Mähkmelööve. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei oleks iial midagi sellist mõelda osanud. Hakkan vist võtma kliente ainult sünnitusmajade juurest. Tagaistmetäis õnnelikke inimesi. Tibi jälgis huvitatult mu mõtisklemist.

      Tellisin kolm tassi rohelist teed. Tüdruk naeratas mulle häbelikult.

      „Kas oled siin sõbra last vaatamas?”

      Meil oli vanusevahet kindlasti oma kakskümmend aastat, aga tüdruk ilmselgelt flirtis minuga. Otsustasin olla aus mees ja asjad nende õigele kohale tagasi loksutada.

      „Ei. Enda oma.”

      Tüdruku näol vilksatas hetkeks pisut uskumatu ilme.

      „Palju õnne. Kas tuli tüdruk või poiss?”

      „Tüdruk.”

      „Tüdrukud on toredad.”

      „Olen märganud,” naeratasin ja tegin tibile silma.

      Tüdruku näkku tõusis kiiresti looduslik põsepuna, ehkki ta püüdis seda pead alla lastes varjata. Pikad punased juuksed langesid nagu eesriie piinlikkuse ette.

      „Kui palju need tervisejoogid maksavad?”

      „Kolm eurot.”

      Maksin teede eest. Olin just minemas, kui pähe lõi kummaline mõte.

      „Kas ma tohin midagi küsida?”

      Tüdruku pilk selgines.

      „Muidugi!”

      „Sinust ei saa vist head juristi.”

      „Kuidas nii?”

      „Kui näed ainult kurbi inimesi.”

      Tüdruk mõtles hetke.

      „Tõsi, aga tavaliselt, kui inimesed juristi vajavad, on tegemist mingi tüliolukorraga ja neis ei ole kunagi õnnelikke inimesi.”

      „Kui kaua sa juristiks oled õppinud?”

      „Alles aasta.”

      „Sa oled nii hea südamega inimene, et mõtle veel mingi teise töö peale. Sa oled juristiks liiga hea.”

      Tüdruk jäi mulle järele vahtima. Lootsin kogu südamest, et kui ta õppimist jätkab, siis hakkaks vähemalt mingiks inimõiguste juristiks.

      Leidsin oma lapse kahe kudrutava pea vahelt. Sirpa ühel, Kristian teisel pool beebikäru pisikesele lällutamas. Vahel kolksatasid nende pead kokku. Ime, et nad siis korraga „Terviseks!” ei hüüdnud.

      „Noh, kuidas oleks terviseleotisega?”

      „Kas sa mett tõid?” küsis Kristian.

      „Mett? Sa ju ütlesid, et ilma suhkruta.”

      „Mesi ja suhkur on eri asjad,” kaitses teda Sirpa.

      „Ma lähen püüan väljast ühe herilase, siis saate kohe ilgelt värsket mett.”

      Lonkisin tagasi kohvikusse. Nüüd arvas tibi kindlasti, et löön talle külge. Minu üllatuseks kerkis ta näole rõõmus ilme.

      „Kas midagi jäi maha?”

      „Jep. Mesi.”

      „Kolm pakki?”

      „Jah. Palju see maksab?”

      „Mitte midagi. See on maja poolt. Muide, ma mõtlesin sellele, mida sa ennist ütlesid.”

      „Nii?”

      „Olen mõelnud hakata laste õigustega tegelevaks juristiks. Sellega teenib murdosa palgast, mida saaksin ärimaailma teenistusse minnes, aga sellise juristi jaoks tundub mul olevat vale moraalitaju.”

      „Ei ole. Just õige on.”

      Tüdruk naeratas armsasti. Tuli tahtmine teda isalikult emmata. Ta pöördus meepakke võtma. Kuidas ma ka ei püüdnud olla korralik isa, libises mu pilk ikka lühikeste pükste värvli vahele ja märkas, et tüdruk ei olnud aluspükse sugugi unustanud, vaid kandis hästi pisikesi stringe. Siin lõppes mõte isalikust embusest. Paistab, et ma olen endiselt samasugune pask.

      Nüüd lõid jälle minu põsed lõkendama, kui tüdruk mulle mee ulatas. Ta pilk uuris mind uudishimulikult. Küllap tuleb temast ikka hea jurist. Minagi jäin otse teolt vahele.

      „Aitäh, meejänku,” sosistasin.

      „Aitäh sulle.”

      Kiirustasin suud maigutades lifti.

      „Sinu aegluse pärast tuleb teed mikrosse panna. Need jõudsid juba ära jahtuda,” tänitas Kristian.

      Ma ei teinud näägutamisest väljagi, vaid tormasin oma lapse juurde ja sosistasin talle kõrva:

      „Issil on teie, vastupandamatute naiste kohta veel palju õppida.”

      Õnneks uurisid Sirpa ja Kristian mikrolaineahju, nii et sain rahus tütrele avaneda. Ta näole lähemale kummardudes tundsin jälle vasakus persekannikas imelikku pistet.

      Mu tee jäigi joomata, sest hoidsin kogu aeg väikest nutsakat süles. Ta uuris mind hirmutavalt tähelepanelikult. Justkui oleksin ma mingil valedetektoritestil. Püüdsin manada näole kõik maailma kenamad ja hellemad ilmed, aga pisike ei naeratanud kuidagi. Vastupidi, ta pilk puuris mind nagu hambapuur piimahammast.

      „Kas pisikesel on paha olla?” küsisin.

      Sirpa ehmatas ja tõttas lähemale.

      „Mis viga?”

      „Ta ei naerata mulle.”

      Sirpa pigistas mind kaelast.

      „Lollakas! Nii väikesed ei naerata veel käsu peale. Ära ehmata.”

      „Ega mina ei ehmata, vaid tema. Vaata nüüd, kuidas ta mind uurib. Justkui oleksin midagi paha teinud.”

      „Oled või?”

      Oleks pidanud suu kinni hoidma. Nüüd sorgiti mul kärniga kõrvades.

      „No natuke olen…”

      „Nimelt?”

      „Ma panin ilma kantossita ühte toredat naist ja too sünnitas mulle sellise tite, kes ei naerata üldse.”

      „Tore on, paha poiss,” naeris Sirpa ja läks tagasi ristiisaga rohelist teed larpima.

      Püüdsin pisikese suule musi teha, aga ta pigistas oma huuled kõvasti kinni. Leppisin tüdruku lauba musitamisega. Mitu korda.

      Pisikeses voolas ilmselgelt minu rahutu ja kannatamatu veri, sest äkki hakkas ta nutma. Hääl oli küll liigutavalt nõrk vigin, aga ta ponnistas kõvasti, ise näost punane. Sirpa andis kehakeelega mõista: nüüd üleliigsed välja, algab naiste tund. Kristian käis veel liigutatult oma ristitütre põski suudlemas.

      Sirpa tõmbas mu СКАЧАТЬ