Mähkmelööve. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kostab üsna murettekitavat häälitsemist. Kas kõik on ikka hästi?”

      Taignajuus oli nii sõbalik, et mõõtsin sama puuga vastu.

      „Tänan hoolitsemast. Meil sündis eile beebi ja paar sõpra käisid titevarbaid kastmas. Ühe sõbra kõht ei paista kuidagi harjuvat mõttega, et minust sai isa.”

      Üle naabri näo levis lumivalge naeratus. Ma oleks tahtnud küsida, kas need hambad on ehtsad.

      „Palju õnne!”

      Ma ei tea, mis minusse läks, aga ma kutsusin naabri sisse. Kallios poleks ükski terve mõistusega öine luusija juba pärast nii lühikest tutvust soostunud minusuguse kapi koju minema, aga Tammisalos elamine andis ilmselt parema usaldusväärsusgarantii. Valasin naabrile korraliku pitsi konjakit.

      „Mina olen, muide, Juha,” ulatasin käe.

      „Pertti von Pasan.”

      „Kas see Von on su neiupõlvenimi ja Pasan naise perekonnanimi või?”

      Naaber kortsutas arusaamatult kulmu. Täpsustasin pisut küsimust.

      „No tavaliselt on kaheosalised perekonnanimed ainult naistel, nii et kas sina oled võtnud oma eide perekonnanime?”

      Pertti selgitas mulle oma aadlisuguvõsa lugu. Õnneks lühidalt. Ma pakkusin keset hommikupoolset ööd topsi mingile rüütlile. Tammisalos on ikka karm minek.

      „Siin on siis väike hommikune avang uue naabri auks,” ulatasin klaasi.

      Pertti nuusutas klaasi.

      „Aah, V.S.O.P…”

      Kontrollisin pudelilt.

      „Kas sa töötad tollis või kus selliseid ninasid treenitakse?”

      „Kui vaid töötaksin. Olen pangas.”

      Nüüd hakkas looma. Naabrivana oligi pangapreili. Pole ime, et tal meik näos oli.

      „Kas sul on oma vets või käid nende teiste kassatibidega ühes sitamajas?”

      Pertti vaatas mulle küsivalt otsa. Siis tõi jälle nähtavale oma lumivalged legod.

      „Juhtkonna korrusel on palju tualette. Meestele ja naistele eraldi.”

      „Just, just… Mida sa seal nagu teed?”

      „Olen kinnisvara finantseerimisega tegeleva osakonna juhataja. Põhimõtteliselt vastutan kogu Nordea omanduses oleva kinnisvara eest.”

      „Niimoodi siis… Kas see Nordea on sama mis endine Merita?”

      „Jah.”

      Loodetavasti ei olnud see tüüp Merita liisingu tegevjuht. Vähemalt mitte see, kellele omal ajal tolle sitaks romantilise „tänukirja” saatsin.

      Vetsu uks avanes. Ukseavas taarus ihualasti vöödiline Mikael. Vöödid moodustusid kahvatuhallidest ja erepunastest vöönditest, mis olid kõige räigemalt näha näos ja tuhmusid punsunud kõhu juures üheks kalbeks südamepaha värviks. Kogu seda ilu oleks kaunistanud veel kivikõva erektsioon. Mingil põhjusel see sel hommikul puudus.

      „Äkki paned midagi selga?” palusin. „Siin on külalisi.”

      „Jawohl!”

      Pertti ei öelnud midagi, aga ta peas käis kindlasti samasugune sagin nagu tehnikatudengi munnikarvades esimese mai hommikul.

      „Ma oletan, et sa kuulsid saksakeelset möirgamist?” täpsustasin.

      „Töötasin varem Berliinis, nii et see üsna omapärane ja asjatundlik, aga pagana kitsasse teemavaldkonda jääv karjumine tekitas minus mure teie turvalisuse pärast.”

      Pertti oli üsna kõhetu ja väikest kasvu. Võib-olla oli tal must vöö kõigis võimalikes võitluskunstides, sest mind ei saaks meigitud näo ja tupeeritud juustega küll kuidagi majja, kust kostab Mikaeli monoloog. Kui siis ehk koos Ühendriikide merejalaväe eriüksusega. Või äkki annab raha võimukust. Küllap ta oleks häda korral Mikaeli vaikseks maksnud. D-markadega.

      Mikael saabus, rätik ümber, elutuppa, lõi kannad sõjaväelase kombel kokku ja andis au.

      „Guten Morgen!”

      Samas vajus rätik põrandale. Seekord kiikus Mikaeli poolkõva vänt otse sohval istuva Pertti näo ees. Üks samm Mikaelilt edasi ja munn oleks olnud Pertti jahmunud suus. Türamaivõi, kui piinlik mul oli. Samas kostus ülemise korruse trepilt Kristiani ettevaatlik:

      „Tere… Mida te teete?”

      „Ei midagi. Räägime juttu,” pahvatasin.

      Kristian mõõtis sohval istuvat hämmeldunud aadlimeest, alasti Mikaeli ja uuesti mind.

      „Ei räägi juttu. Teil on siin midagi teoksil.”

      Tõusin püsti, talutasin Mikaeli turjapidi vetsu ja andsin talle enda hommikumantli.

      „Kui see hõlst kordki su seljast ära käib, rebin selle su ülienergilise tilli otsast. On selge?”

      „Jawohl!”

      Püüdsin naabri silmis olukorda päästa.

      „Nagu märgata võid, on mõni meist liiga palju napsu võtnud.”

      „Juhtub ikka. Kui te vaid teaks, milliseid pidusid meie, pangainimesed peame,” rahustas Pertti.

      „Kas sobib, kui teen oma armsa tulevase naise retsepti järgi hommikujoogi?”

      Kõik noogutasid. Kristian kõige innukamalt.

      Viskasin mikserisse kohupiima, banaani, purgi ananassi, jogurtit ja jupi ingverit. Väike näputäis vaniljesuhkrut oli Sirpa arvates kogu selle toreduse krooniks. Tegin korraliku portsu, sest meid oli tervisejooki imemas kolm tölli ja üks aadlik. Tüübid kiitsid üksteise võidu suurepärast maitset.

      „Tänud lähevad Sirpale.”

      Mikael näitas toibumise märke ja hetke pärast võisime meie Kristianiga hakata kuulavateks õpilasteks saksakeelse small talk-i kursustel. Pertti oli kas pervert või oskas Mikael muudki peale „ametialase” saksa keele. Jätsin nad elutuppa lobisema ja sukeldusin kööki oma perele helistama.

      „Kas ma äratasin su üles?” küsisin.

      „Ei, aga su tütar äratas küll.”

      „Su tütar” kõlas liigutavalt.

      „Kus sa õieti oled?” muutus Sirpa valvsaks.

      „Kodus.”

      „Kes seal veel on?”

      Sirpa oli ikka imeline nõid. Kust kurat ta aimas, et mehed ööseks meile jäid?

      „Mikael, Kristian ja aadlimehest naaber Pertti.”

      „Sellisel kellaajal?”

      „Jah. СКАЧАТЬ