Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalga lasta, saad kuuli keresse!” hoiatas Danger.Istus rooli taha ning keeras süütevõtit. Vana hall võttis järsult paigast.Ma eelistasin kuulile kahtlast tulevikku ja arvasin, et teen õigesti, kui kuuletun tema käskudele.

      Paremas käes revolver, mis nüüd rahulikult rooli peal puhkas, silmad kõõritamas kurjalt mind, nii juhtis Bill oma vana „Porschet”. Yeah, ta hüüdnimi polnud asjata pandud. Temasugusega peab tõepoolest ettevaatlik olema. Hetkel ma päris kahetsesin, et olin teda kunagi nimetanud OMA neegripoisuiks. Oleks olnud tervisele hulga kasulikum, kui ma oleksin algusest peale seitsme maa ja mere kaudu temast mööda käinud. Nüüd olin ma tema pantvang ning Funkie võib-olla hoopis surnud. Kes kurat ahvatles mind õhtul Dangeri kallal ilkuma? Ta pole ju sugugi targem kui Che. Miks küll talle ei panda rinnale punaste tähtedega silti – eluohtlik?

      Ja nagu võiski arvata, kihutas ta otseteed oma koju, oma korterisse. Issand jumal! Ma ei tahtnud järjekordselt peksa saada. Mul oli ikka jube hirm nahas, tõepoolest. Kui ta ühe hoobiga juba Funkie´l pildi ära kustutas, mis siis veel minu niigi õrnast peast alles jääb? Ja see pool aastat, mis arst käskis väga ettevaatlik olla, pole ju veel täis. Tegelikult olin ma hirmust täiesti krampis. Ma ei julgenud iitsatada ega isegi hingata.Olin absoluutselt võimetu ennast kaitsma. Ja võib-olla kokkuvõttes oligi parem, et oma lõuad koomal hoidsin. Danger, teadagi, ei löö naisi, aga kui üks mees saab väga vihaseks, siis pole midagi imestada, kui temagi närv lõpuks katkeb.Aga jõud on tal ju tohutu…

      Liiga kiiresti jõudis „Porsche”kohale. Peatus kummide vilinal trepikoja ees. Ja mulle näis, et mootor ise naerab mu üle.Kahjurõõmsalt, kiites Billy tegemisi heaks.

      Danger lasi mind autost välja. Niipea, kui jalad alla sain, krabas õlast kinni.

      „Ära puutu mind, mõrtsukas!”käratasin äkki, tõmbudes temast eemale.

      „Pea suu!” Ta torkas revolvritoru mulle abaluude vahele ning mu jalad kiirustasid kui iseenesest pimedasse trepikotta.„Mul on veel üks kuul torus, nii et arvesta sellega!”urises Bill mu selja taga. Võib-olla muretses ta siiralt mu heaolu pärast.

      Ma rühkisin trepist üles, ninas läppunud niiskuse ja mustuse ning kassikuse lämmatav lehk.Kui ta võtmega ukse avas, surus mulle toru nii selga, et ma tihedalt näoli vastu seina jäin. Jestas küll! – mõtlesin, endal higipiisad otsaesisel, külmad kui jää. Ta on jumala täis. Kui tema näpp juhuslikult kukele vajutab… Ta avas ukse ja haarates mul turjast, virutas jõuga korterisse. Kontsade klõbinal paiskusin vastu seina. Pöördusin ringi ning jäin hirmunult neegrit ootama.

      Mu ilus, mustanahaline armuke! Natuke-natuke liiga kuri. Kulm julmalt kortsus, huuled tihedaks triibuks kokku surutud… Ta nägi välja pigem kui palgamõrtsukas, mitte kui sõber. Ühe käega tiris endal nahkjaki seljast, viskas selle riidevarna alla maha. Kass tuli nurrudes peremeest tervitama. Ei saanudki jalahoopi, nagu ma ootasin.Ta hoopis lükati viisakalt eemale, õeldes tõredalt:

      „Sinuga tegelen ma hiljem!” Vaene kassilõust solvus, kuid paistis, et sai jutust suurepäraselt aru.Vaatas mind pea sama kurjalt kui ta peremees. Bill astus mu juurde, ikka endiselt revolver peos. Haaras mul järsult käest ning keeras selle selja taha nagu võmm. Lükkas enese ees otse magamistuppa ja viskas hooga voodisse. Kukkusin pehmele asemele ning kiirustasin istukile tõusma. Kurat võtku! Ma pole ju migi kalts, et võtan ühel ööl mitu meest järgemööda ette! Ma ei tahtnud enam mingit kuradima seksi! Saaks vaid eluga minema!

      „Bill, lõpeta see pull ära!” käratasin talle kurjalt, ilmselt lootes, et ta kuulab mu sõna nagu üleannetu laps. „Ma ei kavatse sinuga magada!”

      Ta seisis ukse juures, külmavereline ja kalk nagu ehtne killer. Nüüd, olles oma koduseinte vahel, nägi ta välja veel eriti enesekindel ja julge. Ta käskis lihtsalt ning lühidalt:

      „Võta riidest lahti!”

      See polnud kuigi suur probleem, sest mul polnud isegi aluspesu miniseeliku all.

      Bill Tanger toetas ukse kõrval selja vastu seina ning keerutas relva peos nagu oleks see mänguasi.

      Ma neelatasin kuuldavalt. Püüdsin koondada oma tahtejõudu vastuhakkamise nimel. Aga ma teadsin ette, et selles võitluses jään niikuinii alla. Kui ta vaid tahab, rebib ise mul riided seljast ja vägistab ära ning mul pole vähimatki lootust sellest õudusest pääseda. Mu ihu lõi värisema justkui palavikus. Meenus jälle too jube suveöö… Ja ma ei julgenud isegi mõelda selle peale, mis minust tookord pärast ebavõrdset võitlust järele oli jäänud. Issand Jumal küll! Kui sa vaid olemas oled… Ma ei taha jälle tunda end rüvetatuna, tühjaks väänatuna, häbistatuna…

      „Bill, palun… palun, mõtle midagi muud välja…” anusin hääle värisedes.

      „Võta riidest lahti!” kordas Bill. „Mulle ei meeldi seda kaks korda öelda!” Seejuures võttis ta taas pudeli ning ammutas sellest veidike julgust.

      Värin muutus aina hullemaks. Hambad juba kippusid plagisema suus. Vastu tahtmist tõstsin käed pluusinööpide juurde. Kaks nööpi tulid lahti kui iseenesest ja samas valgusid pisarad silma.

      „Bill, palun sind…” sosistasin veel kord. Mõtlesin, et tal on ju ometi süda sees.Ta teab mu minevikku.Ta ei või mulle nii teha!

      Danger suunas revolvritoru otse minule ja astus kaks sammu lähemale. Surus tigedalt läbi hammaste:

      „Ära aja mind veel vihasemaks kui ma olen, plika!”

      Paluda halastust oli niisiis mõttetu, aga lihtsalt täita tema nõudmisi… Ei! Ta ootas hetke, et näha, kas täidan ta käsku või mitte. Kui ma seda ei teinud, haaras ise mu pluusist. Tõmbas korra ning ülejäänud nööbid lendasid ühe ropsuga eest. Klirinal mööda põrandat laiali. Kerge tõukega lükkas Danger mu pikali ning ma ei julgenud vastu vaielda, sest revolvritoru oli see, mis mulle pidevalt näkku vahtis. Pagana Funkie! Oli tal tarvis see riistapuu välja koukida! Kust kurat ta selle üldse oli saanud?

      „Kui sa minust Kenzole iitsatad… ma löön su, raisa, maha!” lubas mustanahaline heldelt. Siis istus mu kõrvale ja libistas vasaku käe üle mu paljaste rindade. Suunurgas tuksatas õel muie. „Näita mulle, Hüdra, millest sa praegu Funkie juures napilt ilma jäid. Proovi uuesti, minuga, las ma aitan sul lõpuni minna…” sosistas ta vaikselt, lausa hellalt. Kuid järgnev tuli taas vihaga: „Te olite ju nii hoos, et ei märganud kumbki, kuidas ma juba tükk aega sealsamas toas seisin! Teil polnud mahti isegi ringi vaadata! Niiviisi sa siis vannudki mulle truudust, kallis Hüdra? Naerad ja irvitad mind ning lähed siis otseteed sandiga keppima! Sa oled üks kuradi neetud libu, raisk! Mul on päris kahju sind siit toast elavana välja lasta! Ma loodan, et mu mõistus keerab nii ära, et ma lasen selle kuuli ikkagi sulle keresse! See oleks ehk kõige mõistlikum tegu, mida ma üldse elus olen teinud!”

      Üle keha värisedes talusin vastumeelselt tema puudutusi. Ta tegi seda meelega ettevaatlikult, vaevu tabades näpuotstega mu nahka. Ta oskas mind erutada ja tavalises olukorras oleks see mulle vägagi meeldinud. Kuid säärase hirmuannuse juures, kus pealegi revolver vahib kahekümne sentimeetri kauguselt otse näkku, mõjus tema tehnika otse vastupidi. Ma lamasin liikumatult tema ees, hammustades huult. Oodates kannatlikult hetke, et ta veidigi oma tähelepanu kõrvale juhiks. Ehk siis ikkagi õnnestub…

      „Ja mina veel tunnistasin, et armastan sind!” pahvatas Bill äkki kibedalt naerma. „Ma arvasin, et armastus, see on suur ja ilus tunne! Isegi siis, kui armastan sind üksi… Jobu olen! Kretiin! Ma astusin Kenzo käsust üle ja saingi oma palga.Tead sa, plika, Kenzot tuleb kuulata ja uskuda, tema kogemusi tuleb arvestada. Tema on meist kõigist tuhat korda targem. Tema teab, mida räägib. Nüüd ma lõpuks tean – truudus, see on jama! Armastus on ainult illusioon, seda pole СКАЧАТЬ