Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

      Ootamatult kargas Danger jalule. Ma võpatasin, oodates uut rünnakut. Kuid ei, ta ei rünnanud. Esialgu asus ta hoopis mööda tuba edasi-tagasi tammuma, nagu oleks see puur, millest pääsu niikuinii pole.Kolm sammu paremale, kolm vasakule, pööre.

      „Oh, Hüdra, sul pole aimu, kuidas mina sind praegu vihkan! Ära haletse ennast – see, mis ma tegin, on vähim, mida sa ära teeninud oled!” pahvatas ta lõpuks südametäiega.„Ja tead sa, miks? Sest sa oled mind kõik need neli aastat lihtsalt lollitanud! Ma uskusin sind, ma armastasin, imetlesin sind, aga millega sa mulle vastad? Ma dresseerisin sind nagu metsikut looma, kui sa meie hulka tulid ja kartsid, et iga pilk, mida poisid sulle saadavad, lõpeb vägistamisega! Ma mäletan, kuidas sa võpatasid iga kord, kui Funk sind puudutada julges. Kas ma tookord sundisin sind millekski? Kas tegin sulle haiget? Ei, ma püüdsin võita su usaldust, sest ma tahtsin sind tõeliselt, tahtsin sind endale.

      Aga mida ma selle eest sain? Ainult selle, et sa muutusid litsiks! Et sain kasutada sind nagu igaüks teinegi! Ei raasugi tundeid sinu poolt! Ma ei tahtnud sind kasutada, Hüdra! Pagan võtku, ma tahtsin sind armastada, sind kogu südamest hoida! Kaks korda sa päästsid mu elu, aitäh, ma ei unusta seda iial. Kuid milleks? Ja alles nüüd kuulsin ma sinult lubadust, et sa tahad minuga kaasa tulla. Sa ütlesid, et armastad mind, et nüüd lõpuks oled sa valmis! Kas ikka oled, kui ma olen su silmis vaid tühine värdjas? Ainult praht, mida sa üles korjata ei kavatse?! Ma kuulsin iga su sõna, mu kaunitar! Siis viskas mul närv üle, ma ei tahtnud avalikult sinuga vaielda, sest see, mida tunnen, on minu isiklik asi. Ma ei suutnud sinna enam jääda, läksin ära, arvasin, et ehk saan üle, ehk ununeb, kui joon ennast selle puhul maani täis… Aga ei, siis äkki tahtsin sulle hoopis kätte maksta. Ootasin sind väljas, lootsin, et tuled üksi ja puha. Kuid võta näpust! Sa tulid hoopis Funkie´ga koos, viisid ta kenasti koju. Loomulikult ma aimasin, et sa ei lähe iial ühegi mehega kaasa selleks, et talle head ööd soovida. Ma kõhklesin väga kaua, enne kui julgesin akasse vaadata. See, mida nägin, tegi niisugust piina, mida ma enam taluda ei suutnud. Sa reetsid mind, sa naersid mu üle, sa kasutasid mind ära…” Bill vakatas, jäi korraks tardunult seisma keset tuba, pilk kuskil mälestustes kinni. Siis pöördus taas minu poole. Kibestunult naeratas iseendale. „Oled sa juba unustanud, kes sind enda varju peitis, kui sa Funkie avarii tõttu miinustes olid? See jamps kestis tervelt kolm kuud, täpselt nii kaua, kuni Funk haiglas vedeles. Mina ei hüljanud sind, andsin sulle raha ja peavarju alati, kui sa seda vajasid. Aga võib-olla pead sa viha sellepärast, et mind polnud kõrval, kui plikad su läbi peksid? Sa tead ju, et ma käin koguaeg tööl, mitte kellelgi meie kambas pole selleks nii palju kannatust, et ise veidi oma elamiseks teenida. Aga mina käin tõesti tööl! Ma ei suutnud iga su neetud sammu kontrollida. Sinu pärast oleksin ma niigi äärepealt oma kohast ilma jäänud. Ja kes kurat ajas sind sinna kõrtsi öösel eluga riskima? Mina või? Sa teadsid suurepäraselt, et Karpoid ootab juhust! Ilma minuta oleks ta sind juba sealsamas avariikohal tükkideks rebinud. Vaata, tibuke, nüüd sa siis tänasid mind, ütlesid, milline naljakas kretiin ma olen, kuidas ma sulle pinda käin… Ma ei ajanud sind selleks nädal aega taga, tahtsin sinuga leppida, sest mu hing ei leia hetkekski asu, kui sa mulle ei naerata. Hea küll, ma olen nõus, olen tohman, olen neetud idikas, et sinust üle olla ei suuda. Tegelikult pole sa ju kärbsesittagi väärt. Oled tavaline libu! Mida põrgut mina siis veel lootsin?” Ta vakatas taas. Mina ei julgenud liigutada. Lebasin hiirvaikselt kägaras oma asemel ja kuulasin teda, tundmata endiselt midagi muud peale ääretu viha. Äkki vaatas ta mind hoopis teise pilguga. Selles oli meeleheidet ja igatsust ning väike kübeke lootustki. Ikka veel. Ta sosistas vaikselt: „Kas sa ka tead, kuidas tahaksin ma vahel siit Kenzo põrgust minema pääseda? Ei, sa ei tea, mida üks põrunud neeger igatseb, sest sul pole lihtsalt nii palju ajurakkegi peas. Ma ei taha enam karjakaupa naisi, ma ei taha juua iga päev ühte ja sama odavat õlut. Ma lihtsalt tahan endale kodu. Ma ei tea, – kurat võtku! – võib-olla olen ma sellise elu jaoks juba liiga vana? Ma vajan midagi kindlat, vajan peret, armastust, midagi kindlat, et silm puhkaks, kui tuppa astun… Kodutunnet lõppude-lõpuks. Tead sa, mis see on? Kümne-aastasena kaotasin ma selle tunde, sest ajast olen ma püüdnud mõtteidki sellest vältida. Ma saan sinust aru, Hüdra, sest ilmselt SINA pole seda iial küllalt hästi tunda saanud.” Tema hääl katkes korraks, silmanurgas läigatas pisar. Üksainus. Bill tõmbas selle käeseljaga ruttu ära, aga tema hääl värises veidi, kui ta jätkas: „Ma näen seda tihti unes – oma lapsepõlvekodu. Kuid ma olen seal ise peremees ja puha… Ma istun maja trepil ja aina meisterdan puust mänguhobust. Paraku valmis ma seda iialgi ei saa. Maja ees mängivad lapsed, poisid-tüdrukud läbisegi, ja üks pisike poiss istub mu kõrval, vaatab otse silma sisse ning muudkui ootab, millal see hobune ometi valmis saab… Ma teen seda tema jaoks, ja tema aina ootab ja ootab, aga valmis ma seda ei saagi. Neetud! Iga kord ärkan ma enne üles või läheb see mul hoopis käes katki… Ja ärgates on alati selline valu ja ängistus hinges…” Seekord rebis pisar end lahti ja voolas üle kareda põse. Bill neelatas kuuldavalt, pööras mulle selja, et saada tunnetest jagu. „Mine tagasi,” sõnas ta tasa. „Mine ja naera mind jälle. Eks räägi Funkie´le mu unenägudest, saate terve kambaga irvitada. Olgu pealegi teil lõbus. Siis lähen ma ära. Lihtsalt, ma ei teagi, kuhu, sel polegi tähtsust…” Bill tõmbas peoga üle silmade ning hakkas taas mõttessevajununa tuba mõõtma. Kolm sammu sinna, kolm siiapoole. Ümberpöörd. Ja jälle. Nüüd lõpuks oli ta rahulik.Oma mõtete ja igatsustega üksi. „Sa oled ju naine, Hüdra,” ütles ta pika vaikimise järel. „Sa pole ammu enam mingi plika. Minu arvates peaksid sinagi juba veidi hakkama tuleviku ja perekonna peale mõtlema. Kui sa ükskord saad kakskend kuus täis, ei taha sa enam Onnist midagi kuulda. Onn – see on ju vaid hulkurite pelgupaik. Me oleme siia liiga kauaks jäänud. See pole ju elu, see on eksisteerimine, oma aastate raiskamine. Ma ei tea, millest sina mõtled, mis sind siin ikka veel kinni hoiab? Kavatsed äkki oma elu L.J. – ga siduda? Ha-ha-haa! Sa oled loll! Lance on palju mõistlikum kutt kui mina! Lance saatis su persse niipea, kui sa oma rikkuri korterist välja lendasid! Ja tegi ka väga õigesti!” Dangeril oli põhjust naerda, vangutada Jasoni kiituseks pead. „Ah, kurat küll, – see Lance isegi meeldib mulle! Temas on midagi! Ta on kangust täis, vastupidav ja kaval kui väike saatan! Ma ei oska tema kohta midagi halba öelda. Ja ta pole nii loll, et armub libusse, kes on valmis iga päev uue riista otsa hüppama!”

      „Noh, kurat, aitab juba moraalist!” ajasin end lõpuks vihaselt istukile.„Ma ei taha Lance´st midagi kuulda! Ta on sinuga võrdne väärakas!” Dangeri viimased sõnad tegid mu olemise tõega vastikuks. Ma ikka veel ei tahtnud tunnistada, et Jason mind nii lihtsalt maha jättis. Ei jätnud ju! Pealegi pole ma pooltki nii lits, nagu tema seda arvab!

      „Vaat seda sa kardad kuulata, eks ole?” hakkas Bill Tanger õelalt irvitama. „Tore on. Su hingeraasuke nutab ikka endiselt Lance´i taga. Ma polekski armukade, kui näeksin sind ainult teda hoidmas. Lance on ju lahe kutt, aga sa ju vandusid mulle armastust, lubasid minuga kaasa tulla, rajada lõpuks mingisugune kodu. Sa üha korrutasid, et armastad mind – mäletad? Ma arvasin, et sa tõesti tahad seda. Miks sa nii teed? Miks sa minuga koguaeg mängid? Miks ometi, kui sa tegelikult jumaldad hoopis Lance´i ja samas kepid Funkie´ga nagu hull? Kus persses peitub sinu moraal, au või eneseväärikus? Võimalik muidugi, et sa isegi ei tea nende sõnade tähendust. Püha Jumal! milline jobu ma tõesti olen, et sinust loobuda ei suuda! Mida põrgut ma ühest hoorast üldse lootsin? Sa ei jaksa ju päevagi kellegile truu olla! Sa oled lapsest saadik libu ja sa jääd selleks, kuni su hambad ja juuksed välja kukuvad, kuni suguhaigustest kärna lähed! Ja kui sa ükskord oma uhke karjääri lõpetad, siis mitte sellepärast, et sa ise enam ei taha, vaid et sa oled nii ära väntsutatud, et valgud voodi pealt maha, kui mõni jobu ikka veel sind sinna asetada püüab! Ükski mõistusega mees sind ju varsti niikuinii enam ei puutu!”

      Selle peale kargasin küll raevukalt voodist välja. Kohendasin minit ning nööpisin värisevate kätega kaks alles jäänud pluusinööpi kinni. Tõmbasin jaki hõlmad kokku ning seega olin jätkuvaks lahinguks valmis. Noh, ükskord ometi mulle aitab kah moraalist!

      „See pole sinu asi, mis või kes ma olen või kellega ma käin! Sina pole kindlasti mees, kes СКАЧАТЬ