski aastateks mõnus vabastav mälestus.

      Olin saanud Sirpalt pisikesele järele tulemiseks täpsed kirjalikud juhised. Ma pidin kaasa võtma turvahälli, beebiriided, siidimütsi, tekid ja Sirpa riided. Õnneks oli Sirpa ise kõik valmis pakkinud. Laadisin asjad autosse ja läksin südame pekseldes oma last koju tooma.

      Pidin Ämmakas pisut ootama, sest pisikesel käis veel mingisugune kontroll. Noor naisarst väänas ta kintse igasse suunda, nagu oleks ta kummibarbi, puhus pasunat kõrva ja vilgutas valgust. Ma ei teadnudki, et Ämmaemandakoolis istutatakse beebisse hüvastijätukingiks ka vaimuhaiguse seeme. Tuli tahtmine hankida kusagilt trompet ja mängida tohtri kõrva juures üks üllatussoolo ning nentida siis kitli täis pasandanud doktorile, et kuulmine paistab küll kenasti toimivat.

      Andsin talle ehmatamise siiski andeks, kui nägin teda õrnalt tita südant kuulamas. Ta soojendas stetoskoopi enne käte vahel ja surus alles siis vastu väikest rinda. Ootasin õõnsa südamealusega, kuidas mu lapse süda pumpab. Kuuldavasti hästi. Arst teatas rahulolevalt, et meil on tragi laps. Minu meelest on kummaline, et enesestmõisetavuste teatamiseks on vaja arstlikku läbivaatust. Muidugi on meil tragi laps, temas on ju ka törts mind.